Milline oli aasta 2011?

Käsitööblogijate aastakokkuvõtteid lugeda on olnud väga põnev. Inimesed on ilusad ja head, tegemised usinad! Kuna see aasta oli minu elus tegelikult üks olulisemaid ja pöördelisemaid, siis otsustasin ka ise pilgu möödunule visata. Abiks blogi ja nüüd juba vana märkmik.

Jaanuar- aasta algas kannatuse proovilepanekuga. Mandliteoperatsioon, mis oli vajalik ja läks imehästi, kuid jäi meelde vaid halva küljega ning usin sõidueksamiks harjutamine meetriste hangede vahel ning libedate teeoludega. Aga hakkama sain! Märkmik on kirju: töövahetused, kool... Käsitöise poole pealt kudusin usinalt proovilappe uue blogi tarvis, mis Olga Jasnovidovaga sai avatud kuu lõpul. www.newlace.blogspot.com, mäletate, eksole :-) Et ootajate aeg pikk poleks, avaldasin ka ühe mustri, mis varasemast tagavaraks oli. Leivarätt, see haapsalumaiguline. Jaanuari jäid ka Muhu Täht ja Muhu Südamed.

Veebruar- teisel katsel sain ARKi eksami sooritatud ja minust sai täieõiguslik roolikeeraja. Saladuskatte all ütlen, et linnasid kardan ma ikka kui tuld. Korra Pärnus olen sõitnud, aga... no ei ole linnad minu jaoks.
Usinalt sai kootud, valmis järjekordne Ruby-kampsun. Koolitööks tegin gobelääni, mida sai viimati proovitud pool elu tagasi. Kes tahab aega kulutada või midagi täielikult unustada, tehke kindlasti gobelääntehnikas midagi. Veebruar oli ka see aeg, kui ma julgesin esimest korda valju häälega välja öelda, et ma jätan palgatöö ja pühendungi käsitööle. Palju mul toetajaid polnud ja jänes oli ka püksis, aga see oli parim otsus aastal 2011!




 
Märts- taas kimbutasid mind terviseprobleemid. Kui muidu terve inimene satub järsku kiirabisse, siis on see halb märk. Süda tegi muret ning tagantjärele olen ma endale aru andnud, et pinget oli liiga palju. Ma tahtsin tubli olla nii palgatööl kui koolis ja ka käsitöisel rindel.
Hästi tore oli, et kudumiskoolitust puudutavale küsimustikule sain hulga toredaid ja asjalikke vastuseid ning see andis julgust selle mõttega edasi minna.  Pille, kes blogimaailmas on ka Sallihulluna tuntud, kudus mu Muhu Tähe ning jällekord mu süda sulas :-) Kuu lõppes ERMi konkursile esitatud salliprojektiga. Posti pealkirjaks panin "1976/1981/2011", kusjuures see esimene number on ka mu enda väljalaskeaasta.

Aprill- oli vahva ja põnev kuu, mille parim osa oli mitmepäevane käsitööreis Saaremaale. Aasta esimese laadana märkisin Vabaõhumuuseumi laada, mis ei olnud ärilises mõttes küll väga väärt, aga kust sain mõned toredad kontaktid.
Kooli lõpuni ja lõpunäituseni oli jäänud vähem kui kuu, kui ma end kätte võtsin ja julgelt kuulutasin, et saab ka üle varju hüpatud, kui vaja. Saab tehtud pitskleit ideest kuni viimase lihvini. Kahekümne päevaga!

Mai- pöörane kuu, pöörane kuu! Alates viiendast maist jätsin jumalaga oma seniste töökaaslastega  ja sammusin edasi oma rada. Käsitööga Tööle 2 sai lõpetatud, äriplaan kaitstud ning ka kleit jõudis lõpunäituseks valmis. Terve kuu oligi üks pöörane kihutamine selle nimel, et kaitsta oma kuduja-au, ise ju lugesite ning olite tunnistajaks :-) Kleit sai valmis, on jätkuvalt popp ja  läheb ka selle kuu lõpus taas näitusele.

Juuni- sellest kuust alates leiab nii Vabaõhumuuseumi kui ERMi poest minu salle müügist. Minu jaoks on auasi, et saan oma salle sellistes kohtades näidata ja müüa. Kuu keskpaigas sai kohtutud toredate kudujatega, kes Carla ja Hillyga Eestisse reisisid. Ühe inglise härrasmehe käel on sellest ajast ka minu salli järgi tehtud tätoveering (hirmus naljakas mõelda...). Juunis kudusin ka ära oma 50.nda salli, mida pean omaette murdepunktiks. Arvasin, et ega enne seda mul pole teistele küll midagi rääkida, pärast seda numbrit võib öelda, et olen nagu natuke midagi juba teinud ning kogemusi korjanud ning võin ka teistele kudumisest rääkida. Praktiku seisukohalt, sest õpetajaharidust mul pole ja ei tule :-)
Heegeldasin valmis kauni kleidi ja ma olen väga rõõmus, et tänu sellele kleidile kohtusin ühe toredama kliendiga, kes sel aastal on mul olnud. 

Juuli- kuu, mis oli kirev kui pühademuna. Sai külastatud vabaõhukontserte, taibatud järsku, et pisitütrest on saanud noor preili ja avardatud oma silmapiiri mitmelgi muul moel. Algas see kuu põrgukuumuse ja Hansapäevadega Pärnus. Oli põnev aeg. Lauraga leidsime tee Pärnus Vuhti Galeriisse, mis on üks äraütlemata põnev koht.  Kudusin suure kuuma kiuste valmis peene ristimiskleidi ja alustasin pruudikleidi kudumist Margitile. Kuigi ma ei ole eraldi ära märkinud siin salle, siis need valmisid järjekindlalt ja näiteks Silvia kirja on nüüd kootud juba enam, kui kümne salli jagu. Aga jah, nii peenet kleiti kui oli Tristan-Thori ristimiskleit, pole rohkem teinudki...

August- see kuu on minu jaoks oluline vähemasti viimastel aastatel ühe päeva poolest. Pole kolme korda vaja arvata, et Haapsalu Salli Päevast käib jutt. Seekord, oli see siis saatuse sõrm või tont teab mis, ma Haapsallu ei saanud. Suure palava kiuste sai palju sõidetud ja reisitud ning alustasin kudumiskursustega. Veel meisterdasime usinate naistega pudelililli ja muidugi ma kudusin, kudusin ja kudusin. Lõppkokkuvõttes kudusin ka sel kuul kleidi, isegi kaks. Väike Laura Itaalias sai ristimiskleidi ning Margit abiellus minu kootud kleidis.

September- uus kooliaasta tõi mind taas koolipinki. Käsitööga Tööle2, viimast aastat. Seitse kuud on sobilik aeg, ei jõua ära tüdineda :-) Taas logises mu tervis pisut ning vajas kõpitsemist, aga ei midagi hullu. Kõigest kuduja kaelakangus. Algajate värk, ei oska veel oma keha "lugeda" ja pingutan kohati üle. Kuu märksõnadeks oli veel Etsy-poe kohendamine ja taas käimalükkamine ning taaskasutusehete tegemine. Ja suhtlemine Haapsalu-rahvaga. Üldse oli üks segane ja närviline kuu, tagantjärele oskan süüdistada vaid kehva tähtedeseisu ja liigset südamesse võtmist teemade puhul, mis mulle korda lähevad.

Oktoober- oli reise siia ja sinna, mitmeid koolitusi. Neid kudumise omi. Jäin väga rahule, sest minu kursustele satuvad alati väga motiveeritud ja usinad kudujad. Aitäh, kes te käisite! Haapsalus oli sallitoa hooaja lõpetamine, kus sain rääkida neist asjust, mis interneti-inimesena südamel kannan. Ja muidugi eraldi märk oli Haapsalu räti raamatu ilmumine, väga oluline sündmus minu jaoks. Kuu keskel panin üle oma esimese, päris-ainult-minu näituse. See oli eksprompt pakkumine ja kahepäevase ettevalmistusega ettevõtmine, aga lõppkokkuvõttes väga eduline ja vahva. Külastasin Setomaad, selle parimaid käsitööpaiku ja Lindora laata. See viimane oli ikka päris äge.

November- kui aasta alguses ei julgenud unistada, siis aasta lõpus olin juba julgem ja mõtlesin, et võiks ju olla ka oma käsitööpesa. Koju ei mahu lihtsalt varsti käsitööelu enam ära. Mardilaat, millel osalesin,  oli aasta üks olulisemaid sündmusi, kuigi ilma erilise ärieduta. Ma väga ei muretse, et laadal meeletult ei müü, sest kasu tuleb hoopis teisel moel- suhted, kontaktid, enda näitamine. Ka see on vajalik. Laadajärgse eufooria ja rõõmu tõmbas maha üks Maalehe ajakirjanik, kellele ma tema lollust ei suuda siiani andestada. Ma saan aru, et vähese kooliharidusega või vanadusest "ümaralt" mõtlevad inimesed ajavad sellist juttu, aga...ohhhh, vabandust, jälle läksin leili! Ei olnud plaanis. Samasse kuusse jäi ka täpselt vastupidine kogemus ajakirjandusega- kohaliku maakonnalehe ajakirjanik tegi minu käsitöölise teest ja eluvalikutest loo, mis Nädalise terve tagumise lehe hõivas ja oli väga armas. Ikka selle poolest, kuidas oli kirjutatud, persooni armastan ma nagunii :-) Kudusin terve kuu hoolega, jälle kord pidi tulema üks kleit, aga sellele ei olnud määratud valmis saada. Ootab.

Detsember- lõputu lumeootus, aga abi ei miskit. Läbi vihma sai käidud siin ja seal kursuseid pidamas. Taaralinn oli tore, tervitused kudujatele! Ja Paidest sai alguse Haapsalu salli koolituste tuur. Ma olen alanud aasta plaaninud paljuski koolitustele, eks järgmises jaanuaris vaatab, kas oli tore ja kas jätkata. Jõuluaja veetsin plaanitult rahulikult, iga-aastase käsitööliste meeletu jõulupaanikaga sel aastal ei ühinenud. Meelega.
Ja kogu kuu oli käsil üks salajane projekt, millest räägin siis, kui ta sündinud on ja ühe kirjastuse abil ilmavalgust näeb. Ootusaega jäi igatahes viis tokki maavillast ja ligi 70 tundi kudumist (arvestus on küll umbkaudne praegu, aga suurusjärk peaks olema sinnakanti). 

Kokkuvõttes ma võin öelda, et oli rikas ja tore aasta. Kirev. Kohati isegi liiga kirev mu aeglase loomuse kohta. Põhiline on aga, et ma kohtasin palju uusi inimesi ja palju tohutult toredaid käsitööinimesi! Maailm avardus, et ragin taga. Ja patsutan endale õlale, et selle julge sammu ette võtsin ning end nüüd käsitööliste ridadesse lugeda võin. Ma ei tea, kas peaks lisama hoiatuse ka, et ärge seda kodus järgi tehke või pigem mitte...?

HEAD UUT AASTAT, KALLID SÕBRAD!  TULGU SEE EDUKAS JA SOOVIDE TÄITUMISE AASTA! ÕNNE JA RAHU JA RÕÕMU TEILE!