Nutulaul

Advendiaeg on kohe läbi...

Tegelikult on puhkus ka läbi...

Samas tervis on mul ja Jussul täitsa läbi...

Ja raha on absoluutselt läbi, ei taha mitte rääkidagi...

Kuna järjekordne päev on läbi ja ma ikka pole veel voodisse saanud, siis on närvid ka läbi...

Fotokal ja arvutil on kogu aeg akud läbi, sellepärast te siit blogist salle täna ei saa...

Kroonist on kahju, teine ju  kohe läbi...

Ja üks kehvavõitu aasta saab varsti läbi...

Mmm, see viimane on nüüd liiga positiivne noot mu tänases nutujorus.
Lõpetan!



Öelge palun, et ma pole ainus, kes enne jõule end poolsurnuks kududa üritab...

Meite Muhu mustrid...

Täiesti fenomenaalne raamat on ilmunud! Meite Muhu mustrid...

Selle uudisega ma ei üllata vist enam kedagi, aga mu enda emotsioonid on jätkuvalt laes, kuigi raamat seisab riiulis juba mitu nädalat. Iga lehekülg on enamat väärt, kui rahanumber tagakaanel ütleb.

Lk 25, seelikuvärve tutvustava kirjutise juures olev foto

Lk 51, sukkade sektsioonis tikkimispisteid tutvustava teksti juures olev foto

Tegelikult oli selle raamatu ostmisega üks häda ja viletsus. Mardilaadalt ma meelega ei otsinud võimalust seda isegi mitte lehitseda, aga ühel külmal pärastlõunal Pärnus aega parajaks tehes ma siiski raamatupoodi sattusin.

Otse loomulikult pärast läbilappamist olin ma kui hüpnoosis. Kartes halvimat (loe: otsekohe äraostmist) lonkisin tänavale ja püüdsin taas kaineks saada. Helistasin veel mehele ja lootsin, et ta mind mõistusele kutsub, aga kus sa sellega! Torust kostus kurval toonil, et "Oh, kui sa muudmoodi ei saa..." Meie pere keeles tähendab see, et eks sa siis osta, luba antud! Sellega oli pere kuueelarve lõhkiaetud ja mina maruõnnelik...


Selles raamatus on kogu sisu ülivõrdes iseloomustatav. Kõige kirevamad pildid, kõige vahvam teemadena liigendatus ja humoorikad vahepalad, kõige armsamad ülevaated ajaloost ja kõige sümaaptsemad tutvustused nii tänapäeva kui varasema aja meistrite kohta. Seda raamatut naudivad kindlasti nii kudujad, tikkijad kui ka kõlavöötajad ja heegeldajad. Täiuslik kingitus käsitööarmastajale!

Kui Eesti naised on vägevad ja kanged, siis Muhu raamatu loonud naised on seda ruudus. Ei, kuubis hoopis!

Ma lehitsesin raamatut linnas kohvikus ja teel koju bussis ja kodus veel tunde-tunde! Esimeses fluidumis paistis  kinda- ja kampsunimustreid vaadates mulle igast teisest sallimuster. Fluidum on peaaegu hajunud, aga mõni mõte siiski jäänud... Kuidas see võimalik on? Vat just nii nagu allolevalt pildilt näeb. Sukamustri tõlkisin aukude ja nuppude keelde ning kudusin sellest proovilapi...

Aitäh raamatu kokkupanijatele ja meistritele Muhus, kes seda ilu elus hoiavad!

Üks väga õhku täis sall

Mõtlesin, et mis siis saaks, kui kooks ühe väga suure õhksilmuste arvuga salli. Paneks sisse ikka mõned nupud ka.

Tulemus siis selline, nagu ta pildil näha on.

Läks Etsy-poodi müügile, jõulude puhul ilma postiraha nõudmata.



This is probably the thinnest shawl I have ever knit. Some Estonian nupps and so much yarn over.

Available in my Etsy shop and in Christmas time without shipping fees!

Minu Ruby sai valmis!

Nagu näete, valmis ta on. Täna ajasin veel nööbid ette ja homme on ta juba uue perenaise seljas. Pildid said mitte päris õiget tooni punased, aga lambivalguses ei olnud ma kahjuks paremaks suuteline...

Selle kampsuni lugu on iseenesest täis vimkasid. Esiteks juba see, et klient leidis oma soovitud mudeli mitte kümnest Vogue Knittingust, mida talle lehitseda andsin, vaid ühes neist avaldatud imepisikeselt reklaamilt. Sellele vahvale seigale järgnes mudeli kirjelduse tellimine ja materjali otsingud, mis ei olnud sugugi mitte lihtsad. Materjal oli plaanitud osta originaal, mis seal otsida, aga katsu sa seda Euroopast mõistlike hindadega leida!

Kui Monika kurtis, et kudumine ei läinud lihtsalt, siis mina saan jälle  vastupidist väita. Üks neist vähestest kampsidest, mille kudumisel ei olnud mul ühtegi tõrget ja võisin edenemisest vaid rõõmu tunda. Tegelikult kudusin selle valmis kiiresti, isegi nii kiiresti, et kätele hakkas. Pisidetailide kallal nokitsemine ja viimistlemine võtsid põhilise aja. Mulle väga meeldisid need kurvid, mis puusale ja õlale moodustusid! Meeldisid isegi siis juba, kui kampsunitükid nõelte all venituses olid. Kokkuõmmelduna aga veelgi enam.

Nupu vahetasin pärast proovilappi kohe Haapsalu salli nupu vastu. Vaarikamoodi nupp oli küll efektne, aga ma kujutasin ette, kuidas nad kandmise käigus lipendama võivad hakata, sest lõng, millest kamps on, ei anna väga pingul kududa. Jäme on lihtsalt. Küünarnukil või seljal saavad nupud ju omajagu vatti.  Mähitud nupp on selles mõttes igal juhul lollikindlam. See on muidugi vaid minu arvamus, võib-olla ei ole ma vaarikanuppe piisavalt treeninud.

Kui nüüd neist vimkadest rääkida, siis algas see jada juba lõnga tellimisel. Rinnaka uue omanikuga arvestasime, et materjali läheks vaja kõige suurema numbri jagu e siis kilo. Nii igaks juhuks lisasin ma veel ühe sajagrammise toki, sest pole hullemat asja kui tips enne lõppu otsa saav lõng. Asja iva seisab nüüd selles, et materjali kulus sellele suurele suurusele POOL kogusest. Mina ei saa aru, kuidas see võimalik on!? Aga jah, mul on nüüd teise Ruby jagu lõnga taas kapis oma aega ootamas... Kes tahab, vabalt koon, sest minu enda stiil see ei ole.

Jamad ootasid mind ka enne lõppu. Nööpide ja paelte korralik valik, et te teaks, on maainimesele väga suur haruldus ja raske leida! Raplas on ainult üks kobedam käsitöötarvete pood ja seal oli ilusaid musti nööpe valikus küll. Selliseid mõistlikuma suurusega, kui selle kampsi ees. Lausa säravaid ja mustrilisi oli! Ja igas nööbituutus oli 3-5 nööpi...  No mida kurja ma teen kolme nööbiga, kui ma vajan kümmet ühesugust!? Mitmel teie riideesemel on ees kolm kostüüminööpi? Seal leti ees kügeledes jõudsin ma päris närvi kohe minna. Nagu näete, siis midagi ma ikka leidsin, kuigi oleks eelistanud väiksemaid (aga kuna kandja on ka suurem naine, siis ei ole proportsioon kuidagi väga paigast ära).

Ja päris närvi läksin ma siis, kui selgus, et vajaliku laiusega musta atlasspaela ei ole ei Raplas, ega ka Märjamaal üheski lillepoes ega käsitöövidinate poes ega üleüldse mitte kusagil! See, mida pildil näete, on atlasskant. Ilusasti ja hoolega põimituna ei saagi keegi aru, et see pole pael. Ainult omanik teab, et seespool jookseb väike liitekoht. Ja leidsin ma selle kohast, kus kõige vähem oleks oodanud- kaltsukast, kus müüakse ka (uusi) õmblusvahendeid. Peaaegu kogemata, kui olin juba meelt heitmas...

Mõnus kudumine oli! Kiitsin just lähedastele, et esimene kampsun, mille nööbiliistud on ideaalselt väljakukkunud :-))

Haapsalu sall uue, kohendatud mustriga

 English text below...

Kindlasti neil, kes palju koovad, on tekkinud ka selline hetk, kus mustreid riiulis on ootamas kümneid, aga "seda õiget" ei leia ja jääbki kudumata! Tavaliselt on mul pärast salli lõpetamist peas selline tühjus ja samas sõrmedes rahutus, et imelik hakkab. Ja kuna ükski raamatust võetud muster ei tundu olevat piisavalt väljakutsuv, siis vahel käin paar päeva ringi oskamata kuidagi olla.

Selle salli mustri avastasin ma pisut teisel kujul Pitsilistest Koekirjadest. Kuna silm ja mõte jäid sellesse kinni, siis polnud üht salli lõpetades probleemi, et mida järgmiseks ette võtta. Samas, nii nagu ta raamatus oli, tundus ta jälle kuidagi hõre ja lage ent huvitavate motiividega.

Abiks tulid jälle kord öises vahetuses oldud tühjad tunnid. Raamat ette, exceli tabel ka ja tippima. Mis ma siis tegin? Tõstsin motiivid oluliselt üksteisele lähemale, muud midagi (Excelis on hea kordusi copy-pastega paigutada).

Siin ta siis on, Inglismaisest peenvillasest, nuppude ja külgeõmmeldud pitsiga. Päris Haapsalu sall, ühesõnaga. Vardad 2,75, lõng 2/28  ja suurust sallil 200X60cm. Kuna pühad on ukse ees, siis pidasin vajalikuks ka Etsy-poodi üles panna. Oleks ju imeilus kink!

Nupul ja nupul on vahe! Sellest materjalist kududes käis nupu tegemine kiirelt ja läbikudumine mugavalt. Tulemuseks kenad pringid nupud, mis pärast pesu kaunilt ühtlase ilme said. Võib öelda, et olen rahul. Materjal pärit Fibrecrafts.com lehelt.

Kui te nüüd viimast pilti vaatate, siis tabab teid loodetavasti sama mõte, mis mind. Näete, sellisel viisil võiks ühe väga piduliku mantli kududa, kas pole?!

Often I find myself embarrassed- one shawl is finished, but there is no extra good pattern to start a new shawl. 

This time I resolved situation creatively. I have very good estonian pattern book Pitsilised Koekirjad and there was a pattern which seemed to be  interesting enough. But there was too much open space between the motifs. I wrote an Excel spreadsheet with motifs and cut redundant area. The result was excellent as you can see.

This shawl I made using Traub woollen yarn 2/28 and needles 2.75. I think this yarn is best for Estonian nupps- they all looks same way and beautiful. Yarn I bought from Fibrecrafts.com. 

Shawl measures are large, 200X60cm. And edge is sewn on, like the real Haapsalu shawl requires. 

This shawl I made for sale, you can find it in my Etsy-shop.  I think this is really majestic and beautiful Christmas present. By the way, there is no shipping costs in December for this shawl!   




 

Pitsilised sõrmikud lapsepõlvesõbrannale

Elus on nii, et mõned inimesed tulevad ja lähevad, sa ei mäletagi neid mõne aja pärast, teised on püsivalt ja kolmandad võivad "ära käia" aastaid, ilma et tunneksid, et palju on muutunud.

Tänased kindad on minu sõbrannale, kelle võib nimetada sinna kolmandasse osasse. Kui me selle aasta sees taas suhtlema hakkasime (tänan sind, Facebook!), siis sügisel kohtudes oli tunne, et kus see enam kui kümme aastat siis on, mis mööda läinud?! Heli on ikka sama nägu ja naerutujuline. Minu vanuses hakkab naisterahvas juba natuke õelaks muutuma ja hoolsal vaatlusel ei suutnud ma isegi kortse tema silmanurgas tuvastada :-)) Jutu sees muidugi selgus, et mitu lastki juba ilmale toodud, aga tegu oli ikka minu "vana hea Heliga". Nii armas!

Vanasti olid moes sellised vahvad tegelased nagu kirjasõbrad. Aadresse nimede ja hobigeda võis leida nii Tähekesest, Pioneerist kui Meie Meelest (mäletate, olid seoksed vahvad üllitised?). Pole õrna aimugi, kuidas meie teineteisele kirjutama hakkasime, aga seda jätkus ikka aastateks. Ühised hobid olid vist ka määravad- mina kogusin ajalehtedest-ajakirjadest väljalõigatud lauljate pilte ja laulutekste ning arvasin, et olen igavesti kõva tegija. Kui ma Helile külla minnes aga avastasin, et temal õega oli minu paarile kaustikule vastu panna lausa kilode kaupa täiskleebitud ja -kirjutatud kaustikke, siis... no siis polnud midagi muud, kui lihtsalt lehitseda, imetleda ja kadeduseuss alla neelata.

Tegelikult oli see kirjasõpruse-asi puberteetikule põnev küll. Mina elasin Märjamaal, tema Räpinast veel kilomeetreid edasi. Teises Eestimaa otsas, ühesõnaga. Kuna sõpruse juurde kuuluvad ka igasuvised külaskäigud, siis tegelikult oli see natuke nagu iseseisvuse proov, see küllaminek. Sõit algas hommikul kell 7 ja kohale jõudsin vist kolme bussiga ja tont seda teab, mis kell õhtul. Paikselt elava tegelase jaoks ettevõtmine missugune! Mina nägin esimest korda elus kuppelmaastikke, kuulsin Eesti keelt (sealset murret), millest mukitki aru ei saanud ja Heli viisin  tema elus vist esimest korda Tallinnasse. Oli nii, jah? Tunde lõkerdamist ja niisama tšillimist... Isver, kui vahva aeg ikka oli!?! Iga ettevõtmine tundus nii tähtis ja põnev...

Ühel ajahetkel olime me aga juba suured ja kohtusime Tallinnas. Mina käisin koolis ja küllap temagi. Siis tulid Saksamaine lapsehoidmine, poisid ja pere ja kolimine... ja nii me teineteist silmist kaotasime. Kui me FBs lobisesime, siis ei julgenud mina küll kokku arvutada, palju aastaid me näinud pole.

Heli, kanna naid kindaid mõnuga, sest ma kudusin need sulle mõnuga! Südamesoojus saagu sõrmedele soojuseks!

Hoidke oma sõpru ja otsige üles vanu, maailm on ju otsekui kandikul kätte toodud! Küllap on teist paljudki seda mõtet klahve klõbistades mõelnud. Õigus, eksole?!