Raamat Vändra kihelkonna rahvarõivad ja hea õpetaja Inna Raud

Mul oli rõõm eile osa võtta Kurgjal C.R.Jakobsoni talumuuseumis aset leidnud raamatuesitlusest. See oli nii oma sisu kui õhustiku tõttu väga eriline sündmus.

Linnutajad ja Inna raamatuesitluse algul

Minu jaoks tegi sündmuse eriliseks raamatu autor Inna Raud ja see, et raamatu sisuga oli meie Olustvere käsitöörahva kursus saanud tutvuda juba varem. Kõik see tarkus ja kaunidus, mis on nüüd kaante vahele saanud, oli 2015 suve alul näitusena üleval Kappide majamuuseumis Suure-Jaanis ja meil oli privileeg saada täpne ja sisukas ülevaade kõikide tekstiilide sünnilugudest, päritolust, erilisusest  ja muust. Meie toonane kokkusaamine oli lõbus ja ma arvan, et milleks seda ümber jutustada, las mõned pildid hoopis, mille võtsin, kirjeldavad seda sisu ja rikkust ja tegemise hoolt. Aitäh, Inna!

Me teame nüüd, kuidas sündisid või tulid töösse kangad, kuidas nööbid, paelad ja muu- kõik on käsitsi valminud. Me saime teada, mitme tubli kätepaari abi on vaja, et selline suurepärane kollektsioon valmistada ja kui keerukas võib olla algupärandi leidmine ja sellega töötamine. Ütleme nii, et kõik see kokku tekitab minus suurt aukartust ja lugupidamist nii toonaste kui tänaste käsitöötegijate vastu. Ja tore raamat on sündinud, kes tahab, läheb Saara kirjastuse lehele ostlema! :-)

Raplamaa rahvariided Sillaotsa talumuuseumis

Täna veetsin väga õpetliku ja ilusa pärastlõuna Sillaotsal. Raplamaa naised, kes sellealaselt koolitatud ja toetatud, esitlesid enda rahvariidekomplekte. Sellist ilu ja hoolt ei näe iga päev. Komplektid valmisid neil vaid aastaga.

Ajastu kaugeimad rõivad oli Epp Haabsaarel, ehk Loone naisel. Väga-väga lahe komplekt, kus ka väljapoole näha käsitsi tehtud õmblused omasid kindlat kohta. Ta käis asja uurimas ka kaugemal, kui Eestis ja ka tema esitlus oli ajastuhõnguline. Ega pole meil kellelgi lugu varrukast võtta, kus võõrad väed tulevad kodukohta vallutama, kuid rahvas pääseb terve nahaga. Vaat, kus on metalli ja muud paremat kraami! Kõlavööd, nõelakojad ja muu, vaselisi nii et vähe pole!

Seevastu uuema aja esindajad olid kui kolm graatsiat. Õrnad põlled ja õrnad rätid katmas kaapotkleite. Säravad oubid soenguis veel päälekauba.

Tegelikult oli päev lisaks silma nuumamisele igati informatiivne. Reet Piiri ERMist rääkis poolteist tundi just meiekandi rahvariietest ning sellist ettekannet kuulata oli hea. Ikka parem, kui raamatust näpuga järge ajades kaks ja kaks kokku panna.
Sillaotsa Talumuuseum on iseenesest juba põnev koht, kus tuleks veeta terve päev, mitte tunde. Käisin ma nii sepikojas kui linatoas uudistamas. Muuseumi teisel korrusel oli välja pandud paikkonnast kogutud vanemad rahvarõivad, mis eravalduses. Lisaks väga mitmetele Vigala seelikutele olid seal kahed minu jaoks  tähelepanuväärsed käised. Esimesed neist olid vanad, väga vanad linase niidiga tugevale linasele tikitud käised, mille kandja küll miniatuurne pidi olema. Anne Ummalas, kelle valduses need on, oli teinud ka koopiad ja kandis neid uhkusega. Teised käised haarasid pilku oma värvikasutuse, kulla-karra ja tikandi omapäraga. Minu jaoks on see kõik uus maa, ei ole ma käistetikandiga palju kokku puutunud.

Tunnid kulusid kiirelt ja eriti hea oli vaadata Märjamaa ja Vigala naiste põhjalikku ja kena tööd. Pildil siis Märjamaalt pärit riided vasemal ja Vigala paremal. Eks mul ole pistmist mõlemiga, kuigi sünnikoht jääb vastu Kullamaa valla piiri, Märjamaa ja Vigala vahele.

Anneli, tervitused! Kui päris aus olla, ei tundnud esimese hooga mitte äragi. Võid nüüd lotopiletit ostma minna.

Järjest enam hakkab mulle rahvarõivaste ja üldse tekstiilide värviline pool huvi pakkuma. Küllap valgest on küllastumus saabunud. Eelmisel nädalal käisin näiteks indigoga värvimise koolitusel ning mõne päeva pärast on taimevärvide koolitus plaanis. Huvitav, millega see kõik lõppeb?