Juba käivad...

... need jõuluvanad, ma mõtlen. Päkadest rääkimata. Päev enne Jakobi haigeksjäämist oli ka meil vahva jõulupidu koos näidendi ja jõuluvanaga. Eks me natuke püüdsime laulu välja meelitada ka, aga üllatusmoment oli mehikesele nii suur, et sellest olekski emme soolo kujunenud. Jõuluvanal õnneks pärast aastatepikkust karastumist ja kogemusi, ei olnud tahtmistki pinnima hakata. Jakob pidi muidu lasteaias väga vali laulumees olema. Kohe nii vali, et vahel vaja keelata. Muidu ei pidavat teisi üldse kuulda olema. Võtab ikka issi lemmiku Tätte ette ja paneb täiest kõrist "Nüüüüd on minu korrrd teha torrrni sinu südames!". Seleta siis, kui tahad, et tormi... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jõulu juurde tagasi. Lasteaias sai kaasa osta vahvaid meisterdisi. Neid oli üsna palju ja erinevaid, ma sain olla ka esimene ostleja ja seega oli veel valikut. Hoolekogu ja mõned lapsevanemad nägid vaeva, letid said väga vahvad ja laud, millele fotokaga ligi ei pääsenud, oli paksult-paksult piparkooke täis. Ikka neid "õigeid".

Tegemist oli jällekord lasteaiapoolse ettevõtmisega, millele lapsevanemad reageerisid leigelt. Varasemalt ma siin kurvastasin, et pabermasshelmeid ei taheta teha, kuid kolmele käsitööõhtule lasteaias oli lisaks õpetanutele ja hoolekogule jõudnud vaid kaks lapsevanemat. Jah, õigesti lugesite, vaid KAKS leidsid aega. Kursusi oli kolm ja tegelikult kolmanda osalusest ma ei teagi. Võib-olla nöögin siin teenimatult... aga vaevalt küll. Ise olin tööl, kuid panustasin pabermammude müügi abil 301.- krooniga. Südametunnistus ei kripelda ja võin hammast teritada küll. Jõuluetendus oli vahva. Lapsed olid vahvad. Mulle tegelikult väga meeldivad mudilaste peod, ükskõik kuidas nad ka ei kulgeks. Kõik on nii ehtne, vahetu ja armas. Emmesid-issisid vaadata on ka vahva, sest kõik naeratavad terve see tund või poolteist malbelt ning hoiavad silmadega oma pisikestest kinni. Nii nunnu. Ah jaa, meie lasteaia etendused on ülikõvad! Eriti just kostüümid ja näitlejameisterlikkus. /On olnud au piiluda ka väiksesse garderoobi, kus kostüüme hoitakse. Ruutmeetrite järgi vaadates on neid seal kosmiliselt palju/. Siin nad siis on- aktsioonis- kasvataja Liina ja kasvataja Mai, üks vahvam kui teine ja täiesti armsalt ebapedagoogilised:

Et mitte nüüd puhtalt lasteaiakroonikuks hakata, seon teema sujuvalt ühe salliga. Mul nimelt oli jõulupeol õlgadel "Vindine roheline" st Haapsalu sall, mis on ülearu tugevasti korrutatud rohelisest lõngast. Kuigi algul oli mul hing selle salli peale tema taltsutamatu loomu pärast ikka päris täis, siis paari kandmise järel olen ma peaaegu sulanud. Saab andeks. Olgu siis vindine edasi, kui tahab...

Pildil aitan parasjagu lauluhäält otsida, Jakob too halli peakattega hiireke tagapool, sõrm suus:

Laulumehel ei olnud täna palavik üle 37,8*C. Arst käis ka külas. Kuna määrati antibiootikumid, siis võib arvata, et gripp selle jubeda haiguse nimi pole, mis meid kimbutab. Ma tõesti loodan, et need tapjad antibiotsid pisikutega oma töö teeksid. Erinevalt paljudest pooldan ma keemiat, kui haigustest jutt on, eriti rasketest haigustest. Täna õhtul oli Jakobil selline köhahoog, mis sundis noormeest kuuma veeauru hingama viima (pisikese astmaga piibupoiss muidu ka), selliseid hoogusid on vaid korra-paar varem olnud ja need ei meeldi mulle mitte üks põrm. Homne peab parem tulema, ja siis ülehomne ja nii edasi...

Pisikesed asjad...

... on need, mis teevad jõulust jõulu. Piisab vaid korra piparkoogilõhn tuppa tekitada, juba tunned end teisiti. Täna pakkisin ka kinke, õigemini tegelesin osalise ümberpakkimisega, sest odav pakkepaber kippus ühe kingi ümber lagunema juba enne jõuluvana kotti jõudmist. Uskumatu lugu, eksole! Kui ma siin tund aega tagasi viimaseid kotte klammerdasi ja viimaseid silte nuputasin, siis lubasin endale, et kui ma kunagi puruvana ja pururikas olen, siis jõulu ajaks palkan enesele küll abilise, kes selle pakendamise-töö ära teeb. Samal ajal mina näiteks valmistaksin rämpsust kuusekaunistusi. Sellega tegin algust juba praegu (tegelikult valmistasin end ette ülehomseks laste meisterdamistoaks, kus kolme töökaaslasega traditsioonilise jõulupeo asemel teeme kuusekaunistusi, kaarte ja muud vahvat näputööd. Kolleegide lastega siis, mitte lihtsalt omaette...). Palun väga- Coca-cola pudeli ülemise otsa uus tulemine:

Ja plastpudelite, nii suurte kui väikeste, alumised otsad:

Vatiinijäägid, punane niit ja natuke sidumist:

Niidijuppide vormumine:

Ja viimased sodinad-pudinad keskpõrandale... st puu otsa kokku:

Praegune on kiirpostitus, lähen kohe tagasi laatsaretti st teise tuppa, kus väike Jakob kolmat päeva kõrge palavikuga maadleb. Kahe palavikupäeva vahele jäi huvitaval kombel üks, kus õhtuks alles 37 ette viskas. Mind isegi enam ei huvita, kas seagripp või miski muu, palavikust segi pisike, kes näiteks äratamise peale vaid lauseid poetab, mis tunduvad kui teisest ilmast... uhh, ma rohkem ei tahaks! Tead ju küll, et kõik läheb mööda ja lapsukesed on visad ja tabletid töötavad, aga jube on ikkagi. Ise ma põen tavaliselt ilma palavikuta, vaid korra elus on 40'C olnud... kuigi olin laps, mäletan seda tunnet siiani. Ja nüüd siis Jakob, ka 40ga... Loodan, et homne on parem päev ja ülehomne ka ja niimoodi ikka edasi...

Annan alla...

... ehh, ei jõua ajaga võidu joosta! Ei tule mul kuidagi seda Sügissonaadi-kotti. Endal on ka natuke kahju, aga kiirustades sellist asja, nagu ma plaanisin, ei tee. Paar proovitööd ajalehte kleepides ja punudes jäävad ootama järgmist võimalust ja see on magus teema. Femme Fatale! Palju inspireerivam kui sõna "sügis" mu jaoks. Loodetavasti ei pea ma järgmise tsükli lõppedes jälle kõrvad lontis ja punastades tunnistama, kuidas jälle aeg mulle liiga tegi... Sügissonaat on aga meelitanud paljusid looma imelisi kotte. Vaadake ise galeriisse, kus reas tõelised maiuspalad. Silmitsesin neid pikalt ja ei osanud välja mõelda, milline see minu lemmik võiks olla. Need kotid on lihtsalt KÕIK nii võrratud! Huvitav, kust prouased Craftwerkitajad küll sellisele ideele tulid, et nii vahva ettevõtmine käima lükata?

Tegelikult tahtsin tänase posti pühendada sõrmuste kroonikale. Olen neid taas teinud, mõeldes just jõuluajale ja vahvale võimalusele kinkida. Või neid teistele kinkimiseks müüa. Palun väga, kes tahab see valib...

Sõrmustepadi...

55 aastat tagasi, siis kui abiellumisel oli veel "teine maik" man /võrreldes näiteks Vaprate ja Ilusatega/, said kokku kaks inimest. Kokku nad jäid ja on koos siiani. Armas, kas pole!

Mul oli austav ülesanne teha sõrmustepadi oma kolleegi vanemate orhideepulmadeks. Selline ta sai, väga hoolsalt tehtud ja ülimalt soliidne.

Palju õnne!

Ohhh, ma juba arvasin, et ei oskagi enam õmmelda... Millal ma viimati õmblesin? Ei mäleta.

"Oh sina karrrvane lutika musi...!"

...ütleks selle peale Kärbes Jaak!!! /sunnitakse Lotet vaatama, nagu aru saate/ Tahtsin täna õhtul raporteerida töövõidust, aga pean ütlema, et jutt tuleb hoopis suurest pettumusest

Ma heegeldan paanidest koosnevaid kardinaid. Teen seda kiirustades, sest tähtaeg on kardinasoovijaga kokku lepitud. Heegeldan ära 10 tundi ja tokk Novita Kotiväkit saab otsa. Hoog on sees jube suur ja lasen endale tuua poest uue toki. Nüüd heegeldan veel oma kuus tundi ja siis paane lauale lapates tulebki see karvase lutikamusi koht. Klõpsa pildid suureks ja veendu ise, et üks tokk on teisest sigapalju erinevat tooni. Üks valge on valge, teine valge aga rohevalge! Päris kindlasti ei saa need 5+3 karidnapaani ühes kardinas koos lehvima!!! Nüüd sõltub Karnaluksist tellitud uuest partiist (kaks kilo korraga, et saaks kardinad valmis), kas korstnasse saab kirjutatud kuus või kümme tundi tööle kulunud aega. Sest poes, kust viimati ostetud sai, oli ka see tokk viimane ning uus partii... on väga vähetõenäoliselt kumbagi neist toonidest. Saadanas, ma ütlen!!!

Pühapäeval, Midrimaa lasteaias...

22. novembril sai pärast lõunat oodatud külalisi lasteaia saalis. Pidulaud oli rikkalikult kaetud.

Varasemaid koosmeisterdamisi olen teinud vist kokku viis, päris täpselt ei mäleta. Neist kordadest on mu koju jäänud erinevas valmimisastmes helmeid hulgim. Nüüd on nad sorteeritud ja kõik kenasti paika pandud- mis augustamisele, mis lakkimisele, mis müügiks. Kodused kapiotsad ja riiulinurgad ei meenuta enam sõjatannert, kus kogu aeg mingid mummud hambatikkude otsas seisavad. Küll on aga helmestetegemiseks vajalikke asju suur Säästumarketi kotitäis+ mõned ämbrid. Aga jah, ega ma sellest ei tahtnudki rääkida... Tegelikult on mul väga hea meel, et haiguste hooaja kiuste oli kohaletulijaid parasjagu. Kirja sai 14 inimest ja neist vaid 4 (olgu, koos minuga siis 5) olid lapsevanemad. Suurema kambaga on mul tavaliselt probleem, et pärast paari tunni möödumist ei suuda end kuuldavaks teha ja väiksema kambaga... noh, poleks nii lõbus.

Tänan kõiki, kes nii pikalt viitsisid meisterdada! Kiitus kaugemalt kandi rahvale! On rõõm, et ei peljata mitukümmend kilomeetrit maha sõita, heast tahtest meisterdada, tulemus lasteaiale jätta ja siis tagasi sõita. Väga-väga armas teist! Põhjaliku lihvimise eest kiitis lasteaia juhataja eraldi veel liivapaberimeeskonda. Täna hommikul käisin valminud mamme lasteaiast ära toomas ja selgus, et üks kandikutäis oli teisest kvaliteedi poolest parem. Paremaks osutus see, kus tugevad naised paberimassi hästi kuivaks pigistatud said. Teate, ma olen neid mamme ikka omajagu teinud, aga nii põhjalikku kogemust veel ei oma, et öelda toore liimise paberiplöga pealt, millised helmed tulevad, kui siledaks nad kuivades jäävad ja kui kiiresti kuivaks saavad. Usun, et väike määramatuse moment on ka tõelistel proffidel, sest muidu ei oleks ju üldse põnev...

Kui sa, kallis lugeja, ei saanud kohale tulla, aga tahaksid siiski, et minu veetud projektist tulu tõuseks, siis kiika Isetegija.net oksjonile! Tee pakkumine ja saa selle raha eest mõnusaid paberhelmeid, mida võid oma maitse järgi töödelda!

Mida nende helmestega teha? Pakun mõned variandid: *esmalt tahavad nad värvimist ja lakkimist (et keskkonnale ja kulumisele vastu panna) *kui tundub, et naha vastu on helmes kare, käi ta enne peenemat sorti liivapaberiga üle *värvida saab kõigega- pliiatsitega, akvarellidega, pastellidega, guaššidega, akrüülvärvidega, siidimaalivärvidega, kangavärvidega, vildikatega, spreivärvidega... Kasuta näiteks kuld- ja hõbedatooni värve, sädeluspulbreid, litritega liime jne. Kata lakiga, et värv ei kuluks ega helmes kahjustuks. Ja muide, nad on ilma värvimata ka väga ilusad! * Lüki helmed tamiilile ja saad kee. Kinnita nad konksude otsa ja saad kõrvarõngad. Traadistatuna on nad ka käevõruna OK. Pael läbi, seemnehelmes kinnituseks otsa ja voilaa´-kuuseehe missugune! Ma arvan, et kasutusvõimalusi on veel umbes pool miljonit, aga jätan need nupukatele endile avastada... Kes avastas aga alles praegu, et tahaks väga pabermassi imelisse maailma oma sõrmi pista, siis jälgige mu blogi. Ehk tuleb veel kursusi. Loodetavasti avaneb see võimalus kevadepoole ja Pärnumaal. Samas, kui leiad lähikonnas veel huvilisi ja logistika saab klappima, siis ei ole mul ka külalisesinemiste vastu midagi. Vist... Sest ma pole veel kordagi oma kottide ja ämbritega külapeal käinud.

Nalja ka! Nagu alati, tabas mind ka nendel kursustel tinglikult nimetatud "viie-minuti-tõbi". See on säherdune haigus, et avaliku esinemise kartuses suudad algul küll suu lahti teha, aga umbes viie minuti möödudes on sul pea tühi, nii et kõliseb ja huuled kuivad, mis hirmus! Ma võin rääkida teemadel, milles olen ülimalt kodus, ma võin rääkida kasvõi lihtsalt millegi kohta käivast oma arvamusest- nii kui seltskonna ees püsti seisan ja sõna antakse, hakkab see neetud viis minutit tiksuma. Enam ma ei pabista, aga varasemalt olen lolli mulje jätmise hirmus keeldunud esinemast, kukkunud peaaegu eksamil läbi, teinud end kolleegide ees värisevate kätega naljanumbriks jne. Noh, see on paratamatu osa minust. Tavaliselt lohutan ennast sellega, et "viie-minuti-tõbi" möödub enamasti kahe minutiga. Aga need kaks minutit on tol hetkel hirmpikad... Ja teistele hirmtobedad vaadata.

Haapsalu sall- good news!

Dear friends abroad!
48. week is arrived! The good news i found here, in Hobipunkt!

The first sentence "If you loved the book Pitsilised Koekirjad, you will adore this one." is 100% rihgt, believe me!!


The picture is taken 2009 august in Haapsalu, museum

A little secret:
Maybe soon I have good news for those people, who want´s to travel here for laceknitting. Take a look on my blog times to times... If all is as we planned, we can even meet here, in Estonia.

Jõulud?!?

Kuigi väljas on kuus kraadi sooja ja muru rohetab kui pöörane, on häire antud! Piisab väikesest ringist blogides, kus jutustatakse salakottide täitmisest, pildistatud, kuid üles panemata käsitöödest ja päkade aitamisest. Kui ma proua Polkovniku mõtteid lugesin, siis jõudis kohale, et parata pole enam midagi. Tuleb-tuleb see Jõul, ja juba üsna varsti! Kui kuu alguses natuke lund tegi ja ma esimesi jõulumõtteid mõlgutasin, siis ei olnud kurta millegi üle. Kuigi ma pean veetma pühad tööl, saab siiski väike pidusöök tehtud, mehe ema külastatud ja kinke jagatud. Kirikusse, oi jah, olude sunnil ei saa. Kingiplaanid on sel aastal väiksemad ja kindlasti tuleb suurem osa neist minu käsitööde karpidest. Pärast väikest ehete ja sallide väljamüüki oma töökaaslastele kogunes nagu märkamatult paar pisikest ekstrasoovi. Siis saabus üks suure pontšo tahtja. Kui pakuti väga austavat ülesannet olla 55.pulma-aastapäeva sõrmustepadja autor, siis lõi see silma särama ja pisikese hoiatava punase tulukese tööle. Kas ma jõuan? Ega ma tähtaegadel enesele liiga teha ei lase? IT heategevusprojekti tekkidele ääred ka vaja heegeldada ja... ja üldse, laadad!!! Lauale peab olema panna ikka palju ja põnevat! Kindlustamaks endale ikka tõsiselt kiiret jõulueelset aega, võtsin vastu ka tellimuse heegeldatud kardinatele. Neid tuleb palju ja töö on mahukas. Ei, ega ma päris segi pole läinud, enne jõule muidugi neid valmis ei saa, nokitsemist jätkub kauemaks. Niisiis, paras mulle! Hool ja hoobil pole vahet! //Aga nii vähemalt ei märka, kui masendavalt tatine see eestimaine sügis-talv ikka olla võib// Kui nüüd jõuluteema juurde tagasi tulla, siis proua Polkovniku distsiplineeriv To-Do-nimekiri on vahva. Tegelikult ei ole mul endale midagi sellist mõtet teha, sest teades, et ma olen "25-tunnise ööpäeva inimene", jäävad enamus asju nagunii sinna viimasesse tundi. Et mitte öelda minutitesse. Küll ärgitas see aga internetist vahvaid mõtteid koguma. Esimese asjana sattusin kohe plannerite peale. Lahedad! Ise märgin oma asjad arvutis olevasse kalendrisse, kiiremad teated jõuavad värvilistel lipikutel rahakotti ja veel kiiremad saavad kirjutatud peopesadesse. Naerge, naerge, ma olen lihtsalt udupeade kuningas! Mis ma siis veel leidsin? Arvestades lume puudumist , võiks jõulupärg vabalt olla ajalehtedest või vanadest raamatutest. Pole ju seda valget ja puhast talvetunnet nagunii... Ups, vabandust, ma unustasin pidevalt tilkuva taeva! Aga idee kui selline on vahva ikkagi. Kõik pakkimisega hädas olijad ja karbipuudses vaevlejad võiksid aga sirvida lehte, kust saab lihtsa vaevaga oma muredele lahenduse. Vaja vaid printerit... Printeri olemasolul saab teha muideks täiesti imelisi lisandeid jõulustaffile. Jagades neid ideid ja teostusi teistega ja lubades välja printida, on see kui pisike kingitus, eksole. Pilt Miss Cutie Pie blogist: Kui mõtlema hakata, siis minu esimene jõulukink on tegelikult juba tehtud ja teele saadetud. Tee saab olema pikk- pisikesest postimajast Märjamaal otse Mehhikosse! Pisikese närveerimisega ootan, et see ikka kenasti kohale jõuaks. Aeg-ajalt ma olen püüdnud leida Pitsiliste Koekirjade vanu versioone, mis on korralikud. Ostan need siis ära ja ei jäta mitte endale. Olles pisikestviisi patrioot, saadan need laia ilma kudumishuvilistele, kes huvi tunnevad. Ei pelga vaeva ja kulu ning saan vajadusel ka oma puise inglise keelega suheldud. Ajan eesti asja sel moel. Kunagi ei küsi ma raamatute eest raha, vaid olen lasknud end kas üllatada või palunud saata vastu midagi sellist, mida siinses kaubandusvõrgus pole või välismaalt Eestisse tellida ei saa. Seni on vahetused teinud õnnelikuks nii mind ennast kui raamatusaajat. Kokku olen vist kolm raamatut saatnud, see on siis neljas. Mehhikosse reisivad koos pitsimustritega ka mõned tokid E-Villa mitmevärvilist lõnga ja paar Kalevi maiust. On, mille üle saajal rõõmu tunda ja saatjana uhke olla. Oh, oleksin peaaegu unustanud! Kallid sõbrad, kes vähegi viitsib, tulge pabermasshelmeste tegemisele. Ülehomme. Märjamaal. Vaata täpsemalt järgmisest postist. Tänan juba ette ja kohtumiseni!

Kursused!!! Võib-olla viimased...

22.11 algusega kell 13.00 Märjamaal Orgita lasteaias Midrimaa toimub papier mache ehk maakeeli pabermasshelmeste tegemise kursus. Osavõtt tasuta! Kursuse lõpul palun valminud helmed jätta lasteaiale (muidugi saab mõned ikka kaasa ka ), sest tegemist on heategevusliku ettevõtmisega. Helmeste müügist saadud tulu läheb Midrimaa mudilasi arendavateks tegevusteks.

Aita head teha! * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * Kokkusaamine on täpselt nii pikk, kuidas osalejad soovivad. Tule ise, võta sõbranna või suuremad lapsed kaasa- tehnika on jõukohane kõigile. Kohv minu poolt, kaasa võid võtta ka midagi suupoolist. Mida teeme? *Valmistame pabermassi (räägin pisut erinevatest paberitest ja liimidest, purustame ja segame) *Veeretame sellest helmed (pisut räpane, aga vahva osa kursusest) *Lihvime juba valminud helmeid *Värvime ja lakime need (on mitmeid eri võimalusi) *Soovi korral veeretame ka taaskasutuse teele sattunud paberist tuubipärleid Asukoht: Orgita lasteaed Midrimaa asub Tallinna ja Pärnu vahel, Märjamaa alevi külje all, Tallinna poolses küljes. Umbes 300m enne alevisse jõudmist näed viiekordsete majade juures tee ääres lasteaiale juhatavat viita. Allakeerates hakkab kohe silma madal värviline maja. Kui otsustad tulla bussiga, siis võimalusel korraldan ka transpordi bussijaamast lasteaeda. Vaja vaid helistada. Kuna materjalide varumisel oleks hea teada, palju meid kohale tuleb, siis on vajalik eelnev registreerimine. Võid nime kirja panna siiasamma teemasse või siis visata mulle meilile. Küsimuste korral: Rees 5666 6960; liina.rees@gmail.com

Igaühe jaoks on kuskil keegi...

... ütleb vana ja imeilus laulusalm. Eilse päeva kontekstis võiks seda aga ümber sõnastada, et iga ehte jaoks on kuskil keegi. Käisin nimelt oma kolleegidele enne jõulu ehteid ja salle pakkumas. Tohutult armas on kohata suhtumist, et see, mis ma teen, on tõesti hea ja õige. Eks on vist ka nii, et kui tegijat ennast tunned, siis saavad asjad uue vaatenurga. Tänasest sai uue omaniku poole teele pandud ka Haapsalu sall. Mitmes ta nüüd numbrilt oligi? Kui meelde tuletada ja järgi vaadata, siis number üheksa. Number 11 sai mõned päevad tagasi ka uude kodusse . Pildid oleksid äärepealt tegemata jäänud! Lihtsalt nii kiire on kogu aeg, et kõik kohustused, mis vähegi kusagile kaugemasse tulevikku lükata annab, ma ka lükkan. Ja pildistamised jäävad siis tulevalgele ja viimasesst õhtusse... Ma tean, et pole ilus, sallid on ju väärikad. Ma tean ja häbenen ka natuke.

Üheksa päeva pärast toimub midagi vahvat! Üks ettevõtmine minu poolt... Arvake ära, mis? Kes arvab esimesena õigesti, saab valida endale ühe sõrmuse! Ikka sellest sõrmusepilvest, mis viimaseid poste läbinud on. Õigemini, osa pilve on küll juba teiste poolt kodustatud, aga uskuge, järel on neid ka. Kätte saab selle sõrmuse muidugi sellesse "õigesse vastusesse" ennast möllides ja kaasa lüües! Niisiis- mis toimub järgmisel nädalavahetusel?