Retrolaks ja Haapsalu sall 1974nda moodi

Juba paar tundi on minu toas hõljunud eriline, kirev aura ning vägagi maine ja räme kopituselehk. Viimasest hoolimata naudin ma väljakraamitud materjalis tuhlamist. Täna võtsin ette terve suure kotitäie vanu Siluette ja Laste Siluette. Uuema aja inimesed ei pruugigi teada, et kunagi sellised ajakirjad ilmusid ning olid tollase NL alal väga erilised ning nende lugejad lausa privilegeeritud, sest uusi värskeid moetrende pidi tikutulega taga otsima.

Minu vanaema oli lihtne maanaine, tühja tal sest moest, aga ta oli postiljon. See aitas jala selle privilegeeritute-ukse vahele saada ning kuna vana-vanaema oli küla õmbleja, siis ilma nende ajakirjadeta lihtsalt ei saanud eduline olla! Õnneks suur osa tolle aja varandusest on säilinud ning nüüd minu keldris hoiul. Olgugi, et kraam on väärt, ei saa ma seda tuppa hoiule tuua, sest kopituselehk on tõesti vänge. Läbi ekraani ehk ei tule :-)

Teate, mida me õega lastena armastasime maal külas olles teha? Vanaema Siluetid olid ühes suures kapis ning me tõstsime sealt endale sülle suure kuhja. Ikka kohe nii, et istudes põlvedelt nina alla ulatuks. Siis, leht-lehelt pöörates valisime oma lemmikmudeleid ning parimale tuli sõrm peale panna ning hüüda "Mina!". Kuna ilu oli vaat et elu ja surma küsimus, siis leheküljed vupsasid vahel imekiiresti, sõrmed torkasid mudelit veel kiiremini ning hüüdma pidi ju ometigi kõvemini kui teine!  Vahel läksid sõrmed isegi kaklema, sest mida kaharam seelik, seda ihaldusväärsem ju ometigi! Ja mida naljakam konnaprill, seda ägedam! Kes ei tea, mis on konnaprill, see vaatab ülejärgmist pilti :-)

 

Järgmise pildi kohta võiks kokkuvõtvalt öelda, et nii tehti Ženja Fokinit aastal 1973

Ja ega ma siis niisama...
1974.aasta Siluett tutvustab Haapsalu salli alljärgneval moel (kirjaosa tegin eraldi suurema pildina. Kes tahab lugeda, klõpsaku suuremaks)

Kuidas vanadelt raamatutelt üldse seda kopituselõhna küljest saaks? Kas see üldse kaobki?

Ööpäeva 25 tundi...

Ma tõesti vahel mõtlen ööpäeva 25ndast tunnist. Kas ta siis ikkagi on olemas, see müstiline viimane võimalus või tundub see lihtsalt stressis inimesele nii, et teinekord ta ON olemas?

Palgatööst loobudes ja käsitööle pühendudes ei osanud uneski ette aimata, et mitte tekkivate või puudolevate rahasummade üle ei pea ma muretsema, vaid koduse inimese elu elades kurdan üha enam ajapuuduse üle. Kes kunagi kodus töötanud, see ehk teab, millest räägin.

Viie kuu jooksul ei ole ma ikka veel päris täpselt õppinud kinni pidama oma kalendrisse joonistatud graafikutest ja tumeda ning veel tumedamaga märgitud tähtaegadest. Aeg-ajalt haarab mind paanika, sest näiteks liiga lähedal tunduvad olevat jõulud, järgmine plaanitud õpituba või mõne salli valmimise tähtaeg.  Tegelikult pole ühtegi tähtaega veel lõhki lasknud, aga korra olen sellele lähedal olnud küll. Ja mõned pehmemad lubadused olen taas ja taas edasi lükanud...

Huvitav, kas ma peaksin endale ostma seinale tahvli, kuhu kirjutada üles ka pisiasjad, mis päeva plaanitud, et ikka kindlasti tehtud saaks? Kas ma peaksin tööaega millimeetripealt mõõtma ja seda ette arvestama, kaasa arvatud arvutis istumise aeg? Aga kuidas sel juhul ette näha näiteks pisipoja haigestumist, meeletut tungi koristada või lugeda... Poleks arvanud, et hää nõu on kallis, aga kuidas teie end organiseerite?

Pitsilised sõrmikud lapsepõlvesõbrannale

Elus on nii, et mõned inimesed tulevad ja lähevad, sa ei mäletagi neid mõne aja pärast, teised on püsivalt ja kolmandad võivad "ära käia" aastaid, ilma et tunneksid, et palju on muutunud.

Tänased kindad on minu sõbrannale, kelle võib nimetada sinna kolmandasse osasse. Kui me selle aasta sees taas suhtlema hakkasime (tänan sind, Facebook!), siis sügisel kohtudes oli tunne, et kus see enam kui kümme aastat siis on, mis mööda läinud?! Heli on ikka sama nägu ja naerutujuline. Minu vanuses hakkab naisterahvas juba natuke õelaks muutuma ja hoolsal vaatlusel ei suutnud ma isegi kortse tema silmanurgas tuvastada :-)) Jutu sees muidugi selgus, et mitu lastki juba ilmale toodud, aga tegu oli ikka minu "vana hea Heliga". Nii armas!

Vanasti olid moes sellised vahvad tegelased nagu kirjasõbrad. Aadresse nimede ja hobigeda võis leida nii Tähekesest, Pioneerist kui Meie Meelest (mäletate, olid seoksed vahvad üllitised?). Pole õrna aimugi, kuidas meie teineteisele kirjutama hakkasime, aga seda jätkus ikka aastateks. Ühised hobid olid vist ka määravad- mina kogusin ajalehtedest-ajakirjadest väljalõigatud lauljate pilte ja laulutekste ning arvasin, et olen igavesti kõva tegija. Kui ma Helile külla minnes aga avastasin, et temal õega oli minu paarile kaustikule vastu panna lausa kilode kaupa täiskleebitud ja -kirjutatud kaustikke, siis... no siis polnud midagi muud, kui lihtsalt lehitseda, imetleda ja kadeduseuss alla neelata.

Tegelikult oli see kirjasõpruse-asi puberteetikule põnev küll. Mina elasin Märjamaal, tema Räpinast veel kilomeetreid edasi. Teises Eestimaa otsas, ühesõnaga. Kuna sõpruse juurde kuuluvad ka igasuvised külaskäigud, siis tegelikult oli see natuke nagu iseseisvuse proov, see küllaminek. Sõit algas hommikul kell 7 ja kohale jõudsin vist kolme bussiga ja tont seda teab, mis kell õhtul. Paikselt elava tegelase jaoks ettevõtmine missugune! Mina nägin esimest korda elus kuppelmaastikke, kuulsin Eesti keelt (sealset murret), millest mukitki aru ei saanud ja Heli viisin  tema elus vist esimest korda Tallinnasse. Oli nii, jah? Tunde lõkerdamist ja niisama tšillimist... Isver, kui vahva aeg ikka oli!?! Iga ettevõtmine tundus nii tähtis ja põnev...

Ühel ajahetkel olime me aga juba suured ja kohtusime Tallinnas. Mina käisin koolis ja küllap temagi. Siis tulid Saksamaine lapsehoidmine, poisid ja pere ja kolimine... ja nii me teineteist silmist kaotasime. Kui me FBs lobisesime, siis ei julgenud mina küll kokku arvutada, palju aastaid me näinud pole.

Heli, kanna naid kindaid mõnuga, sest ma kudusin need sulle mõnuga! Südamesoojus saagu sõrmedele soojuseks!

Hoidke oma sõpru ja otsige üles vanu, maailm on ju otsekui kandikul kätte toodud! Küllap on teist paljudki seda mõtet klahve klõbistades mõelnud. Õigus, eksole?!