ERMi konkursi töö- Haapsalu sall "1976/1981/2011"

Oma elus olen konkurssidel osalenud väga vähe ja tegelikult mulle võistlusmoment kui selline ei meeldi. Küll aga meeldis mulle tohutult idee luua käsitööese muuseumieksponaadi järgi. ERMi konkurssi ei võta ma kui konkurssi, vaid kui suurepärast võimalust.

Jaanuaris, kui ERMis päevakese viitsin, mõtlesin ja plaanisin üht, aga märtsi lõpus on tulemus sootuks teine, mis algselt mõeldud... Ka muuseumis pöörasin kogu tähelepanu Haapsalu salli teemale (minu puhul tüüpiline), kuid konkursitöö tegin mitte seal tehtud jooniste järgi, vaid kõigest neti kaudu leitud foto põhjal.

ERMi kogust internetis avaldatud foto A851:2127

Foto on pärist elektroonilisest muuseumikogust ja pälvis mu tähelepanu kohe. Muster nimelt ei ole Haapsalu sallide nö hittide hulgast, on pigem harvaesinev. Õigupoolest ei suutnud ma seda mustrit leida ei Edasi/Reimanni Haapsalu salli raamatust ega ka kudujate kuldvaramust Pitsilised Koekirjad. Kui ma nüüd halvasti otsisin, siis antagu mulle andeks. Täiesti kogemata juhtusin sedasama sallimustrit kohtama hoopis ühes ajakirjas, mis on sama vana kui ma ise. 1976 aastl ilmus venekeelne Käsitöö numbriga 11 ja seal oli mudeli juures ka koekiri.

Ajakiri Käsitöö 11/1976

Kui ma neid kahte materjali vaatasin, siis tekitasid need minus mitmeid ja kohati vastakaid mõtteid. Esiteks muidugi see äärepitsiteema, mis Haapsalu salli puhul alati fookuses on ja teinekord hinge kraapima jääb. Tõelist fänni peaksid need kaks ajaloohõngulist pilti õlgu võdistama ajama- missugused servad, milline viimistlus!!? Kuna mina olen ka fänn, aga juuksekarva lõhkiajamine ei ole mu tugevamaid külgi, siis võtsin asja kergemalt ja otsustasin, et minu tehtud sall saab täiesti vabalt valitud servapitsi. Nagunii otsustasin, et täpselt originaali ma kopeerida ei saa, sest ma ei suutnud leida võimalust uuesti nende kuude jooksul Tartusse sõita.

Teine emotsioon, mis nende piltide juures tekkis, oli et muster iseenesest on "iseloomuga", aga tulemus kuidagi lahja. See on täielikult vaid mu subjektiinve arvamus, sallid fotodel ON ausad ja väärikad, aga nagu ma ütlesin, siis koekiri hakkas minuga juba idee alguses oma keelt rääkima. Rääkis ta seda, et palun koo mind nii, et minust jääks tugev ja jõuline mulje! Palun vali selline materjal, millest ei oleks kellelgi võimalik mööda vaadata! 

Konkursiks kootud sall 2011

Nagu pildilt näha, tegingi ma just seda- valisin silmahakkava värvitooniga peenvillase sallilõnga ja kudusin rõõmuga. Muide, selle mustri kudumine oli üllatavalt ajamahukas! Ei edenenud kiiresti, kuigi peaks olema täiesti võrreldav mistahes piibelehekirjaga.Salli mõõdud said peaaegu traditsioonilised 64X180cm

Konkursiks kootud sall 2011

Kuigi ma ei ole ERMi originaali oma käega katsunud, siis oli mulle ikkagi abiks ka muuseumi info. Loodan, et materjalide digitaliseerimine jätkub, nii jõuab muuseum ka koju kätte ja teeb meie kõigi elu pisut rikkamaks. Selle posti esimese pildi juurde käib järgmine info:

    originaal
Lisanumbrid    korjamisraamatu number: 439 XIII; toote artikkel: 1443
Säilivus    määramata
Eraldatavad osad    

    * Tehnika kudumine (varrastel kootud pitsilises koes peenvillasest ühekordselt korrutatud lõngast)
    * Materjal villane (varrastel kootud pitsilises koes peenvillasest ühekordselt korrutatud lõngast)
    * Värvus valge (varrastel kootud pitsilises koes peenvillasest ühekordselt korrutatud lõngast)
    * Mõõdud laius: 57 cm; pikkus: 177 cm     Topograafiline ERM: UKU
KVISi kohakataloogi tekst     RMK "Uku" art. 1443.
    
füüsiline kirjeldus     Sall on ristkülikukujuline, geomeetrilise mustriga, sakilise äärega.
    tempel/ etikett/ märk     
Atsetaadist pesupaelale on trükitud UKU logo ja kiri ENSV KTM "UKU" Tallinn,

ART 1443, SORT I, HIND (kustunud). Veel on etiketil aastaring, keskel arv 81.
    
kommentaar     A 851:2123-2283 on RMK "Uku" muuseumifondi esemed.
Nagu mulle kohane, olen töö esitamisega jäänud viimasele ajahetkele :-) Vanale koerale ei hakka uued trikid külge, mis teha! Ööpäeva kahekümne viies tund on alati mu sõber olnud... Eelviimasel päeval lähevad siis teele digipildid ja kuna mul on nii hea meel tehtud töö üle, siis saadan ka valmis salli veel tänase postiga Tartusse. Loodan, et homseks saab ta kohale.

Jääbki veel vaid korrata lauset, mida ma viimase paari aasta jooksul olen palju lausunud- ma armastan Haapsalu salle!

Pille Haapsalu sall Muhu aktsendiga

Pilt: sallihullupaevaraamat.blogspot.com kudus: Pille Källe

Ma ikka käin ja imetlen- Pille kudus Muhu Tähe juba enam kui kuu aja eest valmis. Hea, et pilt vaatamisest ära ei kulu :-) Aitäh, Pille, rõõmustamast!

Kes ka nii palju nuppe kududa viitsib, siis palun! Muster vabalt saadaval siin.  Meelega ei pannud otselinki, sest muidu jääksid teil äkki märkamata Olga uued lillemustrid. Neid lisandub aja edenedes juurdegi.

Kevad tuleb ja sall, kus õis õies kinni oleks varsti päevakohane. Kuigi jah, enne oleks vaja kuidagi hangedest lahti saada...

Palun abi kudumiskoolitusi puudutava küsimustiku täitmisel!

Vahel vastu kevadet hakkavad tudengid eri kanalite kaudu tavainimest piinama. Ikka et "Tere! Palun täitke..." ja "Olen see ja teine ning palun Teilt...". Kuna ma kunagi ammu olen ka ise tudeng olnud, siis alati halastan ja raiskan mõned oma minutid nende hüvanguks. Ligimest peab ju aitama, eksole!?

Aga kui nüüd otse selle tänase posti pealkirja juurde tagasi tulla, siis jutt on lühike- ma ka küsiks, aga mitte niisama, ikka asja pärast ja annaks siis autasu ajaraiskamise eest kah! Loodan, et suhtute üritusse sõbralikult ja ei pelga vaeva vastata.

Kallid kudumissõbrad, eriti need, kes õpihimulised (aga miks mitte ka teised...)! 

Palun ohverdage paar kuduminutit ja vastake palun siin lingil leiduvale küsimustikule! 
Vastutasuks pakun võimalust võita Haapsalu salli jagu kvaliteetset peenvillast lõnga või kaunis käsitsivärvitud mitmevärviline rätilõng!

Loosimine toimub nädala pärast, pühapäeva õhtul.

Seniks jääb ka küsimustik avatuks (see on vihjeks neile lahketele, kes teavad mõnda tuttavat või sõpra, kes tahaks kudumist õppida.) Kui sa ei pea vaevaks, siis võid ka temale lingi saata ning paluda ka temal vastata.

Tänan kõiki juba ette!

Vana arm tuleb meelde...

... kui teda meelde tuletatakse. Ja vahva on!
Nädala eest käisin Rapla käsitööringi rahvale Fimo-helmestest rääkimas. Ikka seda, mis ma olen tegemise käigus tähele pannud ja kuidas saab vahvat lillelist helmest teha. Polnudki ammu seltskonnale rääkinud, algul oli tunne, et ei saa vedama, pärast aga jälle, et ei saa pidama. Tüüpiline, eksole... Koju jõudsin energilisena ja nagu pildilt näha, ei saanudki pidama. Vanad ja uued mustrirullid muutusid öö hakul helmesteks.
Usinatele Raplakatele tervitused!

Kõigile mu eelmisele postile kaasaelajatele tahan öelda suur tänu! Julgustav sõna on selliste ettevõtmiste puhul väga oluline. Seda enam, kui päris aus olla- lähedaste hulgas ei ole palju neid, kes mu sellist elupööret lõpuni mõistaks (seda saab vast ainult käsitööinimene teha :-)) ja kes tingimusteta minusse usuks.

Külmavõetud, aga elus...

Täitsa kummalised on need praegused ajad... Pidevalt on tunne, et hool ega hoobil pole vahet, kõik keerleb kui oravarattas. Ei jõua kirjadelegi vastata... Ma usun, et jagan seda tunnet paljudega. Stress, öeldakse.

Teadagi, parim stressirohi on käsitöö. Vasakul on pilt, mida vaadates võivad püsikülastajad ohata, et isver, jälle seesama Ruby, tüdruk kordab ennast! Vat ei ole seesama, juba uus on! Eile-üleeile olidki sellised vahvad päevad, kus ma sides postitasin lausa viis pakki. Siia ja sinna ja siis vee kolmandasse kohta. Ruby läks ka uuele omanikule, kes just siit blogist selle mõtte üles noppis, et võiks kanda sellist väga romantilist pilgupüüdjat. On ju selline ütlus, et küsi ja sulle antakse. (Aitäh, Kristiina, mind leidmast! Loodan Rubyle pikka iga ja rõõmsaid hetki su seljas)

Mäletate, ma kurtsin, et vajalikust tellitud lõngakogusest eelmise Ruby puhul jäi palju järgi? Näed siis, sellest sai terve uue Ruby ja pisike kerapabul jäi veel järgi ka! Kolmandat sellest ei tule :-)

Muidu ikka sallid ja pitsid ja pisikesed põnevad mõtted. Nüüd on siis otsustatud, et minust alates suvest enam palgatöötajat ei ole. Vähemalt mitte mu praegusel kohal. Jänes on põues küll, aga kui ma seda praegu ei tee, siis tõenäoliselt ei teegi kunagi ja kahetsen. Nagu Äripäevas üks pealkiri lohutavalt ütles, ei ole praegusest hetkest paremat ja soodsamat aega/võimalust ettevõtlusega alustada/selles läbi põruda. Öelge, et ma pole päris segi! Öelge, et see ju ometigi õnnestub!

P.S. Täna olen ma juba ISE autoroolis ja sõidan omapäi. Lubadele peaks peale trükkima küll Märjamaa-Rapla, sest linna ma veel minna ei julgeks. Maakate värk :-) Aga hea on ikkagi.

Käsitöölised, kõik tapma nüüd! Miks ka mitte...

Kalletytar Lüüli oma blogis tuletas meelde, ja väga hea on, et tuletas! Lõngad õue!

Ajakiri "Käsitöö"- oma ja hää!

Mõned asjad minu käsitöises elus on kindlad kui raudnael. Kindel on see, et ma ei suuda vastu panna hea materjali ostmisele ja kindel on ka see, et alati kui ilmub ajakiri Käsitöö, jooksen ma letile tormi. Ma kohe ootan seda ja vahel ostan ka siis, kui rahakott annab nõu pisut viivitada.

Vat ei mäleta, millal viimati ajakirja järgi midagi valmis tegin, aga inspiratsiooni annab see ikka ja ilus on vaadata-lehitseda. Ning kuna riiulisse on kogunenud kõik Käsitöö numbrid, mis ajaga vaid paremaks muutuvad, siis tulevikku silmas pidades võib seda ka likviidseks varaks nimetada, mis vaid väärtust kogub :-))

Selles numbris jäi mulle eriti südamesse intervjuu Maruga, kelle kindad käsitööringkonnas nii kiitust kui lausa kopeerimist leidnud on. Seda teist ma muidugi heaks ei kiida, aga võib aru saada, miks selle kiusatuse õnge minnake. Lihtsalt Maru mummudisainid ON nii geniaalsed ja efektsed. Ja intervjuu oli soe ja südamlik!

Lisaks oli mul hea meel leida ajakirjas taas palju kudumeid ja ka viiteid, kuidas on hää kudumi alustamist planeerida ja proovilapi abil oma elu lihtsamaks muuta. Kui ma vahel foorumites loen küsimusi a´la "Mitu silma luua? Mitu grammi lõnga osta?", siis mõtlen küll, et peaks ju olema loogiline, et sa sellele küsimusele leiad ise vastuse kui proovilapiga vähegi jännata viitsid. Aga kindel see, et algaja kuduja selle peale ei mõtle nagu ka selle peale, et umbes ei saa internetis sulle keegi tegelikult ju nõu anda. Nojah, on lihtsam, kui täpne juhend sulle ütleb, mida teha (kui ausalt tunnistada, siis mina ka ei armasta proovilapitamist ja rehnutamist, aga mis parata, tulemuse nimel tuleb seda teha).

Mis veel head oli? Eks ikka see põnev osa, kus näpuotsaga puutööd sees (ma olen kindel, et kunagi proovin ka sellist asja ära). Vaata Eeva-Liisa Kriisi blogi... Ja muidugi Ilukuduja mütsid, täitsa vastupandamatud!  On asju, mis kohe tulevad inimesel hästi välja ja on vahva, et ta seda vaid enda teada ei hoia. Ah jaa, põllevõistluse pildid olid ka elevust tekitavad ning veel palju muud...


Mulle meeldib mõelda, et kui ma ükskord olen üheksakümmend ja näpud enam kudumiseks ei paindu, siis istun oma aastakümnete jooksul kogunenud Käsitöö ajakirjade virna kõrval, rüüpan teed ja räägin tüdruk-lapselastele (neid on palju ja nad fännavad kõik käsitööd), et näe, see oli omal ajal ikka ülikõva disainer, käisin tema blogis kogu aeg vaatamas. Olid kunagi seoksed vahvad asjad, nagu blogid... Ja näe, selle ja selle asja üle vaimustusin ma siis, kui sinuvanune olin :-) Kas pole armas väljavaade veeta oma vanadus väärtuste keskel!

Nüüd ta tuli, plaanitud ja oodatud...

Olga Jasnovidova mustritõlgendus haapsalu sallile

 English text below...

... pealkiri kõlab, otsekui tooks ma nüüd beebiuudiseid :-) No mõnes mõttes need ongi beebiuudised, aga mitte siiski päris.

Täna avasime Olgaga uue blogi kõigile pitsikirjadest lugu pidavatele kudujatele! (Olga on tuntud ka internetinimega psiho_de_lika). Teretulemast http://newlace.blogspot.com/ pitsimaailma!

Nagu blogis tutvustavalt ülarealt lugeda võite, on tegemist kohaga, kus vanad mustrid saavad uue tõlgenduse ja sünnivad ka täiesti uued- kõik selleks, et Eesti kudumistraditsioone veelgi laiemalt tutvustada. Projekt on tihedalt seotud ülemaailmse käsitööfoorumiga Ravelry.com, kus meil on oma nurgake (kes veel ei ole liitunud, siis ruttu-ruttu ennast järjekorda panema!).

Minu osaks pidi algul jääma vaid mudelite läbikudumine, kuid nagu ma jaanuari algul juba välje lobisesin, ei saanud ma end tagasi hoitud ja panin kirja mõned Muhu mustritest inspireeritud pitsikirjad. Olete nüüd kõik tervitatud kuduma esimest! Muhu südamed e Hearts of Muhu on saadaval nii Ravelry lehel, kui ka uues blogis.

Kuna tegemist on mu esimese mustriga, siis igasugune tagasiside on väga teretulnud! Ka miinusmärgiga, kui vaja. Tänan juba ette!

Dear knitter, today I have good news for you! We planned few months with Olga   to open a new blog for people, who love lace knitting. Now it is open and you are very welcome to  http://newlace.blogspot.com/

As you can see, aim of our project is to enrich and popularize Estonian lace patterns by creating new pattern and modifying old. Olga is a Russian-speaking girl, my first language is Estonian and we both are trying to make us understood through the patterns and a little text in English :-) Our project takes place in Ravelry too, find us there! 

A month or two ago I found a lot of inspiration from my new book Meite Muhu Mustrid. There are hundreds of patterns, but not much of knitted lace. Haa, this is not necessary- even two-colored pattern seems like a lace for me ;-)) Take a look at my version of stockings pattern- it´s lacy! Hearts of Muhu is available for free in Ravelry and in our new blog too. Enjoy it!

This is my first pattern in public. suggestions and comments are very welcome!

Kuninglik kingitus, Evelin Ilvese FBst

Kuninganna Silviale kingitud Anneli Tammiku valmistatud pross „Salakiri“.

Presidendipaari Rootsi-visiiti jälgis meedia hoolega ja nii hakkas minulegi paar vahvat asja silma. Professionaalne kretinism- valikuline nägemine- sundis mind arvutiekraanilt hoolega uudistama presidendiproua kleiti ja vahvat vildist mantlit ning kübarat. Ja selline ehe, mis Eestipoolse kingina Rootsi viidi, pani i-le täpi.

Ükski omadussõna ei ole piisav, et väljendada seda lumma, nii eriline võib üks asi olla! Mis ma õhkan? See ehe on inspireeritud Haapsalu sallist...

Aeg läheb...

...kalendrisse vaadates on näha, et pool kuud kadus nii, et arugi ei saanud. Kunagi öeldi mulle, et kui sulle tundub, et kuud ja aastad lendavad, siis hakkad vanaks jääma. Viimased paar aastat ma muud ei tunnegi ja kõiges on süüdi käsitöö! Kui ma niisama teleka ees pöidlaid veeretaks, siis poleks ehk kusagile kiiret. Niisiis- käsitöö teeb vanaks, olge ettevaatlikud! ;-))

Suures kiire-kiire-kiire tuhinas olen ma sel aastal otsustanud pisut organiseeritumalt toimetada. Märkmikus on nüüd nädalate kaupa ära jagatud, millise käsitööprojektiga ma parasjagu tegelema peaksin. Natuke naljakas on lehtede servale vertikaalis näiteks "Marguti kamps" või "Olga sall" kirjutada, aga ma tõesti tunnen ennast ja tean, et muidu jäävad asjad viimase tunni viimastele minutitele... Tegelikult ega see märkmiku määrimine sellest päästa, aga ma vähemalt püüan. Kusagil kevadistel märkmikulehtedel peaks tulevikus olema ka kootud pruutkleit ja Käsitööga Tööle 2 lõputöö... Mmmm, suured plaanid!

Eile leidsin vanapaberipahna hulgast 1994. aastal astroloogilt tellitud sünnikaarditõlgenduse. Nii naljakas oli üle pika aja lugeda, aga ka sealt terendas mitmelt lehelt, et kärsitus ja veelkord kärsitus on see, millega ma iseend hulluks ajan. Praeguse perioodi märksõnaks on siis julgus luua mustreid. Korralike ja mõistlike tellimustööde sekka satuvad niimoodi kiirsallid ja öised kellakolmekohvid ruudulise paberi ja hariliku pliiatsi seltsis.

Kas ma juba mainisin, et selle kuu viimased päevad on need, kui oma salajased mustrinokitsemised avalikuks teen? Tulemas on uus blogi koostöös ühe väga ärksa vaimuga kudujaga... Mida sealt leiab? Kolme korda arvamiseks ei ole vaja- pitse, pitse ja veelkord pitse!

Tänaseks pildimaterjaliks valisin 36/2 meriinost kootud piibelehekirjas salli, mille hiljuti valmis sain. Materjal on täiesti suurepärane kudumiseks, aga minu suureks üllatuseks kippus töö käigus vanuma ja ei veninud lõppviimistlusel üldse sellisel määral nagu meriino tavaliselt teeb. Kummaline oli, jah, et salli servad kergelt karvendasid ja kui ma pitsi külge õmblesin, oli raskusi silmustest kiire läbipistmisega. Ometigi on mu käed kududes alati täielikult kuivad ja ma ei nätsuta tööd pikalt, st koon suhteliselt kiiresti. Arvan, et teen uudishimust sellest lõngast varsti veel ühe salli ja proovin pesta külmas vees. Praegu käesoojas lobistades oli samuti vanumist märgata (muidugi ei aidanud ma sellele ei nühkimise, kuumuse ega muu sarnasega kaasa), täiesti eriskummaline materjal! Aga ilus ja siidjas, mitte nii lödilt hoidev nagu Merinos Extra.

Tervise rindelt uudiseid niipalju, et ma täielikult mõistan nüüd titasid, kes püree suust välja ajavad. Kui sul on suus midagi, mis valutab, kõht on hirmus tühi ja sa pead leppima ainult mingi plögaga, siis on ikka kurb küll! Teised vitsutavad pipraga suitsuliha, röstsaia ja tooreid õunu, mina libistan vaikselt keedetud aedviljapüreed... Ainus lohutus on see, et šokolaad läheb hästi sulanuna alla küll;-) Muidu oleksin lõppstressis vist...

Ma olen tagasi, kõik on OK! //Kes kiunumist ei talu, ärgu edasi lugegu...//

... sellise sõnumiga jõudsin üleeile taas maapeale ja andsin sugulastele märku, et kõik on hästi. Mis siis toimus? Toimus see, et vabanesin Tartus oma tervist piinanud kurgumandlitest! Operatsioon läks iseenesest hästi ja kõik sellega kaasnevad aistingud ja valud on talutavad, aga haiglast sain sellise halva kogemuse, et enam ma vabatahtlikult üle haiglaaläve ei astu. Tegelt ka! Kui, siis ainult kiirabiga viies!

Tartu ja  Ülikooli Kõrvakliiniku valisin, kuna seal pidid olema parimad spetsialistid ning mu kardioloog soovitas ka väga tugevalt. Parimate spetsialistide olemasolu, nagu näha, annab aga võimaluse mujalt "kokku hoida". Ka inimlikkuse pealt kohati, teeninduskultuurist rääkimata. Töö käib kui konveieril, oma tohtriga kohtusin hetk enne narkoosipanekut ja järgmisel päeval vaid korra- haiguslehe kätteandmiseks ja haiglast väljakirjutamiseks. Ausalt ka, ma ei valeta!! Narkoosiõde käis enne tere ütlemas ja siis tema hetkeks. Arsti nime sain teada ka alles töövõimetuslehelt lugedes... Ega polekski oluline, et ta vaatab suhu rohkem kui kaks korda, aga ütlen ausalt, et kogu minu info kurgumandlioperatsiooniga kaasneva kohta pärineb seetõttu küll Delfi foorumist, internetist ja apteekri käest, kellelt valuvaigisteid ostsin. Normaalne?! Ei tea, äkki ongi...

Me olime lõikusejärgses palatis kolmekesi ja nagu kuulda, ei olnud teised kaks ka absoluutselt rahul sellega, mis toimus. Ainus vahe oli, et neil olid mehed kaasas, kes vajadusel siis käisid ja rääkisid ja küsisid. Mina suutsin aga konflikti minna ühe (vist?) õega, ma ei teagi, sest nimesilte polnud kellelgi! Muidu viibis ta infolauas, aga kohtusime koridoris.

Pärast narkoosist äramist tabas mind tohutu koduigatsus ja ma oleksin olnud valmis haiglast põgenema (pärast narkoosi olen ma alati nõmedalt üliasjalik...). Ma teadsin, et ainuke asi, mis mind kinni hoiab, ongi väljakirjutamata haigusleht. Panin enda riided selga ja kõndisin mööda koridori ja siis saingi sõna otseses mõttes sõimata. "Miks te oma riietega olete? Miks te siin niimoodi kõnnite praegu?" Nagu kuulipildijast! Ma siis ütlesin, et kuna te mind viisite palatisse, kus üks meesterahvas istub nagu miki tooli peal ja ootab oma kaaslast, siis mina ei kavatse jubedates haigla pidžaamades, tiss ripakil, tema nina all lebada! Palatid on ju nii väikesed, et see vend põhimõtteliselt istus mul põlve peal (väga vastik kogemus). Ja miks ei tohiks ma olla oma riietega, kui protseduurid läbi on? Põhjendus oli, et veritsuseoht. No püha jumal, ma olengi ju sellega arvestanud ja see ei ole kindlasti üks ja ainus kord elus, kus mõni mu hilp võib veriseks saada (otse loomulikult ei saanud!). Ja sain teada, et koridori peal ei tohi kõndida, kuna "Mis siis saaks, kui kõik nii teeks!?!" Ma ei tea, mis siis ikka saaks?... tõenäoliselt oleks koridor rohkem lihtsalt rahvast täis ja ma ei peaks oma narkoosipeatäiest vabanema lääbakil olles, võõras noormees põlvi riivamas! Ühesõnaga, ma tahtsin sellele õele kähvata, et Teie olete siin patsientide pärast, mitte patsiendid Teie pärast, aga ma suutsin selle siiski ütlemata jätta. Oli näha, et ma ei ole kindlasti mitte esimene, kelle ta läbi nahutab ja selles majas vist on tõesti sedapidi, et patsiendid tulevad kohale "nende" pärast... Lahendasin olukorra nii, et küsisin endale hoopis rahustit.

Haiglast lahkudes küsisin ma, kas oleks võimalik saada teenindusjuhi kontakti, sest mul oli kindel plaan teha mõned ettepanekud meilitsi, neid pisikesi nõmedaid asju oli tegelikult veel. Huvitav oli see, et õde/arst (? jälle ei tea, sest nimesilti ega muid eristavaid tunnuseid sellel inimesel polnud) tegi suured silmad ja ütles, et sellist ametikohta ei ole olemas! Ma palusin siis kellegi meili, kes tegeleb sääraste küsimustega. Nüüd ma ei teagi, kas isikliku südamerahu saavutamiseks piisab siin kirumisest või peaksin korrektselt kirjapanduna oma ettepanekud TÜ Kõrvakliiniku poole saatma?

Mind on elus opilaual lõigutud kuus korda, aga see on vaieldamatult minu kõige halvem kogemus, kuigi tegu on minu lõikusi võrreldes kõige lihtsama opiga. Rohkem ma ei lähe, ainult siis, kui viiakse!  Või lähen siis ainult kohalikku külakolkahaiglasse, kus suhtumine on inimlikum...

Jagatud mure on poole väikesem ja nagu eestlasele kombeks- kiruda on vahel päris vabastav kogemus. Aitäh, et lubasite! Sünnipäeva puhul ju vast võib?! :-))))))

Leivarätt, mõeldes palavale suvele...

Minu tänasest postist leiab soovija mustri, mida kududa. Vabandust, salle veel ei saa, nendega tuleb oodata kuu lõpuni ja siis, ma tõesti luban, saab sallimustreid ja rohkem kui ühe!!

Tänane muster on ise lihtne, nagu ka ese, mida õpetuse järgi saab kududa. Tegemist on leivarätiga, millel Kroonprintsi motiiv. Töö käiku kirja panema sundis mind kerge edevus ja üks vahva Isetegija.net liige ning see juhtus suve kõige kuumematel päevadel. Mäletate, nii kuum oli, et tahtis ära tappa!?

Algselt pidi see väike töökirjeldus minema ühte raamatusse, aga nagu vahel selgub, ei õnnestu kõik plaanid ja tegijate poolt jäi raamat välja andmata. Nüüd, kus hanged on sadanud silmini ja viimastel päevadel sulanud taas põlvini, on aeg see väike õpetus välja tuua. Nagu ma ütlesin, tegemist on üsna lihtsa kudumistööga, pelgama ei peaks ka vähemvilunud kudujad!

Eraldi tänan ma selle projekti juures Marvet, kes suveleitsakus võttis vaevaks mulle pildistamiseks leiba küpsetada! Mäletan küll kui palav oli su köök, seda suurem aitäh!

Klõpsates saab allolevat näha suuremalt ja muster on vabalt kasutatav ning prinditav.

Pisike palve: kui saad leivaräti valmis ja seda näiteks oma blogis esitled, siis ole hea, lisa link minu blogile. Tänan ette!

NB! Äärepitsi rida nr 7 parandatud 04.11.2011 (varasema kolme silmuse kokkuvõtmine asendatud tavalise silmusega). Allpool toodud parandatud versioon

Open publication - Free publishing - More estonian

ERMi konkurss ja pisikest põnevust veel...

 Kui sul uue aasta hakul on juhtumisi natuke igav või oled lihtsalt ammu oodanud vahvat käsitööalast väljakustet, siis leidub muuseumil midagi sinu jaoks. Jah, just Eesti Rahva Muuseum on otsustanud käsitöösõbrad kihevile ajada! Algas konkurss Minu lemmik Eesti Rahva muuseumi kogudest. Mina otsustasin pärast pisikest mõtlemist osaleda. Veel ei kahetse :-)

Uuri asja!

Vanade ja väga vanade asjade lummuses internetis liikudes sattusin juhuslikult  põneva kirjutise peale. Pildil on pisike kindaräbal, mis pärineb Eestist ja lausa 13. sajandist. Vaata aga vaata, vahva räbal suudab maailma kuduinimeste tähelepanu võita! Lugege alates leheküljest 4 (klõpsake ajakiri suureks, on väga mugav lugeda).
Kui ma õigesti aru sain, siis kirjutise autor Anneke Lyfflandil on sidemeid ka Eestiga...

Open publication - Free publishing - More yarn

Uuel aastal uue hooga...

Head uut aastat, sõbrad! Täna võib seda veel vist soovida... Ma väga loodan, et uus aasta saab teile olema parem, kui eelmine. Või üle-eelmine. Või mistahes muu aasta.

Kui varsti algab valge kassi aasta, siis loodan, et ka minu elu ja meeleolu paranevad. Ma isegi ju kass mis kass... Seniks püüan vaikselt kulgeda, sest saatus näitab viimasel ajal hambaid. Minu endaga on nüüdseks kõik korras, aga näha, kuidas pereliikmed tervist kaotavad, on jube.

Käsitöises mõttes kulgeb elu aga laineharjal. Pildilt on näha, millega vahepeal olen tegelenud. Need on mustriproovid. Osa  ühe põneva projekti tarvis (praegu saladus, aga varsti räägin ;-)) ja lisaks mu enda tõlgendused Muhu kirjadest. Kui aeg küps, olen valmis ka teistega kokkupandud sallimustreid jagama. Kas on neid, kes  oleks valmis vardaid kõveraks kuduma?

Uusaastalubadused jätan seekord andmata! On unistusi, mille täitumist ma loodan ja on unistusi, mille nimel teen tööd. Eelnev aasta näitab, et ma ei ole käsitööd silmas pidades papist poiss ja mul on hea meel, et saan seda rõõmu jagada teiste käsitööarmastajatega. Teiega siis, kallid blogisõbrad. Head uut aastat veelkord!

Ja ära häbene häält teha, kui sa tahaksid edaspidi uutest mustritest osa saada...

Nutulaul

Advendiaeg on kohe läbi...

Tegelikult on puhkus ka läbi...

Samas tervis on mul ja Jussul täitsa läbi...

Ja raha on absoluutselt läbi, ei taha mitte rääkidagi...

Kuna järjekordne päev on läbi ja ma ikka pole veel voodisse saanud, siis on närvid ka läbi...

Fotokal ja arvutil on kogu aeg akud läbi, sellepärast te siit blogist salle täna ei saa...

Kroonist on kahju, teine ju  kohe läbi...

Ja üks kehvavõitu aasta saab varsti läbi...

Mmm, see viimane on nüüd liiga positiivne noot mu tänases nutujorus.
Lõpetan!



Öelge palun, et ma pole ainus, kes enne jõule end poolsurnuks kududa üritab...