Kudumisest puhanud

Teinekord on nii, et head tahtes tuleb hoopis halb välja. Minul oli kudumispaus, mis kestis pea viis kuud, kuna ma põletasin end valusasti läbi aasta lõpuga. Jah, peaks ju juba kogemusega teadma, kui palju on sidrunist võimalik mahla saada, aga ikka mõtled, et ehk saaks rohkem. Kasvõi mõne tilgagi ja kohemaid! Ja nende paari piisa hind on oi, kui kõrge. Natuke liigset ärevust, natuke unehäireid ja sain aru, et sidrun tuleb rahule jätta. Kudumiskirest end ravida.

Kui meie peres klassikuid tsiteeritakse, siis au sees on lause "Inimene ei pea midagi, kui ei taha!" Klassiku au raske koorma võtan enda kanda, aga selliselt elada, ma leian, on väga õige ja saab vaat et õnnelikukski. Kooli kudumistööd, need olid paratamatus ja üldse mitte pitsilised, seega ravi kestis pikalt ja kandis vilja. Nüüd olen uuesti naudinguga ühe suure räti kudunud ja kõik on OK. Mis ma siis vahepeal enese raviks ette võtsin? Tegelesin endas tikkimispisiku kasvatamisega. Eks ma varem ka kudumisest tikkides puhanud ja nüüd tundus tegevusele kohe vägagi õigustus olevat. Tuleb tunnistada, et kuigi algaja suhteliselt, meeldib see tegevus mulle vägagi.

Mis siis käsil? Tegin algust kireva tikkimistööga, mis vajab veel palju lihvi. Muster pärineb täiskasvanutele mõeldud värviraamatu lehelt ja on tore, ma leian. Kõik lõngad, mida kasutan, on endavärvitud ja just taimedega värvitud. Nii võib teinekord südamerahus ka tulevalgel uusi toone töö peale passitada. Päris kindlasti muudab see pilt palju ilmet, sest kihte ja värve tuleb aina juurde. Kunagi, kui lõpetan, ei saa kindlasti eputamata jätta.

Iga uue käsitöise tegevuse ette käib mul tavaliselt pikk proloog. Et otsin infot ja uurin raamatuid ja vaatan, mida teised teinud on. Kuidagi juhtus nii, et silm jäi kinni valgetesse tikanditesse, kuna nõelapitsi ja muu peenema valge kraami vastu on mul ilmselgelt suur nõrkus juba varasemast. Vaatasin natuke hardangerit, vaatasin natuke  reticellat ja klõpsu ei pidanud kaua ootama. Siin on need kaks esimeses proovitöös koos- hardangeri serva tegemise tehnika ja sinna sisse 16.sajandi Itaaliast paar motiivi, millega ma loodan jätkata, sest ausalt, põnev on! Teadjamad leiavad siin kindlasti miljon viga, aga see oli tõesti peamiselt tegemise rõõmu pärast ette võetud ja nagu mainitud, ravieesmärgiline. Proovisin siis seda vanemat tüüpi reticellat, kus pits kujundatakse kangast harutatud raamistikku. Oma 20 tundi kulus sellele väikesele, mõnesentimeetrisele jupile küll, aga need olid väga priimad tunnid, sest süvenedes millessegi uude, on pea korralikult tühi.