On põhjust pühitseda

Foto: T.Tasa

Tõesti, napilt oleksin ma maha maganud tänase kuupäeva tähelepanemise! Milline vahva päev- tänasega on maitstud aasta käsitöölise leiba. Palju õnne mulle :-)

See aasta on olnud täiesti pöörane ja põnev. Et mitte seebimulle puhuda, siis ütlen ka, et pisut raske. Ei hakka omi tegevusi päris otsast ümber jutustama, aga tunnistan, et eesmärk oli joosta sisse hoog ja sellega ma toime tulin!

Selle aasta sisse jäi mu esimene personaalnäitus, kaks projekti ühele raamatule, mis veel pole ilmunud, üle kahekümne Haapsalu salli, uute mustrite kirjapanemine... Veel on minu jaoks väga oluline, et aasta jooksul ma tutvusin paljude väärt inimestega ja nägin, et maailm on ikka palju suurem kui oma väike tagahoov.  Ja see maailm on kohati pööraselt kirev ja ilus...

Juuresolev pilt räägib minu nädalavahetustest. Aastaga rääkisin enam kui 150le usinale naisele mida tähtsat tasub pitsi kududes silmas pidada. Süda on soe, sest see tegevus tundub mulle sobivat (meeldib küll), kuigi esimeste koolitustega oli natuke jänes ka püksis. Aga näidake mulle sündinud oraatorit-koolitajat, hahaa :-) 

Üsna oma tee alguses sain aru, et ega tavalist laadalt-laadale käsitöölist minust ei saa. Esiteks- ma ei viitsiks ja teiseks- mu peenike pits ei ole laadakaup. Ma olin aasta eest murelik, et kas leian üldse piisavalt rakendust, et perele toit lauale tuua. Praeguseks võin öelda, et kui oleks mul veel lisapaar käsi küljes, siis ka need vuraksid vahetpidamata. Peamine erinevus mu eelmisest, riigitööst ongi see, et saad, palju teed. Ja saamisega pole tegelikult muret olnud (ehh, ma värisesin kui haavaleht eelmises mais just sellele mõeldes).

Jah, ja puhkamise olen ka lõppeks ära õppinud. Vähemasti ühe päeva kaupa, asi seegi, eksole :-)

Ma tahan teid kõiki tänada, kes te mu blogi lugemas olete käinud ja kommentaaridega mulle kaasa elanud! Ma ei oleks kindlasti oma eluga just siinmaal ja rahul kui poleks saanud tagasisidet siitkaudu ja mu vana blogi kaudu, mis oli Isetegijas. Te olete mulle tähtsad!
Minu tutvuskonnas polnud seni inimesi, kellega käsitööst rääkida, pean ütlema suure tänu internetile, mille kaudu olen leidnud toredaid kaasamõtlejaid. Absoluutselt kindlasti ütlen ka suure tänu oma teenäitajatele Mae Kivilole ja Monika Plaserile. Esimene aasta on olnud põnev ja kokkuvõttes hea!

Julgege unistada! Julgege tegutseda! Armastage ennast!

Sammukene unistustele lähemale- Haapsalu Shawl Tour 2012

Eestikeelne tekst seekord allpool...

A few years ago I planned to invite people, who are interested in Haapsalu shawl and Estonian lace into Estonia. I circulated this information in Ravelry forum. Sadly this trip was cancelled because of many complicated circumstances. I felt really pity about it.

But good thoughts live their own life and I’m happy to announce that I’ve found a good companion in Merike with whom we have decided to organize this year a summer trip to Estonia for all those who are interested in knitting lace. Merike is a professional tour guide and I’ve become a professional lace knitter. So I’m sure we can offer you a really exciting week with us in Estonia.

Visit our blog, all questions are welcome: 

http://haapsalushawltour.blogspot.com/

Haapsalu Shawl Day 2009, Aime Edasi and Siiri Reimann (in middle of the picture) with old Masters in Haapsalu

Pikka aega on olnud mu blogis vaikne. Ma koon ja mõtlen häid mõtteid. Tänane post on sellest, kuidas inimene ei peaks lõpetama unistamist ja kuidas vahel tuleb ka välk selgest taevast.

Väga pikalt ei heieta, aga alguse sai see idee paari aasta eest, kui Kadri alias Polkovnikuproua käis välja mõtte. Pakuks suure ilma kudujatele seda parimat, mida meil pakkuda on. Väga hea! Otse loomulikult! Mõte ei saanud aga ellu, sest samal ajal tuli minu elu võiks öelda, et raskeim periood- vanaema haigestus, pärast operatsiooni kosus ta minu juures, kuid kahjuks ei olnud talle palju päevi antud ja ka Kadril olid rahvakeeli "segajad peal". Sinna see jäi, pisut kurvalt küll, aga ma mõtlesin kudumisreisi korraldamisest edasi.

Kooli käies oli eelmisel aastal ärimoodulis vaja kirjutada projekt. No millest siis muust... Reis sai seal lahatud viimse viiluni ja kirjutatud seksikaks mistahes rahastajatele. Aga ei mingit trippi. Mis siis takistas? Eks ikka see, et ma olin üksi jäänud. Oleks vaja olnud kedagi tulihingelist enda kõrvale. Ka ei oska ma piisavalt hästi inglise keelt, kuigi vanarahvas ütleb, et pärast paari pitsi pidada ka Hiina keel väga lihtne olema. Ei pitse, ei keelt, aga mõte ära ka ei läinud. Nagu kiuste kohe.

Sel kevadel käisin ma Haapsalu salli õpetamas Mustrimaailma foorumi rahvale Tallinnas. Väga lahe koolitus oli ja õhkkond oli lahe. Suures õhinas märkasin ma viimasel päeval, et pagan küll, ma hakkan vist bussist maha jääma ja küsisin, kas seltskonnas oleks keegi, kes on autoga mind nõus bussijaama viima. Oli! Ja vot see ongi nüüd see, mille kohta võib öelda, et välk selgest taevast. Me rääkisime selle lühikese reisi ajal Rävala pst-lt bussikasse paari lausega ühest ja teisest ja bussis istudes hakkas mu mälu selekteerima mulle vajalikku. Tore inimene, seda esiteks. Giid, seda teiseks. Käsitöösõber, kes otsib midagi põnevat... Bingo! Järgmisel päeval ma ei mäleta, kas helistasin või kirjutasin Merikesele, aga näe, siin me oleme. Plaan koos ja ootame kalleid kudumissõpru maailmast külla.

Blogi, milles me hakkame reisi tutvustama, on inglisekeelne. Äsja alustasime, st et uudiseid sinna hakkab alles lisanduma. Igal nädalal üks pikem artikkel vähemasti. Kui sul on välismaal pitsikudujast sõber, keda pole siiani suutnud millegagi külla sõitma moosida, siis paku talle seda :-)
http://haapsalushawltour.blogspot.com/