Sallinäitus Haapsalu Pitsikeskuses

Eilsest saab mu sallinäituse pisut vähendatud versiooni näha Haapsalu Pitsikeskuse ruumes. Kuna tegemist on siiski mitte lihtsalt sallide, vaid uute koekirjade presenteerimisega, siis 28ndal jaanuaril, mil on näituse viimane päev, olen ise kohal ja võtan uusi mustreid ka paberil kaasa. Sel päeval ei ole näitus lihtsalt üleval ja natuke nagu anonüümne, vaid ma võin rõõmsasti ka juttu rääkida ja mistahes küsimustele vastata. Olete kõik teretulnud!

Ülespanemise käigus selgus, et Olustvere Viinaköögi saalis tekkinud mõte "Kas täidab ikka ruumi ära?" asendus siin mõttega "Midagi peaks ikka vähemaks võtma, sest tuba juba täis!". Ruumide suuruse vahe, ma arvan, on kolmekordne. See on minu esimene näitusekogemus ja ma õpin. Olustveres, kuhu algselt selle näituse mõtlesin, toetasid mustad laetalad, paksud kreemjad kiviseinad ja kaarjad aknad seda mõtet, et sallid peaksid olema pandud jõulisele mustale taustale ja sümmeetria on võtmesõna. Haapsalus seevastu, kus palju helgust, valgust ja pitsihõngu majas, tundusid mustad konkreetsed taustad kuidagi ülepingutatuna. Pole hullu, mul on veel mitu kohta käia ja areneda.

Haapsalu Pitsikeskuses, minu tubli abimeeskond ülespanekul

Pitsipäev Haapsalus tulekul, meenutusi eelmisest aastast

Sel pühapäeval seavad suuremad pitsigurmaanid oma pilgud, rattad ja vardad Haapsalu poole taas teele. Pitsipäevale!
Meenutuseks väikesed hetked eelmisest aastast, mil mu külastus oli väga napp ja kiire. Sel aastal tahaksin küll kümme korda enam nautida.

Muhu Suvi meistri poolt rätisse kootuna ja eelinfo Haapsalu pitsiliste ürituste kohta augustis

Mulle tegi rõõmu, kui Haapsalu pitsinaiste lehel juba lõpule jõudval näitusel jäi Muhu Suve detail silma kootuna Marge Kiirendi poolt teiste mõnusate mustrite vahele. Fotod Haapsalusall.ee lehelt 

Kel huvi, siis viimaseid päevi on näitus veel Pitsimajas olemas! Fotode põhjal väga kaunis ja suurejooneline! Mul on teinekord nii kahju, et olen väga sunnismaine ja ei saa minna, kuhu tahaks. Aga ma olen väga rõõmus, et Pitsikeskuse rahvas ilu piltidel jagab! See inspireerib palju.

Kudus Marge Kiirend, rätt näituselt Kõik algas rätist, 2015

Kudus Marge Kiirend, rätt näituselt Kõik algas rätist, 2015

Tähelepanu, tähelepanu! Pitsipäevani on jäänud ainult kuu veel! Mina küll ootan, sest energia ja inspiratsioon, mis Haapsalust ühe päevaga ammutatud saab, on väärtuslik ja toidab kaua. Lähemalt taas Haapsalu Pitsikeskuse lehel. Sel aastal tahaksin üritusele minna üksi st ilma pereta, sest nii saab kogu seda headust endasse ahmida kõigest väest.
Uue ja huvitavana on paar päeva enne Pitsipäeva plaanis öökudumine. No sellise luksuse peale ei saa küll keegi öelda, et pole aega või palgatöö segab! Lahked pitsinaised kutsuvad külla lausa hilisõhtul! Ja näituseruumis ringivaatamiseks pole piletit vaja osta.

Valge meriino

Kohal ta on ja jagan meeleldi:
*lumivalge
*100% meriino
*mõõdus 2/44 ehk 2200m/100gr
*hind 5,50 eurot 100 grammi + postikulu
*soovid on teretulnud postkasti liina.rees@gmail.com

Suured numbrid mõõtude real ehk lõnga peenus ei ole tegelikult nii hirmutavad. Laias laastus võib öelda, et tegu on Haapsalu salli lõngast poole peenema lõngaga. Kudusin tööproovi ja kui oled harjunud kuduma nö tavalist Haapsalu salli lõnga, siis harjub kiirelt ka sellega. Vardanumbrit soovitan pisut väiksema valida. Kui ma muidu koon 2,75mm vardaga, siis siin on proov tehtud 2,25mm-ga (olen pehmelt kuduja). Minu tehtud proovilt on võrdlusena hästi näha, et meriino läheb kududes vähem karvendama ja no muidugi valge on täiesti lumivalge. Nupud peab aga küll enam kui seitsmekordsed tegema, et mahukad oleksid.

Olen ikka rääkinud, et meriino pitsilõng võib olla väga vetruv ja tujukas. Tõsi, kes pitsi kudunud ja kandnud, arvatavasti ei vaidle vastu ja pesus venib meriinost pits ikka omajagu. See siin on tööstusele mõeldud meriinolõng, mis nii vetruv ei ole. Otsimisele läks jällekord omajagu aega ja ma olen väga rahul, et selle peenema lõnga leidsin. Kohevus tekib temasse pärast läbipesemist, kududes on ta suhteliselt taltsas. Esimesel võimalusel püüan ma ka terve salli sellest teha ning vaadata siis, palju on erinevust käsikudujatele mõeldud meriinoga kandmise seisukohast. Peenike, sile ja väga ühtlase korrutusega on lõng aga küll.

Kui arvad, et lumivalge ja peenike oleks täpselt sulle hää, kirjuta mu postkasti. Praegu on seda lõnga saadaval umbes viie kilo jagu ja uue tellimuseni läheb aega sest... on veel mitmeid uusi sorte tulemas. Ikka valget ja lumivalget, valik pigem sinna viimase poole. Uued lõngad, mida varsti tutvustan, on pigem lukslõngade klassist ja nö tavamõõdus e Haapsalu salli mõõdus (tuleb ka kaks poole jämedamat sorti), see meriino jääb mõneks ajaks kõige peenemaks, mida pakun.

Kui meriinot tahad päriselus näha ja katsuda, oled teretulnud 29ndal Haapsalu Pitsikeskusse, kus keskpäevast hääd ja paremat lõnga tutvustatakse (Anniki Pärnust Lõngaklubiga). Püüan ka muud head kaasa võtta, aga olgu see siis üllatuseks kohaletulijatele. Pakutavat pitsilõnga jätan ka Pitsikeskusse müügile.

Nagu ikka- vardad sõlme!

Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 4

Haapsalu pitsipäeva muljete jagamise lõppu olen jätnud selle kõige tähtsama, mille pärast Haapsallu minnakse. Pitsi. Tegelikult võib arutleda, et ehk on inimesed, kes selle pitsi ümber minu jaoks tähtsamadki juba, aga nö tavainimesele on kohalemeelitajaks ikka pits.

Päev algas paljutõotavalt, kui käsitööpoes kohtasin sallisildil kuduja nime kohal meesterahva nime. Päris põnev, eksole? Elmari kootud sall just parima pitsi auhinnale ei pretendeerinud, aga ma arvan, et selle salli juures on hitiks ja ostuargumendiks ikkagi see, et tegu on meesterahva kootud salliga.

Teemaarendus jätkus tegelikult kodus meie pere meespoolega. Näitasin sedasama pilti ja küsisin, miks ei võiks tema kududa? Küll ma teda siis müüks, eksole... Nali naljaks, aga suure itsitamise lõpuks olime me käed löönud, et kui mina õpin mängima lõõtsapilli, mida ta parasjagu ehitab, siis tema õpib ka pitsi kuduma. Mööndusena siis nii, et mina ei pea valima raskemaid palasid ja tema kudujakarjäär võib alata lõngaga mis ei ole 2/28. Kokkulepe on meil olemas, õnneks läheb lõõtsa valmimiseni ikka omajagu aega veel :-)

Esimene sihtkoht Haapsalus on mul juba harjumuspäraselt sallituba. Ikka tuleb ju minna ja vaadata, kas midagi uut on. Oli küll, mitu asja oli. Esimeseks pilgumagnetiks kohe mõned uued kleidid, mis Haapsalu Kutsehariduskeskuse tüdrukute lõputöödena valminud. Tundub, et selle aasta lõpetanute hulgas oli kleidikallak tugev, kui ma ei eksi siis neja lõpetanu kleidid olid presenteeritud. Valgete ja pitsiliste hulka jõudis sallituppa niisiis ka kaks tumedat ja jõulist kleiti. Üldmuljelt jõulist, sest kootud ikka peenest ja veel peenemast. Eks ole maitseasi, kas varras peaks sellist pitsi kududes olema paar numbrit suurem või väiksem, viimistlus nii- või naasugune, aga meelde jäid nad küll. Tüdrukud on ära teinud suure töö ja müts nende ees maha.

Sallituppa, lae alla, on jõudnud korrektsed pitsinäidised, mida on topelt rohkem kui mu praegusel pildil. Selliselt läbikootuna annavad nad kindlasti algajale pitsikudujale hea ettekujutuse, millise skeemi järgi millist pitsi saab teha. Tunnete mustrid ära, eksole? Vausaba, pajulehekiri, kuubikukiri ja liblikakiri. Tõlge siis neile, kes kiruvad, kui kehva pildi ma olen suutnud teha. Sallitoa valgusega olen ma pildistades alati hädas olnud, sorry. Tegelikult oli riiulisse tekkinud ka mustrikollektsioon või näidiste kogu, ei teagi, kuidas nimetada, kus kõik salliraamatu mustrid läbikootutena reaalis olemas. Ei, mitte needsamad pitsitükid ei ole, mis nelja aasta eest Läänemaa Muuseumile kingiti, täitsa uued eksemplarid hoopis.
Kõigile neile, kes sallitoa väiksusest üllatuvad, soovitan ma see kõik, mis toas olemas, hoolsalt läbi uurida. Siin pildil on ka näha klaasitud stendid, kus ajalugu ja suuremad staarid mainitud. Kunagi päris alguses, kui sallituba sündis, oli Läänemaa Muuseumi meeskond abiks sellele nö aluspõhja panemisel. Seintelt leiate sallide "loo", kus muudki kirjas kui see, mis Haapsalu salli raamatusse jõudnud.

 Selle pildi vasakpoolne kleit viidi Kuursaali just siis, kui ma sallitoas olin. Imeilus ja mainin eraldi, et väga kõrge kvaliteediga töö. Parempoolne kleit aga võlus mind ja teisi, kellega Kuursaali laval olevaid kleite imetlema sättisime sellega, kui hästi selles komplektis oli pits, kangas, lõige, tegumood jms kokku sobitatud. Ütleme nii, et täiuslik tasakaal, kas pole. Tippnorija ainuke tähelepanek oli see, et kui vooderkleidi allserv juba paistma jätta, siis õmblus sellel ei peaks küll nii näha olema. No ausalt, kõlab nagu juuksekarva viilutamine, aga see kleit oli täiuslik. Ja nende aluskleitide servade nähajäämisega on mul oma isiklik kamm, antagu andeks :-)

 

Selle kleidi autor on Kristina Viirpalu. Kes Eesti moekunstnike töödega kursis, peaks teda teadma. Mina näiteks oma esimest kleiti kududes veel ei teadnud, aga üsna ruttu viisin end kurssi. Erilised mudelid, lennukas teostus- nii võiks öelda küll. Tallinnas saab astuda läbi  Suur-Karja 2 tema stuudiost. 

Miks minu kleiti püünel näha polnud? Väga armas oli see, et Käsitööseltsilt sain kutse küll ja oleks koos mannekeeni ja kleidiga tulnud ka, aga ma ei olnud kuni Pitsipäevani üldse väga kindel ja ettevalmistunud, et igal juhul Haapsallu sõidan. Ja teiseks olin ma puhta jalamees seekord, head inimesed aitasid transpordiga.

Ja lõppeks- minu jaoks päevakangelased- kootud võistlustööd reas

Tegelikult oli neid veel enamgi, ma sattusin pildistama sel hetkel, kui üks stend vee polnud juurde asetatud. Sel aastal siis teistmoodi- servad korrektselt vardakesele aetud ja tööd ka niisutatult viimistletud. Vot selline asi mulle meeldib! Tegelikult alles viimistlemine toob pitsi õige näo välja. Kes kursustel käinud, need teavad, kui palju ma seda toonitan.

Kui juba kursused jutuks tulid, siis järgmisel korral neist. Sel aastal päris teistmoodi, aga samas headuses ja intensiivsuses. On ikka veel neid, kes tahavad Haapsalu salli õppida või on kõigil juba käpp sees?

Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 2

Mõtlesin, et tänane post võiks lisaks eilsetele rõõmsatele inimestele rääkida veel Pitsipäeval olnud inimestest.  Esimese asjana aga tänan eraldi lahkeid, kes mind transpordiga aitasid! Ilma teieta poleks mul seda päeva olnud. Monika ja Rapla naised ning Drex ning paidekad- olge te tänatud!

Kui mina sõbraga Kuursaali juurde jõudsin, oli kudumisvõistlus juba alanud. Osalisi oli palju ja ausaltöeldes see mind ei üllatanud. Haapsalu pits teeb oma renessanssi ehk taassündi ja ilm oli äraütlemata hea. Kübarate alla varjusid ka mõned toredad nobenäpud, kellega kohtusime alles peo lõpus, kuigi olime ju kogu aeg samas olnud. Kudumisvõistlusel osales 20 naist. Mul oli hea meel näha, et kolmega neist olime kohtunud juba varem- nad olid käinud minu kursustel :-) Julged olite, see teeb rõõmsaks!

Küsiti ka minult mitu korda, et kas osale(si)d võistlusel, siis leidsin, et poleks aus kuduma minna, kuigi peab tunnistama et kiusatus oli. Ma koon ju pea iga päev keskmise tööpäeva jagu ja arvasin, et no ei oleks lihtsalt aus. Las jäävad tunamullune ja veel varasem kolmas koht mu laeks  :-P Selle asemel võtsin täiesti vabalt ja nautisin meeleolu ja seltskonda. Näiteks seisin maailma kõige aeglasema jäätisesaba ära (jäätis ise oli suurepärane) ja itsitasin pingil koos Aeda ja Diana ning teistega. Sellel pildil kuulavad nad hoolsalt võitjate väljakuulutamist. Taustal paremal Helike, kellega ühel aastal isegi koos võisteldud ja pildi vasemal servas tublid käsitöölised, keda kohtasin ka Sulu käsitöölaagris

Tore oli näha, et oli ka neid, kes Tartust viitsisid kohale sõita ja veel koos perega. Vaprad, pole midagi kosta! Veel kaugematest külalistest olid kohal Nancyd. Nancy Bush (pildil mustas kleidis) ja Nancy Marchant (küll varjus sellel pildil, aga too rohelise salliga). Ma ei julgenud algul neid kõnetada ega ligi minna, kartsin, et põrun oma keeleoskusega ja pabistan liialt, aga kui jutule saime oli superlahe. Vaid mõnel korral jäin rääkimisega jänni, aga selles oli ka süüdi liigne elevus (ma nimelt ei ole koolis kunagi inglise keelt õppinud, aga olen tublilt vaeva näinud autodidaktina ja saan hakkama kui vaja). Ma tahtsin Nancy Bushi südamest tänada, et ta kirjutas raamatu Knitted Lace of Estonia. See oli raamat, mis tegelikult esimesena mu lauale jõudis, kui hakkasin Haapsalu salli vastu huvi tundma. Esimesena kirjaosaga raamatutest, sest Linda Elgase rätiraamat oli mind juba "pöörama" hakanud. No ja ise näete, kuhu see mu elu tüürinud on. Nancy Bushiga oli meil südamlik vestlus ja ma sain raamatusse ka autogrammi ning kutse teinekord koos kududa ja tema tulevastel Eesti visiitidel kohtuda. Minu jaoks oli see suve eredaim hetk, sest ma tõesti pean temast ja tema ettevõtlikkusest ülimalt lugu. Ja ta tundus nii armas :-)

Kui sallivõistlus oli lõppenud, võtsid naised vardad kätte ja teoks sai suur ühiskudumine. Ma tean, et see oli üritus, mis käsitööseltsile oli väga oluline ja kindlasti võib seda kordaläinuks lugeda. Ametlikult oli nime kirja pannud 80 inimest, aga kindel see, et osalejaid oli enam! Promenaadilt olid korraldajad pingid toonud Kuursaali juurde ja peab tunnistama, et poleks olnud mugavamat viisi kududa. Värske meretuul, tore seltskond, puude vari lõõskava päikese ees ja mugavad seljatoed pinkidel tegid rõõmu. Ausalt, seljatoega pink oli selle päeva väga hea osa :-) Ja väga muljetavaldavad olid Haapsalu prouad, kes olid äratuntavad jällekord oma kauni dresskoodi järgi. Miks mitte, parim näide sel pildil ja taustalt on kuulda varrasteklõbinat ning näha usinaid käsi ühiskudumisel liikumas

Ühiskudumine ühiskudumiseks, aga natuke ärevust oli ikkagi õhus, sest polnud veel teada selleaastase sallivõistluse võitjaid. Auväärt žürii tegi oma tööd ning kui läks nimede väljakuulutamiseks, siis oli naeratusi palju. Mina tegin hoolsalt pilti, mu sõbrad pingil kuulasid kudujate kohta käivaid kommentaare publikumi hulgast ja esikolmikuni jõudes oli mul rõõmu palju. Kolmas koht kuulus Anne-Lyle, kes kevadel Saue kursustel osales. Palju õnne veelkord! Tänukirja said ka Urve ja teine Annely, kellega Tallinna kursustel kohtusime. Sel pildil on ta saanud just autasu Sallitoa poolt. Annely siis paremal, temast ülejärgmine pildil on Haapsalu pitsi Grand Old Lady Linda Elgas (punase peakattega) ning Linda-prouast ülejärgmine, too tumedapäine on selle aasta kolmanda koha omanik Anne-Ly.

Oli palju toredaid kohtumisi, oli palju toredaid inimesi. Minu tänane ülevaade on kindlasti välja kukkunud väga enesekeskne, aga tegin seda meelega. Emotsioon, mille pärast läksin, oli täitsa olemas ja kui õhtul väsimus välja puhatud sai, siis seda eredamaks muutus. Mirje Sims pani päeva muljeid kirja erapooletumalt ja Haapsalu Käsitööseltsi blogist saab neid ka lugeda.
Üks hästi vahva juhtumine oli veel just enne lahkumist. Rahva hulgast kõnetati mind inglise keeles ning küsiti kas olen Liina. Olen jah ning selgus, et mind oli tundnud ära proua Angela, kes elab Chicagos ning oli tahtnud juba mõnda aega tulla Eestisse salle ja pitsi nautima. Kõikvõimas internet ja mu punane juuksetukk, aitäh! :-) See kohtumine oli nii äkiline ja üllatav, et nüüd ehmatasin ma küll oma keelesoolika kinni ja kordasin vaid, et ohh, kui armas! Tõesti armas! Sain Pitsipäevalt positiivse laksu ning see oli see, mida vajasin. Aitäh korraldajatele, aitäh seltskonnale! Järgmisel korral kirjutan aga pitsist ja muust põnevast, mis Haapsalus silma hakkas. Tänane jutt oli inimestest ning tervitan kõiki, kes pitsipeol osalesid!

Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 1

 "Võitjad võivad" oleks tore allkiri sellele pildile. Kuna tegevus toimus minust väga kaugel, siis ma küll kahjuks ei tea, millest kaunist tütarlapsed juttu tegid, aga rõõmsad nad olid. Olgu, tegelikult nad vist poseerisid teisele fotograafile, aga ma näpsasin nende momenti üle rahvahulga. Tüdrukud kui lilled, eksole!

Sellel pildil on nelja viimase aasta kibedamad sallikäed- Haapsalu salli kudumise võistluse võitjad. Palju õnne Signele täna neisse ridadesse astumast (pildil teine kaunitar vasakult lugedes)! Pikemalt muljeid järgmisel korral...