Täna veetsin väga õpetliku ja ilusa pärastlõuna Sillaotsal. Raplamaa naised, kes sellealaselt koolitatud ja toetatud, esitlesid enda rahvariidekomplekte. Sellist ilu ja hoolt ei näe iga päev. Komplektid valmisid neil vaid aastaga.
Ajastu kaugeimad rõivad oli Epp Haabsaarel, ehk Loone naisel. Väga-väga lahe komplekt, kus ka väljapoole näha käsitsi tehtud õmblused omasid kindlat kohta. Ta käis asja uurimas ka kaugemal, kui Eestis ja ka tema esitlus oli ajastuhõnguline. Ega pole meil kellelgi lugu varrukast võtta, kus võõrad väed tulevad kodukohta vallutama, kuid rahvas pääseb terve nahaga. Vaat, kus on metalli ja muud paremat kraami! Kõlavööd, nõelakojad ja muu, vaselisi nii et vähe pole!
Seevastu uuema aja esindajad olid kui kolm graatsiat. Õrnad põlled ja õrnad rätid katmas kaapotkleite. Säravad oubid soenguis veel päälekauba.
Tegelikult oli päev lisaks silma nuumamisele igati informatiivne. Reet Piiri ERMist rääkis poolteist tundi just meiekandi rahvariietest ning sellist ettekannet kuulata oli hea. Ikka parem, kui raamatust näpuga järge ajades kaks ja kaks kokku panna.
Sillaotsa Talumuuseum on iseenesest juba põnev koht, kus tuleks veeta terve päev, mitte tunde. Käisin ma nii sepikojas kui linatoas uudistamas. Muuseumi teisel korrusel oli välja pandud paikkonnast kogutud vanemad rahvarõivad, mis eravalduses. Lisaks väga mitmetele Vigala seelikutele olid seal kahed minu jaoks tähelepanuväärsed käised. Esimesed neist olid vanad, väga vanad linase niidiga tugevale linasele tikitud käised, mille kandja küll miniatuurne pidi olema. Anne Ummalas, kelle valduses need on, oli teinud ka koopiad ja kandis neid uhkusega. Teised käised haarasid pilku oma värvikasutuse, kulla-karra ja tikandi omapäraga. Minu jaoks on see kõik uus maa, ei ole ma käistetikandiga palju kokku puutunud.
Tunnid kulusid kiirelt ja eriti hea oli vaadata Märjamaa ja Vigala naiste põhjalikku ja kena tööd. Pildil siis Märjamaalt pärit riided vasemal ja Vigala paremal. Eks mul ole pistmist mõlemiga, kuigi sünnikoht jääb vastu Kullamaa valla piiri, Märjamaa ja Vigala vahele.
Anneli, tervitused! Kui päris aus olla, ei tundnud esimese hooga mitte äragi. Võid nüüd lotopiletit ostma minna.
Järjest enam hakkab mulle rahvarõivaste ja üldse tekstiilide värviline pool huvi pakkuma. Küllap valgest on küllastumus saabunud. Eelmisel nädalal käisin näiteks indigoga värvimise koolitusel ning mõne päeva pärast on taimevärvide koolitus plaanis. Huvitav, millega see kõik lõppeb?
The Christmas Mitten 2: Stitching Tips & Bands 1 – 5
19 hours ago
6 comments:
Hea Rees. Võin kinnitada, et nüüd kui oled järje peale saanud, see kõik on tee algus ja ei lõpe:)
Kas neid vasakpoolseid Märjamaa riideid saab kusagil lähemalt ka näha? ERMi materjalide põhjal valmistatud?
Piret
Märjamaa naised olid leidnud 18 sorti seelikuid muuseumist. Tõenäoliselt siis ERMist, kuigi ettekandes ei täpsustatud.
Kõigist riietest võeti põhjalikud fotod, et saaks netti ja kirjalikud materjalid. Kursuse korraldaja oli MTÜ Rahvarõivas ja küllap nad millalgi veebikataloogi kusagile saavad.
Aga värvidega jah... kevadel, kui päike hakkas kõrgemalt käima mu värvihooaeg algas ja hetkel olen kohvritäie tikkimislõngu endale värvinud. Karta on, et need kunagi ka ära tarvitada tulevad :-)
Taimedega värvimise maailm ootab veel avastamist...
Ah paganas, miks ma küll sellest varem ei teadnud:)
Aitäh jagamast!
Tänud Liina! Eks ta ole jah eriline maailm see rahvarõivad. Selle sebimise käigus jäi seltskond nägemata, kes kohal oli nii sinagi.
Vaadates pühapäevast üritust on hea teada, et inimesed tunnevad rahvarõivaste vastu huvi- ometi oleks võinud neid rohkem olla:(
Eks tööd nendega on palju ja kui ERMi asju vaadata tahaks veel ja veel teha (kui oleks ainult aega). Tegemiseks anti ainult jah aasta aega- väga napp oli see aeg.
Eks peab lotoga õnne proovima, seda kulub rahvarõivaste tegemisel ära küll:)
ohh, mis toredad fotod :) kas ma seda ühte kasutada võin ? ;)
Ole lahke, Gerly, mina vastu pole.
Ja nüüd on teada, et kui järgmine grupp hoo sisse saab ja mul vähegi võimalust, olen ka huviline ja tegija.
Post a Comment