Raamat Vändra kihelkonna rahvarõivad ja hea õpetaja Inna Raud

Mul oli rõõm eile osa võtta Kurgjal C.R.Jakobsoni talumuuseumis aset leidnud raamatuesitlusest. See oli nii oma sisu kui õhustiku tõttu väga eriline sündmus.

Linnutajad ja Inna raamatuesitluse algul

Minu jaoks tegi sündmuse eriliseks raamatu autor Inna Raud ja see, et raamatu sisuga oli meie Olustvere käsitöörahva kursus saanud tutvuda juba varem. Kõik see tarkus ja kaunidus, mis on nüüd kaante vahele saanud, oli 2015 suve alul näitusena üleval Kappide majamuuseumis Suure-Jaanis ja meil oli privileeg saada täpne ja sisukas ülevaade kõikide tekstiilide sünnilugudest, päritolust, erilisusest  ja muust. Meie toonane kokkusaamine oli lõbus ja ma arvan, et milleks seda ümber jutustada, las mõned pildid hoopis, mille võtsin, kirjeldavad seda sisu ja rikkust ja tegemise hoolt. Aitäh, Inna!

Me teame nüüd, kuidas sündisid või tulid töösse kangad, kuidas nööbid, paelad ja muu- kõik on käsitsi valminud. Me saime teada, mitme tubli kätepaari abi on vaja, et selline suurepärane kollektsioon valmistada ja kui keerukas võib olla algupärandi leidmine ja sellega töötamine. Ütleme nii, et kõik see kokku tekitab minus suurt aukartust ja lugupidamist nii toonaste kui tänaste käsitöötegijate vastu. Ja tore raamat on sündinud, kes tahab, läheb Saara kirjastuse lehele ostlema! :-)

Varased jõulukingid

 Jõulude varane saabumine jõudis mulle kohale ja oli loogiline kui enne Mardilaata ilmus Mulgi rahvarõivaste raamat. Ei pidanud ma pikalt piinlema, vaid tegin enesele ise kalli jõulukingi. Otsekohe ja silma pilgutamata. Kui see raamat oleks enne jaanipäeva ilmunud, siis tõenäolikult oleksin selle nimetanud hiliseks jõulukingiks ja ikka ostnud.

Tundub, et kui Meite Muhu Mustreid ostes oli veel mingi mõõdutunne ja südametunnistus säilinud, siis tänaseks on viimasedki riismed sellest lahkunud. Näidake mulle väärt käsitööraamatut ja minuga on korras. Enne raamatu ilmumist oli meil Olustvere koolikaaslastega just väga lahe pärastlõuna Viljandi muuseumis, kus saime vanasid mulgi rätikute peamaale vaadelda ja imetleda. Imetlusväärne aeg ja vaev, mida naised käsitöösse panid!!  Võimalik, et selle raamatu järgi tekitasid isu vihjed ja jutukatked, mida koolis kuulsin. Võimalik, et nii suur, massiivne ja heade piltidega köide oli lihtsalt kõvaks plussiks. Mulle kohe meeldivad suured asjad!

Mulgi punased mustrid on mind enne ka hullutanud. Paari aasta eest kui Käsitööga Tööle 2 koolitusel käisin, olime me päevakese Heimtali muuseumis. Seal sain ma erilise elamuse muidugi peenetest heegel- ja muudest pitsidest, aga eriti jäi meeltesse kripeldama mulgimaiste pearäti maalikirjade tikkimise tihedus, särav punane värv ja kaunid tahulised helmed. Tundus, et punaseid kirju tehes ei olnud neil naistel kiiret. Tänapäevasest käsitööst on teinekord kiire-kiire välja paista. Tuleb tunnistada, et eks ole ka ise neid kiiremat sorti "projekte" tehtud. Aga kokkupuutumine nende peakatetega kõigutas mind tõsiselt.

tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 1173 E 284, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/927321

Minule ei andnud need punased kirjad seejärel üldse rahu! Eesti Tikandi raamatust sirvisin mustrilehti ja Muis.ee lehel käisin vaatamas ja nii ta läks, et ühe Paistu kirja pidin mina kohe pitsisse pandud saama! Nüüd värskelt, kahe Tartu koolituse järel, kui selle salli mustrit küsiti tundub, et sallimustrisse panek on hästi välja tulnud küll. Kui meeldib, ei saa kehv olla. Ma astusin selle salliga Olustvere kooli sisse ja Gildipäevadel käis ta minuga Pärnu õhku nuusutamas ja paaril korral on ka nö selga pandud. Pildile jäi ta ühe kohaliku fotokoolituse käigus, seega antagu andeks, et ei ole mitte paraadfoto.

Kuna Olustveres teeme ja proovime me kõiki olulisemaid tehnikaid, siis otse loomulikult Mulgi pealinikute maalide tikkimise proov ei saa tegemata jääda! Kes kooli käsitööletti külastanud, olgu siis Mardilaadal või kooli käsitöömajas, siis Mulgi tanumaaliga ehete hulk ja mitmekesisus on täiesti head ja olemas. Nüüd sain teada ka, miks. Üheks kooliülesandeks on meil kavandada ehete komplekt või ehted seda peent tikkimistehnikat kasutades ning teiseks ülesandeks on see kavand ka ellu viia. Minule teeb see ülesanne küll vaid suurt rõõmu. Seni olen ma jõudnud esimese nõelaharjutuseni ja mõtteni mida ning kuidas teha. Kavandamine on mu üks nõrgemaid külgi, aga püüdlikkus see-eest arvestatav :-)

Minu esimene tööproov Mulgi tanumaali ainelisele tikandile

Kavand käevõru ja sõrmuse tikkimiseks

Et Mulgi Rahvarõivaste raamatus on palju ihaldatud ja tehtud ja isegi üle ekspluateeritud arhailist tikandit ja ka seda oleme koolis tööproovidena teinud, siis kunagi tahan ma ka neid proove blogis näidata. Selleks korraks pöördun tagasi oma varase jõulukingi manu ja püüan kiirelt jälle tõbise tite kõrval koolitöid teha. Ja minugipoolest võib see Jõul ka tulla kui tahab...

tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 326 E 3, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/920978

Raplamaa rahvariided Sillaotsa talumuuseumis

Täna veetsin väga õpetliku ja ilusa pärastlõuna Sillaotsal. Raplamaa naised, kes sellealaselt koolitatud ja toetatud, esitlesid enda rahvariidekomplekte. Sellist ilu ja hoolt ei näe iga päev. Komplektid valmisid neil vaid aastaga.

Ajastu kaugeimad rõivad oli Epp Haabsaarel, ehk Loone naisel. Väga-väga lahe komplekt, kus ka väljapoole näha käsitsi tehtud õmblused omasid kindlat kohta. Ta käis asja uurimas ka kaugemal, kui Eestis ja ka tema esitlus oli ajastuhõnguline. Ega pole meil kellelgi lugu varrukast võtta, kus võõrad väed tulevad kodukohta vallutama, kuid rahvas pääseb terve nahaga. Vaat, kus on metalli ja muud paremat kraami! Kõlavööd, nõelakojad ja muu, vaselisi nii et vähe pole!

Seevastu uuema aja esindajad olid kui kolm graatsiat. Õrnad põlled ja õrnad rätid katmas kaapotkleite. Säravad oubid soenguis veel päälekauba.

Tegelikult oli päev lisaks silma nuumamisele igati informatiivne. Reet Piiri ERMist rääkis poolteist tundi just meiekandi rahvariietest ning sellist ettekannet kuulata oli hea. Ikka parem, kui raamatust näpuga järge ajades kaks ja kaks kokku panna.
Sillaotsa Talumuuseum on iseenesest juba põnev koht, kus tuleks veeta terve päev, mitte tunde. Käisin ma nii sepikojas kui linatoas uudistamas. Muuseumi teisel korrusel oli välja pandud paikkonnast kogutud vanemad rahvarõivad, mis eravalduses. Lisaks väga mitmetele Vigala seelikutele olid seal kahed minu jaoks  tähelepanuväärsed käised. Esimesed neist olid vanad, väga vanad linase niidiga tugevale linasele tikitud käised, mille kandja küll miniatuurne pidi olema. Anne Ummalas, kelle valduses need on, oli teinud ka koopiad ja kandis neid uhkusega. Teised käised haarasid pilku oma värvikasutuse, kulla-karra ja tikandi omapäraga. Minu jaoks on see kõik uus maa, ei ole ma käistetikandiga palju kokku puutunud.

Tunnid kulusid kiirelt ja eriti hea oli vaadata Märjamaa ja Vigala naiste põhjalikku ja kena tööd. Pildil siis Märjamaalt pärit riided vasemal ja Vigala paremal. Eks mul ole pistmist mõlemiga, kuigi sünnikoht jääb vastu Kullamaa valla piiri, Märjamaa ja Vigala vahele.

Anneli, tervitused! Kui päris aus olla, ei tundnud esimese hooga mitte äragi. Võid nüüd lotopiletit ostma minna.

Järjest enam hakkab mulle rahvarõivaste ja üldse tekstiilide värviline pool huvi pakkuma. Küllap valgest on küllastumus saabunud. Eelmisel nädalal käisin näiteks indigoga värvimise koolitusel ning mõne päeva pärast on taimevärvide koolitus plaanis. Huvitav, millega see kõik lõppeb?