Kuigi suur kevad murrab uksest ja aknast, tahaks ajaloolise tõe huvides õiendada eelmise aasta lõpu tegemistega. Ma sain taas kududa kleiti pruudile. Imekaunile pruudile nagu piltidelt näha saab. Sel korral oli mul lausa eriline ülesanne- kududa nii, et kleit oleks osa talvisest pulmast, peetud Leigol ja see oli suur ja mahukas töö. Tulemus, kuigi mitte lihtsalt saabunud, ütleme nii, moodustab suurepärase ansambli keskkonnaga, ülerõivaga ja kootud lisanditega (nende tegemise au ei ole minu). Olen väga rõõmus ja tänan pruut Dianat piltide jagamise eest. Õnne ja armastust teile pikalt-pikalt! Ei, kohe lõpmata õnne ja armastust parem!
Kleidi kudusin Haapsalu traditsiooniliste mustritega- seelikuosas karukell ja üleval pohlaleht. Nii ilusad, armsad nimed mustritel, eksole. Materjaliks ikka toosama villane, millest ma koon kleite ja salle ja millele saab olla alati kindel. Aluskleit Laura Heiterilt. Fotod: Kadri Audova.
Järgmisel korral, mis ei oleks kuudepikkuse vahega, oleks vist aus kirjutada, miks ma kogu aeg vakka olen olnud ja miks ma juba mitu kuud pitsi pole kudunud. Jah, päriselt... Üle-neti-tuttavad on mitmel korral küsinud, et miks vaikus ja miks nii pikalt. Tahaks mõnda pilti ja mõnda posti ikka. Kes mind päriselus kohtavad, need teavad ka, et viimasel ajal palun ma lausa eriti lihtsaid asju endale kirjalikult ja postkasti saata. Et sellest siis edaspidi, kel kannatust ära oodata.
Minu tavaline neljapäev
19 hours ago
5 comments:
Imeilus. Imearmas. Minu imetlus!
Võrratu töö!
OOO, varrukad! Kaunis!
Aitäh heade sõnade eest. Ja see on tõesti esimene kleit, mis sai pikad varrukad.
Imekaunis kleit ehib kaunis pruuti ( või vastupidi).
Post a Comment