Wednesday, July 29, 2015

Muhu Suvi meistri poolt rätisse kootuna ja eelinfo Haapsalu pitsiliste ürituste kohta augustis

Mulle tegi rõõmu, kui Haapsalu pitsinaiste lehel juba lõpule jõudval näitusel jäi Muhu Suve detail silma kootuna Marge Kiirendi poolt teiste mõnusate mustrite vahele. Fotod Haapsalusall.ee lehelt 

Kel huvi, siis viimaseid päevi on näitus veel Pitsimajas olemas! Fotode põhjal väga kaunis ja suurejooneline! Mul on teinekord nii kahju, et olen väga sunnismaine ja ei saa minna, kuhu tahaks. Aga ma olen väga rõõmus, et Pitsikeskuse rahvas ilu piltidel jagab! See inspireerib palju.
Kudus Marge Kiirend, rätt näituselt Kõik algas rätist, 2015
Kudus Marge Kiirend, rätt näituselt Kõik algas rätist, 2015
Tähelepanu, tähelepanu! Pitsipäevani on jäänud ainult kuu veel! Mina küll ootan, sest energia ja inspiratsioon, mis Haapsalust ühe päevaga ammutatud saab, on väärtuslik ja toidab kaua. Lähemalt taas Haapsalu Pitsikeskuse lehel. Sel aastal tahaksin üritusele minna üksi st ilma pereta, sest nii saab kogu seda headust endasse ahmida kõigest väest.
Uue ja huvitavana on paar päeva enne Pitsipäeva plaanis öökudumine. No sellise luksuse peale ei saa küll keegi öelda, et pole aega või palgatöö segab! Lahked pitsinaised kutsuvad külla lausa hilisõhtul! Ja näituseruumis ringivaatamiseks pole piletit vaja osta.

Tuesday, July 28, 2015

Villase tikandi valmimine

Et mitte jääda poolikuks, siis siin on too villaste, taimvärvitud lõngadega tehtud tikand valmiskujul. Päris valminuks ei saa seda aga nimetada, sest ma veel ei tea, mida tikandusega peale hakata. Algul oli mõte, et miks mitte tahvlile kotiks vormistada, aga... ei ole vist ikka see. Läheb kappi ideed ootama.
Villane tikand taimvärvitud lõngadega
Ütleme nii, et päris valutult selle valmimine ikkagi ei kulgenud. Kui umbes kolmveerand oli tehtud, jõudis kohale teadmine, et ma pean kindlasti midagi tumedat töö sisse leidma, muidu jääb nii malbe, et kohe liiga malbe. Ainsa keemiliselt värvitud lõngana võtsin siis töösse tolle mustana paistva, kuid tegelikult lillakaspruuni. Ilma selleta oleks ju mittetäielik, eksole.
Täiesti isiklik lemmikkoht sellel tikandusel on väike ja päris nurgas-nurgas, poolikud õied. Pildil just selle teksti kohal praegu. Košenilliroosa ja pruun, natuke indigot lisaks, no absoluutselt isuäratav kombinatsioon minu maitsele. Töö käigus ikka inimene areneb ja kui oleksin selle kombo välja nokkinud tegemise alguses, oleks kogu töö koloriit olnud täiesti teine, sest siis ma oleksin suured õied teinud sellised ja ülejäänu lihtsalt sobitanud nendega. See ülejäänu oleks siis olnud palju tagasihoidlikum, mitte selline pillerkaar.
Alustades ma ei teinud mingeid värviplaane, pistete kavasid ja muud säärast, mida tegijam tikkija kindlasti teeks. Kuna see töö oli mul teraapiline, siis polnud üleüldse oluline, mis välja tuleb. Jumala vabalt oleks võinud ka poolikuna kappi panna... Ainus idee oli, et ma panen kõike südamest, ikka rohkem-rohkem, kui muidu paneks. Mind inspireeris kangas, mis sattus mulle täiesti juhuslikult ühe väikese õmblustööstuse jääkide kastist. Linane ja jube laheda värviga. Hea inimene andis ja neist jääkidest on rõõmu ikka mitme pisema töö jagu kohe. Aga nagu pildilt näha, katsin kangast ikka isuga. Kus küllat juba sai, sinna panin näpuotsaga veel juurdegi. Olgu siis värvi või pistet. Natuke oli hirm ka üle võlli panna, aga suutsin vist ikka enam-vähem maitsekaks jääda. Mul üks lemmikbänd oli mitu aastat vakka ja kui vanad mehed uue albumiga lagedale tulid, siis oli see nagu supp, kus püüdlikult kõik maailma maitseained sisse pandud ja soola ka südamest. Selleks, et meeldida. Tikkides tuli kogu aeg see koledus meelde ja püüdsin siis natuke ennast ikka tagasi hoida. Kasutatud värve oli pisut üle kümne. Jah, kõigest!
Sõlmpistetega ei koonerdanud, need hakkasid töö käigus tõsiselt meeldima. Lisaks siis linnusilma, varspistet, ahelpistet, hääbepistet, madalpistet, ristikpistet, eelpistet, sämppistet ja veel kahte, mille nime ma ei teagi ilma raamatust vaatamata. Aasta tagasi poleks niipaljukestki nimetada osanud, aga nüüd oleme koolis juba midagi selgeks teinud. Kangas linane, lõngad peenikesed villased. Ja ärge nüüd tulge ütlema mulle, et nii ei lähe! Läheb küll. Mine või vaata ERMis käiseid või uuri vanemat inglise värvilist tikandit. Seda enam, et tihedat pesemist ei ole sellele tikandusele plaanitud. Mõõt- täpselt A4, sest nagu eelmisel korral mainisin, pilt pärit täiskasvanute värviraamatust. Tegelikult oli nii mõnus, et vabalt võinuks miskise mantlisuuruse töö teha :-) Kulunud aja koha pealt ma ei oska midagi kosta. Aega kulus palju. Kuna tikkimine on ainus näputöö, mida kodanik kaheaastane mul rahus laseb tema seltsis olles teha, siis võtsime mõlemad mõnuga. Muide, ka tema on mitu pistet sellesse töösse aidanud teha. Mette Mae on uskumatult hea koordinatsiooniga preili.
Aga jah, algas kõik suurtest, natuke magedatoonilistest krapiga värvitud lõngaga õitest. Siis tuli mõtlemine, et kas ma teen ja kuidas ma teen. Ma olen püüdlikult lõngad värvinud nii, et ei oleks laigulisi kohti ja ebaühtlust. Sekka teen vahel potitäisi laigulisi, neolõngu ja muidu imelikku kõhuvalutooni lõngasid ka. Kui katta suuri pindu näiteks ühe tooniga, siis kergelt laiguline olemus annab teinekord väga hea efekti ja ei lase asjal igavana paista. Defektist saab efekt, nagu see käsitöös ikka teinekord kujuneb. Suured krapioranžid õied said lihtsalt särtsu kaselehekollast triipu sisse, sest muu värvitralli taustal, mis tekkis, olid nad ikka pussud mis pussud.
Kellele tikitud mööblit?! Vana sohva ja mulle palk ning ma ei vaata veel pool aastat kudumise poolegi...

Friday, July 10, 2015

Kudumisest puhanud

Teinekord on nii, et head tahtes tuleb hoopis halb välja. Minul oli kudumispaus, mis kestis pea viis kuud, kuna ma põletasin end valusasti läbi aasta lõpuga. Jah, peaks ju juba kogemusega teadma, kui palju on sidrunist võimalik mahla saada, aga ikka mõtled, et ehk saaks rohkem. Kasvõi mõne tilgagi ja kohemaid! Ja nende paari piisa hind on oi, kui kõrge. Natuke liigset ärevust, natuke unehäireid ja sain aru, et sidrun tuleb rahule jätta. Kudumiskirest end ravida.

Kui meie peres klassikuid tsiteeritakse, siis au sees on lause "Inimene ei pea midagi, kui ei taha!" Klassiku au raske koorma võtan enda kanda, aga selliselt elada, ma leian, on väga õige ja saab vaat et õnnelikukski. Kooli kudumistööd, need olid paratamatus ja üldse mitte pitsilised, seega ravi kestis pikalt ja kandis vilja. Nüüd olen uuesti naudinguga ühe suure räti kudunud ja kõik on OK. Mis ma siis vahepeal enese raviks ette võtsin? Tegelesin endas tikkimispisiku kasvatamisega. Eks ma varem ka kudumisest tikkides puhanud ja nüüd tundus tegevusele kohe vägagi õigustus olevat. Tuleb tunnistada, et kuigi algaja suhteliselt, meeldib see tegevus mulle vägagi.

Mis siis käsil? Tegin algust kireva tikkimistööga, mis vajab veel palju lihvi. Muster pärineb täiskasvanutele mõeldud värviraamatu lehelt ja on tore, ma leian. Kõik lõngad, mida kasutan, on endavärvitud ja just taimedega värvitud. Nii võib teinekord südamerahus ka tulevalgel uusi toone töö peale passitada. Päris kindlasti muudab see pilt palju ilmet, sest kihte ja värve tuleb aina juurde. Kunagi, kui lõpetan, ei saa kindlasti eputamata jätta.

Iga uue käsitöise tegevuse ette käib mul tavaliselt pikk proloog. Et otsin infot ja uurin raamatuid ja vaatan, mida teised teinud on. Kuidagi juhtus nii, et silm jäi kinni valgetesse tikanditesse, kuna nõelapitsi ja muu peenema valge kraami vastu on mul ilmselgelt suur nõrkus juba varasemast. Vaatasin natuke hardangerit, vaatasin natuke  reticellat ja klõpsu ei pidanud kaua ootama. Siin on need kaks esimeses proovitöös koos- hardangeri serva tegemise tehnika ja sinna sisse 16.sajandi Itaaliast paar motiivi, millega ma loodan jätkata, sest ausalt, põnev on! Teadjamad leiavad siin kindlasti miljon viga, aga see oli tõesti peamiselt tegemise rõõmu pärast ette võetud ja nagu mainitud, ravieesmärgiline. Proovisin siis seda vanemat tüüpi reticellat, kus pits kujundatakse kangast harutatud raamistikku. Oma 20 tundi kulus sellele väikesele, mõnesentimeetrisele jupile küll, aga need olid väga priimad tunnid, sest süvenedes millessegi uude, on pea korralikult tühi.

Saturday, July 4, 2015

Suvi! Muhu Suvi

Muhu Suvi näitusel Eesti Käsitöö majas, 2012
Kuidagi on nii, et jälle juulis jagan ma lahkesti mustreid, mida nobenäpud kududa ehk soovivad. Mul on alati väga soe südamel, kui leian sotsiaalmeediast mõne tuttava näoga salli. Ja ma olen tänulik neile, kes viitsivad näpuga järge ajada, sest kuigi lihtne geomeetria, ei pruugi mu mustrid kohe kuidagi pähe jääda. Ja ei jää ka, vähemasti mulle endale küll kunagi mitte. Ega see polegi eraldi eesmärk olnud.

Kuna käes on suvi ja viimaste päevade puhul võib öelda, et vägagi suvi, siis olge lahked- Muhu Suvi. Muhu Suvi sündis siis, kui ma Meite Muhu Mustrite raamatu koju tõin ja tundide kaupa selle vaatamisest isu täis ei saanud. Ma vist olen seda korra juba kirjeldanud, kuidas ma miskisel külmal aastaajal Pärnus aega bussini parajaks tehes astusin sisse raamatupoodi ja peale selle raamatu lehitsemist olin kui ära tehtud. Vaatasin hinda tagakaanel ja astusin ruttu välja, külma õhtusse, et natukegi pead selgena hoida. Omaenese õnnetuseks helistasin siis abikaasale ja räägin, et isssver, ma nägin niiiii ilusat raamatut praegu poes ja jõuga tirisin end poest välja... ja siis tema kostab, et no kui sa just pead, eks osta siis. Tema, kes on mulk ja meie pere rahakoti südametunnistus! Otse loomulikult ei olnud seda kaks korda vaja korrata ja nii see kõik läks. Pool tundi hiljem istusin juba kohvikulaua taga ja kirevate koekirjade virvarr lõi pea veelgi enam segi. Et tühja sest kulutatud summast, kui aga värvilised mustrid juba pitsikirjadene kangastuma hakkavad, siis... ei ole kohe midagi enam teha. Ja nii see Muhu Suvi tuli. Inspiratsioon kindamustrist. 
Foto: Marek Raidpere, ajakiri Käsitöö kevad 2013

Rõõmsat vardajooksu, kes soovivad! Esmalt avaldati see muster ajakirjas Käsitöö paari aasta eest, aga kes vana asja meelde tuletada ei taha, see läheb oma kahe silmaga ja vaatab mustrit Issuu.com lehelt. Ja kui meeldima hakkab, siis võib lahkesti alla laadida ja kududa.
Meite Muhu Mustreid vaatan ma siiamaani suurima mõnuga ja alati õhkan nagu Kolme Apelsini loos, et  "Kui hea raamat!" 
Related Posts with Thumbnails