Tikkimise töö edenemas

Väikeste sammudega ja suurte plaanidega alustasin tikandit, millega hakkan peagi lõpule jõudma. On olnud harutamisi, silmade vesistamist ja palju mõnulemist selle tegevuse kallal. Olgu tänane pilt kroonika mõttes, et töö käib. 

Kuna kangast oli vähe, siis seljariiet või muud säärast plaanida ei saanud ja nüüd olen natuke hädas- mida sellest tükist küll teha? Võiks ju olla suur ja efektne turjapealne passe, aga kust leida aega, et talle jakk külge kududa-vanutada-õmmelda...? Kuna kangas on mu kalli vanaema varudest, siis säärast poest enam ei leia, sestap ka tõsine dilemma.

Rõude külaseltsi maja ja muuseum

Eile sõitsin ma Läänemaad mööda ja tee viis läbi ka Rõude külast. Kevadel me käisime Raplamaa käsitöötegijatega sealmail külas ja saime väga kireva mulje osalisteks. Kuidagi hästi haakub see meenutus mu eelmise teemaga, kus kangastelgedest juttu. Rõudes näeb ikka selliseid telgedel kootud asju, et oh sa mu meie!

Rõude külamaja on väljast mittemidagi ütlev, aga seest tõeliselt siiruviiruline. Kohaliku kultuuri noppeid on seal meeletult palju. Meestele huvi pakkuvat vana aja tehnikat ja nõuka-aegset kraami sisaldav tuba oli küll põnev, aga minule ehk liiast. Mulle avaldas sügavat muljet tihedalt täis tekstiiliosa. Samas hoones on kohalike kooskäimise koht ja väga lahe suur ruum kangastelgedele. Mulle väga avaldas muljet, et kuigi sissepääs on kõigile tahtjatele olemas, nõutakse selles toas ainult korraliku või ülikorraliku töö tegemist.

Ma tean vähemalt ühte inimest, kes selle pildi peale ahhetama hakkab. Jah, titekäru omas vanas hiilguses!

Rõude muuseumimajas on ruumi vähe, aga asju palju. Mulle jäid otse loomulikult eriliselt silma pitsid. Olgu siis kootud, heegeldatud või ka muul moel tehtud. Lahe on mõelda, et need esemed on kunagi päriselt kellegi kasutuses olnud. Sellise kinda paneksin iga kell ka endale kätte.

Juba põhikoolis rääkis minu käsitööõpetaja, et töö olgu korralikult tehtud. Kui heegeldada, siis peavad heegelnõel ja niit omavahel ikka sobima. Kui ahelsimustest päike läbi paistab, siis on see ikka väga no-no-no! Mulle on see nii meelde jäänud, et kogu edaspidise elu ei saa ma rahulikult vaadata liiga hõredaid heegeldisi, monk minus ärkab otsekohe ja asub naudingut segama. Rõude naiste vanad pitsid olid just sellised kenad ja tihedad ja selle tõttu ka äärmiselt isuäratavad!

Peenele pitsile vastukaaluks on seintel eksponeeritud suured tekid. Peale seal majas käimist ma tean, misasi on patsulapiline tekk. Ja kuna mul nüüd on pisut kangastelgedel töötamisest aimu, siis tean ka, et sellised tekid ei tule mitte niisama, nipsu peale :-) Ja suured ruudukujulised õlarätid samuti mitte.

Meid, Rapla naisi, viis sinnamaile huvi Lihula lilltikandi vastu. Lihula naistelt saime algteadmised ja kiire töötoa ning pärast seda armusin mina küll Läänemaa tikanditesse jäägitult. Korra isegi käis mõte peast läbi, et uurida neid edasi ja miks mitte kooli lõputööks üks kena suur tekk tikkida. Ei tea kas õnneks või kahjuks, aga uued mõtted on mu plaanid muutnud, võlutud olek Läänemaa tikandite vastu aga jääb. See on kindel. Ja mul on nii hea meel, et vahepeal vaikselt varjusurmas olnud Läänemaa tekid järjest enam valguse kätte leitakse ja nende kohta ka kirjandust on.

Muuseumitekid olid kulunud ja see tegi nad minu silma jaoks veelgi väärtuslikumaks! Kulunud ja kasutusel asju oli seal veelgi, mille vaatamisele oleksin tahtnud ikka palju enam aega kulutada. Särgid näiteks. Vanal ajal ei tehtud midagi kiirelt ja lihtsalt. Väga muljetavaldav on näha seda aja- ja töökulu, mis rõivastusse pandi. Olgu see siis ka alusriietuse puhul näiteks. Isegi särgivarruka värvel tundus mulle kui eraldi kunst-töö! Tikandid, natuke kipakas broderiitehnika ja millised materjalid ja millised kurrutused!!

Ja viimasel pildil kohtuvad pätid kangakudumisega.

Raplamaa rahvariided Sillaotsa talumuuseumis

Täna veetsin väga õpetliku ja ilusa pärastlõuna Sillaotsal. Raplamaa naised, kes sellealaselt koolitatud ja toetatud, esitlesid enda rahvariidekomplekte. Sellist ilu ja hoolt ei näe iga päev. Komplektid valmisid neil vaid aastaga.

Ajastu kaugeimad rõivad oli Epp Haabsaarel, ehk Loone naisel. Väga-väga lahe komplekt, kus ka väljapoole näha käsitsi tehtud õmblused omasid kindlat kohta. Ta käis asja uurimas ka kaugemal, kui Eestis ja ka tema esitlus oli ajastuhõnguline. Ega pole meil kellelgi lugu varrukast võtta, kus võõrad väed tulevad kodukohta vallutama, kuid rahvas pääseb terve nahaga. Vaat, kus on metalli ja muud paremat kraami! Kõlavööd, nõelakojad ja muu, vaselisi nii et vähe pole!

Seevastu uuema aja esindajad olid kui kolm graatsiat. Õrnad põlled ja õrnad rätid katmas kaapotkleite. Säravad oubid soenguis veel päälekauba.

Tegelikult oli päev lisaks silma nuumamisele igati informatiivne. Reet Piiri ERMist rääkis poolteist tundi just meiekandi rahvariietest ning sellist ettekannet kuulata oli hea. Ikka parem, kui raamatust näpuga järge ajades kaks ja kaks kokku panna.
Sillaotsa Talumuuseum on iseenesest juba põnev koht, kus tuleks veeta terve päev, mitte tunde. Käisin ma nii sepikojas kui linatoas uudistamas. Muuseumi teisel korrusel oli välja pandud paikkonnast kogutud vanemad rahvarõivad, mis eravalduses. Lisaks väga mitmetele Vigala seelikutele olid seal kahed minu jaoks  tähelepanuväärsed käised. Esimesed neist olid vanad, väga vanad linase niidiga tugevale linasele tikitud käised, mille kandja küll miniatuurne pidi olema. Anne Ummalas, kelle valduses need on, oli teinud ka koopiad ja kandis neid uhkusega. Teised käised haarasid pilku oma värvikasutuse, kulla-karra ja tikandi omapäraga. Minu jaoks on see kõik uus maa, ei ole ma käistetikandiga palju kokku puutunud.

Tunnid kulusid kiirelt ja eriti hea oli vaadata Märjamaa ja Vigala naiste põhjalikku ja kena tööd. Pildil siis Märjamaalt pärit riided vasemal ja Vigala paremal. Eks mul ole pistmist mõlemiga, kuigi sünnikoht jääb vastu Kullamaa valla piiri, Märjamaa ja Vigala vahele.

Anneli, tervitused! Kui päris aus olla, ei tundnud esimese hooga mitte äragi. Võid nüüd lotopiletit ostma minna.

Järjest enam hakkab mulle rahvarõivaste ja üldse tekstiilide värviline pool huvi pakkuma. Küllap valgest on küllastumus saabunud. Eelmisel nädalal käisin näiteks indigoga värvimise koolitusel ning mõne päeva pärast on taimevärvide koolitus plaanis. Huvitav, millega see kõik lõppeb?