Valge meriino

Kohal ta on ja jagan meeleldi:
*lumivalge
*100% meriino
*mõõdus 2/44 ehk 2200m/100gr
*hind 5,50 eurot 100 grammi + postikulu
*soovid on teretulnud postkasti liina.rees@gmail.com

Suured numbrid mõõtude real ehk lõnga peenus ei ole tegelikult nii hirmutavad. Laias laastus võib öelda, et tegu on Haapsalu salli lõngast poole peenema lõngaga. Kudusin tööproovi ja kui oled harjunud kuduma nö tavalist Haapsalu salli lõnga, siis harjub kiirelt ka sellega. Vardanumbrit soovitan pisut väiksema valida. Kui ma muidu koon 2,75mm vardaga, siis siin on proov tehtud 2,25mm-ga (olen pehmelt kuduja). Minu tehtud proovilt on võrdlusena hästi näha, et meriino läheb kududes vähem karvendama ja no muidugi valge on täiesti lumivalge. Nupud peab aga küll enam kui seitsmekordsed tegema, et mahukad oleksid.

Olen ikka rääkinud, et meriino pitsilõng võib olla väga vetruv ja tujukas. Tõsi, kes pitsi kudunud ja kandnud, arvatavasti ei vaidle vastu ja pesus venib meriinost pits ikka omajagu. See siin on tööstusele mõeldud meriinolõng, mis nii vetruv ei ole. Otsimisele läks jällekord omajagu aega ja ma olen väga rahul, et selle peenema lõnga leidsin. Kohevus tekib temasse pärast läbipesemist, kududes on ta suhteliselt taltsas. Esimesel võimalusel püüan ma ka terve salli sellest teha ning vaadata siis, palju on erinevust käsikudujatele mõeldud meriinoga kandmise seisukohast. Peenike, sile ja väga ühtlase korrutusega on lõng aga küll.

Kui arvad, et lumivalge ja peenike oleks täpselt sulle hää, kirjuta mu postkasti. Praegu on seda lõnga saadaval umbes viie kilo jagu ja uue tellimuseni läheb aega sest... on veel mitmeid uusi sorte tulemas. Ikka valget ja lumivalget, valik pigem sinna viimase poole. Uued lõngad, mida varsti tutvustan, on pigem lukslõngade klassist ja nö tavamõõdus e Haapsalu salli mõõdus (tuleb ka kaks poole jämedamat sorti), see meriino jääb mõneks ajaks kõige peenemaks, mida pakun.

Kui meriinot tahad päriselus näha ja katsuda, oled teretulnud 29ndal Haapsalu Pitsikeskusse, kus keskpäevast hääd ja paremat lõnga tutvustatakse (Anniki Pärnust Lõngaklubiga). Püüan ka muud head kaasa võtta, aga olgu see siis üllatuseks kohaletulijatele. Pakutavat pitsilõnga jätan ka Pitsikeskusse müügile.

Nagu ikka- vardad sõlme!

Hansalaadalt Pärnus saab peent Haapsalu salli lõnga

Lood on sellised, et lõngad lähevad laadale. Ma ise küll seekord ei osale, aga mul on tore tuttav, kes lõngad letile laob ja ostjatele müüb. LapiButiik, kes lauda pakub, on kohal kõigil päevadel ja ma arvan, et sellelt laualt leiab igaüks midagi põnevat! Tekstiilid, lapitööd ja originaalsed DIY komplektid (DIY on "tee-ise" eestikeeli), kindlasti veel palju muud põnevat. Lõnga ja tekstiili saab siis laualt nr 32.

 Airi õmmeldud vardapesad kratsivad mul igatahes mõnda aega juba hinge, pildiloleval on küll juba omanik olemas, aga kas pole kaunis!?  Lapibutiigi leiab ka Facebookist.

Foto: Lapibutiik

Kui nüüd lõngast veel, siis tegemist ikka sellesama hea loodusvalge villasega, mida ma pakun ja mille on kudujad heaks kiitnud. Mõõt 2/28 ütleb meile seda, et sellest kootud salli saab sõrmusest läbi tõmmata ja ühest sajagrammisest tokist tavaliselt salliks piisab. Minge silitage, laadal saate katsuda, kui mõnus ja pehme võib üks villane olla.

Pitsid ja satsid kaugemalt

Ma juba mõnda aega võitlen mõttega, et kui raamat olemas, miks mitte... Kui sa oled pitsiarmastaja, laienda silmaringi ja osta ka. Mustritest mõneks ajaks puudust ei tule. Shetland, mmm, mõnus!

Heirloom knitting by Sharon Miller

Kui mõtlesid, et ostaks, siis mine Amazonist mööda, otse Bookdepositorysse, kus ta on poole odavam ja tuleb sinu juurde ilma saatmiskuludeta. Neil on 10% ale kampaania ka praegu käimas, näikse.

Vahel ma olen julgelt võtnud seletada, et ega see Shetlandi pits pole lihtne nagu  Haapsalu sall, et muudkui üks rida sinna ja pilk telekas, teine tagasi. Andku nüüd Haapsalu rahvas mulle see jumalavallatu loba andeks :-P
Selle pitsiga esiteks unusta telekas ära, kuigi on jah lausa rips mängus ja võiks arvata, et ennegi ju pitsi kootud. Peenemate mustrite puhul loed, nina paberis paremalt vasemale oma paaritu rea ja teistpidi tirinal tagasi oma paarisrea, sõrmed muudkui õhksilmuseid vedimas. Ja mõtled kaasa, mis teed. Vähemasti mina pean küll mõtlema. Pühatüütus, kui õhksilmuste külje all neid tuleb millegagi kokku kahandada ja kohe uusi haududa. Aga ilus ta on, hoolimata kõigest. Hakka või kuduma!

2011 tegin beebikleidi Shetlandi mustritega

Tikitud kindad

Otsisin tikkimisgeeniust endas. Ei leidnud. Aga järele ka ei andnud. Väga tabavalt võttis mu pingutuse kokku Shalla  kommentaar, kes ütles, et harjutamine on see, mis meistriks teeb. Täitsa tõsi! Edasi harjutan järgmisel korral, kui oma mõtteuiule järgi taas annan. Sel korral on tulemuseks auk sõrme otsas, tegelikult väga õnnestunud kindavarred ning hea tuju. Aga nüüd on kohustusi st edasi pean vaid kuduma...

Eelmise posti pildil on tikandi ja kinda vahel üks valge riie, nagu oleks paber. Kuna see idee oli minu jaoks nii põnev, siis jagan seda meeleldi. Ma tikkisin kogu töö läbi vees lahustuva kanga! Tumedate pindade ja peenete mustritega on alati see häda, et kuna ma ei leia piisavalt kiiret ja lihtsat viisi oma kärsitu loomuse järgi, et kujund aluskangale kanda ja et ta ka sinna kena ja peenena näha jääks, siis on nii mõnigi tikand tegemata jäänud. Seekord tuli mulle abiks too põnev kangas, mis pärast kraani all sulas kiiresti ja lihtsalt. India rahvakunstist pärit tikand jäi just selline, nagu ma lootnud olin.

Läbi kopeeri kandsin  mustri lahustuvale kangale ja tikkides kannatasin ära selle, et pind oli õige pisut jäik. Samas see jäikus tuli ka kasuks, sest tikkisin venivale kudumile. Vahvad kindavarred on nüüd valmis ja kindel see, et kasutan toda lahustuvat sõpra veelgi. Kes huvi tunnevad, siis ostsin selle Hestia Kojast. Saadeti postiga koju ja teenindus oli kiire ning sõbralik.

Kallis naispere, ärge siis täna peljake mehi kodutöödele kupatada! Rahvakalender lubab ja ärgu nad vaielgu midagi :-) Ise rüübake maitsvat punast jooki ja nautige päikest. Päev on juba märgatavalt pikenenud ja hoolimata sellest käredast külmast on minul küll tunne, et enam ei ole kaugel aeg, kus ka selliste kindavartega annab õue minna.

P.S. Ülehomme olen Tallinnas Käsitööjaamas ja räägin Haapsalu sallist. Kes soovib kohtuda pitsmustrite looja Olga Jasnovidovaga, siis ärge laske võimalust mööda.  Ta esineb vaid ühel koolitusel :-) Registreerib Käsitööjaam

Minu töövahendid

Haapsalu sall raamil

Sama tähtis kui head vardad ja lõng kuduja jaoks, on valmis saanud töö viimistlemine. Ilusat salli on ilus vaadata, kas pole? Pildil on näha viis, kuidas mina seda oma sallide puhul teen. Kõrvuti on auväärne pensionieelik paremal ja verivärske noor salliraam vasemal. Juhtus lihtsalt nii, et korraga pidin üles tõmbama kaks salli ja oli hea, et just värskelt teise raami omanikuks olin saanud.

Tegelikult oli mul mõte rääkida raamimisest juba mõnda aega. Hiljuti just öeldi, et võiksin julgemaltki kuulutada, et pesen ja raamin kõigile soovijatele. Tõesti, seda ma teen. Kes ise kardab sallipesuga hätta jääda või kel kohe kuidagi pole aega, ruumi või viitsimist, siis kirjutage ja arutame asja. Kui ma algajana salli pesu ja raamile paigutamise peale pidin arvestama vähemalt tunni, siis nüüd läheb see imekiiresti. Ja uskuge või mitte- see meeldib mulle! Vahva on näha, kuidas pisikesest krimpsikust saab pikk sirge ja ilus sall.

Eriliselt kiiresti läheb raamimine edaspidi aga suuresti tänu Ahtile. Tema on puutöömees siit kaugel Eesti lõunaosariikides ja kõige muu hea hulgas pakub ta salliraame müügiks. Kui ma oma vana ja tema käest saadud uut raami võrdlen, siis võin kirjutada ikka kaunis pika nimekirja punkte uue raami kasuks.

Tegemist on sileda ja mõnusalt kokkukäiva raamiga, mille iga pii on korralikult lihvi saanud. Profi töö :-). Sall ei takerdu ja sellepärast võingi öelda, et seiske või stopperiga kõrval, töö läheb nobedalt. Raami kokku pannes jandasin vana puhul puuvillariide ribadega nurkades siduda, aga uuel pistan lihtsalt lopsti! pulga auku ja asi mutt. Kuna pulgad on pikad, siis isegi igaks juhuks nurki siduma ei ole vaevunud.

Positiivset võib välja tuua veel pisiasjadeni palju, aga põhiline on see, et raam funkab hästi, piide vahed on ideaalse mõõduga ja raami on mugav kasutada. Kui sul on pisike korter, siis võib küll raskusi tulla, aga püha eesmärgi nimel leiab selle seinapinna pooleks päevaks ehk ikka. Ja salli püstiasetsevale raamile paigutama õppida ei ole keeruline, vaja vaid harjutada. Sujuri OÜ-d ja Ahtit julgen käsitööinimesele soovitada, sest raam pole mitte ainus vidin, mis mul tema käest pärit on ja mis töötab hindele 5+. Ahtile saab kirjutada sujur@sujur.ee

Raamid töös, Sujuri oma vasemal, nagu arvata võite...

Sallidest, mis raamil, juttu teinekord.

Oma töökoda

Foto: Monika Plaser, pildil ajaloolised esemed Ulve Kangro stuudiosRäpinas

Viimastel päevadel kummitab mul peas üks mõte, mis kuidagi olla ei lase. Mõte oma töökojast. Sellisest, mis oleks minu nägu ja tegu.

Tegelikult on töökoja järgi lausa vajadus, sest poolikud käsitööd ja kaubavarud kahetoalises korteris võtavad omajagu ruumi ning on tülikad. Olgu, see on praktiline pool, aga helesinine unistus on veel peale selle.

Viimase aasta jooksul olen ma näinud nii palju šeffe stuudioid ja müügikohti, et tahad või mitte, aga fantaasia hakkab perutama. Viimatise elamuse sain muidugi Setode juures ja Mooste taastatud kompleksis, aga enne seda oli üheks eredamaks kogemuseks Kalamajas Cocode salongi külastus. Tegijad end vist ei reklaami, aga kes teab, see teab :-) Ja Emma Leppermann ning Meistrite Hoov kogu oma hiilguses või siis jällegi et lihtsuses... mmm, lahe!

Kui taas maa peale tulla, siis tegelikult olen ma siin oma väikeses alevikeses selle pilguga ringi vaadanud küll, et kuhu pesa teha. Tuleb tunnistada, et valikut pole. Korralikud, remonditud ja vuntsitud pinnad on kas kallid või liig suured ja sellise armsa, olgu või remontimata ubriku leidmine, kus end sisse seada lõpeb ikka jälle sellega, et ubrik on peatänavast kaugel ja seal teadupoolest ei liigu kedagi. Kui mõelda aga, et see armas ubrik oleks kas Tallinnas või Pärnus, siis sõidukulud ja sõidu peale minev aeg tõmbavad ideele kolinal vee peale.

Kuidas küll lõpetada unistamine? Kas üldse lõpetada?
Imeline oleks homme hommikul tõusta ja minna oma stuudiosse, kus valgetel seintel ripuvad tumedale kangale kinnitatud kootud sallid, nurgas tervitab pooleliolevas kleidis mannekeen ja laual oleks ootel töö, mis enne just nõnda laokile jäi. Kilode viisi lõnga ja käsitööraamatuid riiulites, paberhelmeid ja värvitopse... Ei kassi, kes vägivallatseb mu peenvillaste keradega, ei lapsi, kes kääride ja viltpliiatsitega ringi kimavad... Keedaks tassi kohvi, istuks oma suurde tugitooli, hakkaks kuduma ja ootaks külastajaid läbi astuma.

No nii raske on mitte edasi unistada :-) Tundke mulle kaasa!

Eile Käsitööjaamas...

Eile möödus mu pärastlõuna Tallinnas. Käsitööjaama kogunesid nobenäpud ja mul oli rõõm, et kahe tunni jooksul sain rääkida sellest, mis mulle meeldib- pitsi kudumisest. Alustuseks näitasin ühte "tavalist" Haapsalu salli, et osavõtjate motivatsiooni ergutada

Foto: H.Vaher

Kuna mu avaliku esinemise vilumus ei ole veel sama särav, kui pitsitegemise oskus, siis julgustuseks oli kaasas Helen, kellega oli kokku lepitud, et mina talle-tema mulle st tarkuseivade eest sain väärt tagasisidet. Ja minu rõõmuks, nagu näha, ka väärt pildid käisid sellega kaasas. Helen on tegelikult koerafotograaf, kes ka inimeste pildistamisega suurepäraselt toime saab. Olen talle tänulik, et viitsis tulla ja viitsis klõpsata. Kuigi jah, mis suurt tarkuseiva selle-aastane Haapsalu salli kudumise võistluse võitja enda jaoks noppis... eks ta ise tea.

Foto: H.Vaher

Mida aeg edasi, seda kiiremini ma rääkisin ning koolituse teises tunnis, kui hakkasime proovitööd tegema, tegin ma hea tulemuse nimel ka juba kükke, nagu näha :-) Ikka selleks, et osalejatest keegi ei jääks ilma neist nippidest, mis vardaotsad teevad.

Foto: H.Vaher

Tundub, et koolitamine on päris minulik tegevus. Ainult kodus diivanil istuda ja vardaga lõngakera taga ajada või siis vastupidi, poleks vist lõbus. Eilsest jäi aga positiivne emotsioon ja teadmine, et ma olen saanud kellegi jaoks kasulik olla. Ma vist kojusõites ka naeratasin, sest venekeelsed noormehed trammis vaatasid kuidagi imelikult ja sosistasid. Vaevalt, et nad kotijooksu teha plaanisid, mu kohver oli ju hiiglasuur...

Foto: H.Vaher

Ütleb ju laulusalmgi, et inimesed on ilusad ja head ning eilsel õhtul ma täpselt nii mõtlesingi. Aitäh kursuslastele ja ajage siis vardad kuumaks!

Avasin poe DaWandas

Jala võib ju ukse vahele saada, aga kuidas äri minema hakkab, seda näitab aeg. Kuna DaWanda on suunatud enam Euroopale, siis proovima peab. Valik poes suureneb ajaga, praegu lihtsalt algus tehtud.

Eestlastele soovitan jätkuvalt mitte asju ostukorvi panna, vaid mulle kirjutada. Saab sõbrahinnaga, kas teate :-)

DaWanda - Products with Love