Kadunud rätt!

Mul on sügavalt kahju, et USA post kaotas ära selle Etsys müüdud räti, mis juba septembrist saadik on olnud siit teel. Lihtne küll, aga käsitsivärvitud lõng, armastusega kootud... Tõenäosus, et saaja või mina seda näeme on vist nullini kahanenud. Post kompenseerib mulle 32 euro võrra väiksema summa. Igatepidi kahju lugu!

Tilk tõrva siis meepotis ja seda mitte minu süü läbi. Loodetavasti ei ole ta lihtsalt prügimäele jõudnud... Ehk keegi isegi kannab seda seal kaugel maal... Jube kurb on olla!

Hansalaadalt Pärnus saab peent Haapsalu salli lõnga

Lood on sellised, et lõngad lähevad laadale. Ma ise küll seekord ei osale, aga mul on tore tuttav, kes lõngad letile laob ja ostjatele müüb. LapiButiik, kes lauda pakub, on kohal kõigil päevadel ja ma arvan, et sellelt laualt leiab igaüks midagi põnevat! Tekstiilid, lapitööd ja originaalsed DIY komplektid (DIY on "tee-ise" eestikeeli), kindlasti veel palju muud põnevat. Lõnga ja tekstiili saab siis laualt nr 32.

 Airi õmmeldud vardapesad kratsivad mul igatahes mõnda aega juba hinge, pildiloleval on küll juba omanik olemas, aga kas pole kaunis!?  Lapibutiigi leiab ka Facebookist.

Foto: Lapibutiik

Kui nüüd lõngast veel, siis tegemist ikka sellesama hea loodusvalge villasega, mida ma pakun ja mille on kudujad heaks kiitnud. Mõõt 2/28 ütleb meile seda, et sellest kootud salli saab sõrmusest läbi tõmmata ja ühest sajagrammisest tokist tavaliselt salliks piisab. Minge silitage, laadal saate katsuda, kui mõnus ja pehme võib üks villane olla.

Taaskasutus üllatab

Foto:  Fairytea poest Etsys

Vaadates Etsys asju taaskasutuse nurga alt tabas mind hetkeks hämming. Nii palju naljakaid triibumantleid džempritest, kõigil torujad kapuutsid küljes... Müüakse ja ka ostetakse. Suure raha eest ja hästi, tundub isegi.
Huvitav, kas ma olen maha maganud mõne multika või filmi või muu teema, kust selline asi on popiks saanud? Või on siis tegemist ühe edulise müüja plagieerimisega, kes kunagi essa oli? Ehk on jalgratta leiutanud korraga ja igaüks omaette kolme aasta vältel terve seltskond tublisid õmblejaid? (Sel juhul on huvitav, kuidas küll korraga kargab pähe kõigile säärane kapuuts). Või on siin midagi sarnast nagu eestlasi tabanud "satsisallifenomen"? (Ausalt, pole ühtegi tein´d ja ei tee kah)
Igatahes vahva värvipillerkaar pea neljasaja mantli näol tegi tuju heaks. Olgu, kõiki küll ei viitsinud üle vaadata, pärast viiendat lehekülge oli mul suu kõrvuni ja tekkisidki need küsimused. Sest taevake küll, millised mantlid ja millised kapuutsid!!??

Mõned muljed Mardilaadalt

Vahva üritus see Mardilaat, ega teda asjata Käsitööliste Laulupeoks nimetata. Kohal olid parimad ja parimatest parimad. Sekka ka mõned keskpärased tegijad, aga suures melus ei saa öelda, et nad esinduslikku üldmuljet lahjendanud oleks. Täna ei tule minu poolt ühtegi kriitikanoolt, luban!

Foto: Ene Põllupüü

Tuleb tunnistada, et elevust isiklikus plaanis jätkus neisse päevadesse kuhjaga. Kui ma eelmisel aastal ei julgenud veel unistadagi, et juba sel aastal enda väljapanekuga esinen, siis... uskumatu küll, aga ka viimase hetke unistused võivad tõeks saada!

Aga ega ma siis üksi! Seltsis ikka segasem ja selle pildil ongi meie Käsitööga Tööle2 vahva seltskond, kes me need kolm päeva boksi jagasime näidates kui kõva tase võib ühel lühiprojektil olla. Julgen arvata, et üheksa kuud projekti tuge meid selliseks ongi voolinud, nagu me seal olime.

Kui ettevalmistuste käigus oli murenoot kerge tekkima, et kuidas sa kuus tublit käsitööinimest ikka 2X3m pinnale mahutad, siis rõõm oli, et kohapeal toimus kõik sõbralikult ja keegi ei jäänud tahaplaanile.  Eraldi tuleb tänada Margitit, kes tõmbas oma mehegi püha ürituse nimel käima, et stendid muretseda.

Kes siin pildil siis naeratavad? Margit oli kohal täiesti värske ja ainulaadse tootega- tema teeb helkurkätiseid. Laura on korsetimeister. Lola sõrmede vahelt tulevad peenelt heegeldatud mänguasjad ja suveniirid. Kai armastab keraamikat. Ja Ene, kelle kaamerasilma läbi me siia jõudsime, punub korve ning pakub seentega värvitud kindaid-sokke. Liina... nojah, kui sa juba siia sattusid, siis küllap tead, mille järgi teda tunneb :-) Sellel pildil me oleme nii naerusuised, sest mina potsatasin kohe istuma kui tuli jutuks pildistamine (rahvariideseelikus näeb üks kohev tütarlaps teadupoolest veelgi kohevam välja...). Naerame siis, et näe kus, Liina oma viie usina tütrega...

Kõik need, kes lootsid minuga kohtuda, aga kel see ei õnnestunud, võite julgesti kirjutada! Kuna meid oli kuus, siis ei oleks kohe kuidagi kogu aeg kõikseemees letis olla saanud.

Ja kõiki, kes lahkusid mu visiitkaardiga, tervitan samuti! Loodan, et saan kasulik olla :-) Soojad sõnad, mis paluti edasi öelda, sain tüdrukute abiga ka kätte! Eriti uhke tunne oli, kui kuulsin, et võrreldes Haapsalu prouade letiga, oli minu väljapanekul ka olulisi plusse... Aitäh märkamast!

Minu ekstratänud Monikale, kes oskab rohkem vastata kui sada lolli küsida (kontrollitud, muide!). Ja tänud ka Maele, kes eelviimasel tunnil võttis vaevaks mu nimekaarte kujundada. Aitäh!

Oma töökoda

Foto: Monika Plaser, pildil ajaloolised esemed Ulve Kangro stuudiosRäpinas

Viimastel päevadel kummitab mul peas üks mõte, mis kuidagi olla ei lase. Mõte oma töökojast. Sellisest, mis oleks minu nägu ja tegu.

Tegelikult on töökoja järgi lausa vajadus, sest poolikud käsitööd ja kaubavarud kahetoalises korteris võtavad omajagu ruumi ning on tülikad. Olgu, see on praktiline pool, aga helesinine unistus on veel peale selle.

Viimase aasta jooksul olen ma näinud nii palju šeffe stuudioid ja müügikohti, et tahad või mitte, aga fantaasia hakkab perutama. Viimatise elamuse sain muidugi Setode juures ja Mooste taastatud kompleksis, aga enne seda oli üheks eredamaks kogemuseks Kalamajas Cocode salongi külastus. Tegijad end vist ei reklaami, aga kes teab, see teab :-) Ja Emma Leppermann ning Meistrite Hoov kogu oma hiilguses või siis jällegi et lihtsuses... mmm, lahe!

Kui taas maa peale tulla, siis tegelikult olen ma siin oma väikeses alevikeses selle pilguga ringi vaadanud küll, et kuhu pesa teha. Tuleb tunnistada, et valikut pole. Korralikud, remonditud ja vuntsitud pinnad on kas kallid või liig suured ja sellise armsa, olgu või remontimata ubriku leidmine, kus end sisse seada lõpeb ikka jälle sellega, et ubrik on peatänavast kaugel ja seal teadupoolest ei liigu kedagi. Kui mõelda aga, et see armas ubrik oleks kas Tallinnas või Pärnus, siis sõidukulud ja sõidu peale minev aeg tõmbavad ideele kolinal vee peale.

Kuidas küll lõpetada unistamine? Kas üldse lõpetada?
Imeline oleks homme hommikul tõusta ja minna oma stuudiosse, kus valgetel seintel ripuvad tumedale kangale kinnitatud kootud sallid, nurgas tervitab pooleliolevas kleidis mannekeen ja laual oleks ootel töö, mis enne just nõnda laokile jäi. Kilode viisi lõnga ja käsitööraamatuid riiulites, paberhelmeid ja värvitopse... Ei kassi, kes vägivallatseb mu peenvillaste keradega, ei lapsi, kes kääride ja viltpliiatsitega ringi kimavad... Keedaks tassi kohvi, istuks oma suurde tugitooli, hakkaks kuduma ja ootaks külastajaid läbi astuma.

No nii raske on mitte edasi unistada :-) Tundke mulle kaasa!

Puhkus läbi, täidan Etsy poodi

Pilt annab teada, millega tegelen. Eesmärk on vähemalt sada värsket asja poes ja uskuge, mu varudest leiab enamatki. Kui avastad midagi huvipakkuvat,  küsi meililt sõbrahinda. Sügise alguse puhul on see on ikka palju soodsam...
Vabandust, ei mõista pilti aktiivseks lingisuunajaks muuta... Aga anna andeks ja klõpsa pildi allkirjal :-)

Summer vacation has ended and it´s time now to refresh my Etsy-shop. My target is 100 fresh items in my shop all the time. Believe me, I have this kind of amount in my boxes. 
If you like something to buy, ask a discount liina.rees@gmail.com. 

http://www.etsy.com/shop/ByRees