Mõtlesin, et tänane post võiks lisaks eilsetele rõõmsatele inimestele rääkida veel Pitsipäeval olnud inimestest. Esimese asjana aga tänan eraldi lahkeid, kes mind transpordiga aitasid! Ilma teieta poleks mul seda päeva olnud. Monika ja Rapla naised ning Drex ning paidekad- olge te tänatud!
Kui mina sõbraga Kuursaali juurde jõudsin, oli kudumisvõistlus juba alanud. Osalisi oli palju ja ausaltöeldes see mind ei üllatanud. Haapsalu pits teeb oma renessanssi ehk taassündi ja ilm oli äraütlemata hea. Kübarate alla varjusid ka mõned toredad nobenäpud, kellega kohtusime alles peo lõpus, kuigi olime ju kogu aeg samas olnud. Kudumisvõistlusel osales 20 naist. Mul oli hea meel näha, et kolmega neist olime kohtunud juba varem- nad olid käinud minu kursustel :-) Julged olite, see teeb rõõmsaks!
Küsiti ka minult mitu korda, et kas osale(si)d võistlusel, siis leidsin, et poleks aus kuduma minna, kuigi peab tunnistama et kiusatus oli. Ma koon ju pea iga päev keskmise tööpäeva jagu ja arvasin, et no ei oleks lihtsalt aus. Las jäävad tunamullune ja veel varasem kolmas koht mu laeks :-P Selle asemel võtsin täiesti vabalt ja nautisin meeleolu ja seltskonda. Näiteks seisin maailma kõige aeglasema jäätisesaba ära (jäätis ise oli suurepärane) ja itsitasin pingil koos Aeda ja Diana ning teistega. Sellel pildil kuulavad nad hoolsalt võitjate väljakuulutamist. Taustal paremal Helike, kellega ühel aastal isegi koos võisteldud ja pildi vasemal servas tublid käsitöölised, keda kohtasin ka Sulu käsitöölaagris
Tore oli näha, et oli ka neid, kes Tartust viitsisid kohale sõita ja veel koos perega. Vaprad, pole midagi kosta! Veel kaugematest külalistest olid kohal Nancyd.
Nancy Bush (pildil mustas kleidis) ja
Nancy Marchant (küll varjus sellel pildil, aga too rohelise salliga). Ma ei julgenud algul neid kõnetada ega ligi minna, kartsin, et põrun oma keeleoskusega ja pabistan liialt, aga kui jutule saime oli superlahe. Vaid mõnel korral jäin rääkimisega jänni, aga selles oli ka süüdi liigne elevus (ma nimelt ei ole koolis kunagi inglise keelt õppinud, aga olen tublilt vaeva näinud autodidaktina ja saan hakkama kui vaja). Ma tahtsin Nancy Bushi südamest tänada, et ta kirjutas raamatu Knitted Lace of Estonia. See oli raamat, mis tegelikult esimesena mu lauale jõudis, kui hakkasin Haapsalu salli vastu huvi tundma. Esimesena kirjaosaga raamatutest, sest Linda Elgase rätiraamat oli mind juba "pöörama" hakanud. No ja ise näete, kuhu see mu elu tüürinud on. Nancy Bushiga oli meil südamlik vestlus ja ma sain raamatusse ka autogrammi ning kutse teinekord koos kududa ja tema tulevastel Eesti visiitidel kohtuda. Minu jaoks oli see suve eredaim hetk, sest ma tõesti pean temast ja tema ettevõtlikkusest ülimalt lugu. Ja ta tundus nii armas :-)
Kui sallivõistlus oli lõppenud, võtsid naised vardad kätte ja teoks sai suur ühiskudumine. Ma tean, et see oli üritus, mis käsitööseltsile oli väga oluline ja kindlasti võib seda kordaläinuks lugeda. Ametlikult oli nime kirja pannud 80 inimest, aga kindel see, et osalejaid oli enam! Promenaadilt olid korraldajad pingid toonud Kuursaali juurde ja peab tunnistama, et poleks olnud mugavamat viisi kududa. Värske meretuul, tore seltskond, puude vari lõõskava päikese ees ja mugavad seljatoed pinkidel tegid rõõmu. Ausalt, seljatoega pink oli selle päeva väga hea osa :-) Ja väga muljetavaldavad olid Haapsalu prouad, kes olid äratuntavad jällekord oma kauni dresskoodi järgi. Miks mitte, parim näide sel pildil ja taustalt on kuulda varrasteklõbinat ning näha usinaid käsi ühiskudumisel liikumas
Ühiskudumine ühiskudumiseks, aga natuke ärevust oli ikkagi õhus, sest polnud veel teada selleaastase sallivõistluse võitjaid. Auväärt žürii tegi oma tööd ning kui läks nimede väljakuulutamiseks, siis oli naeratusi palju. Mina tegin hoolsalt pilti, mu sõbrad pingil kuulasid kudujate kohta käivaid kommentaare publikumi hulgast ja esikolmikuni jõudes oli mul rõõmu palju. Kolmas koht kuulus Anne-Lyle, kes kevadel Saue kursustel osales. Palju õnne veelkord! Tänukirja said ka Urve ja teine Annely, kellega Tallinna kursustel kohtusime. Sel pildil on ta saanud just autasu Sallitoa poolt. Annely siis paremal, temast ülejärgmine pildil on Haapsalu pitsi Grand Old Lady Linda Elgas (punase peakattega) ning Linda-prouast ülejärgmine, too tumedapäine on selle aasta kolmanda koha omanik Anne-Ly.
Oli palju toredaid kohtumisi, oli palju toredaid inimesi. Minu tänane ülevaade on kindlasti välja kukkunud väga enesekeskne, aga tegin seda meelega. Emotsioon, mille pärast läksin, oli täitsa olemas ja kui õhtul väsimus välja puhatud sai, siis seda eredamaks muutus. Mirje Sims pani päeva muljeid kirja erapooletumalt ja Haapsalu Käsitööseltsi
blogist saab neid ka lugeda.
Üks hästi vahva juhtumine oli veel just enne lahkumist. Rahva hulgast kõnetati mind inglise keeles ning küsiti kas olen Liina. Olen jah ning selgus, et mind oli tundnud ära proua Angela, kes elab Chicagos ning oli tahtnud juba mõnda aega tulla Eestisse salle ja pitsi nautima. Kõikvõimas internet ja mu punane juuksetukk, aitäh! :-) See kohtumine oli nii äkiline ja üllatav, et nüüd ehmatasin ma küll oma keelesoolika kinni ja kordasin vaid, et ohh, kui armas! Tõesti armas! Sain Pitsipäevalt positiivse laksu ning see oli see, mida vajasin. Aitäh korraldajatele, aitäh seltskonnale! Järgmisel korral kirjutan aga pitsist ja muust põnevast, mis Haapsalus silma hakkas. Tänane jutt oli inimestest ning tervitan kõiki, kes pitsipeol osalesid!
Posts
