Thursday, July 31, 2014

Parandatud versioon Raplamaa Sõnumites avaldatud mustrist

Jah, igasuguseid kogemata juhtumisi on viimasel ajal. Üheks kurvaks juhtumiks oli, et 30.juulil Raplamaa Sõnumites sai ühe mustrina avaldatud vigadega versioon, mis ei ole tegelikult läbi kootud. Seega- kulla kudujad, võtke seda palun kui proovi. Vabandused segaduse pärast!

Siin on õige versioon avaldatust: (uus versioon 05.08- parandatud rida nr 9, rida 33)

Et kuidas sellised asjad juhtuda saavad? Hea oleks kõik palava ilma kaela ajada. Või öelda, et poliitikud on süüdi. Tegelikult aga juhtus see, mis tehnikaajastul ikka juhtuda saab- õige dokumendiga koos liiguvad infoühikud, mille oled unustanud, mis on nurga taga vms. See muster, õnnetuke, oli tööversioonina teisel lehel excelis vormistatud tabelis, kus esilehel troonis Raplamaa käiste varrukasuust inspiratsiooni saanud kiri. Ja saates ei pannud ma mitte tähelegi, et ühe lehe asemel kuus toimetuse poole teele sai. Et siis võtke heaks või pange pahaks- täiesti nii värske materjal, et pole läbigi kootud. Kes julge, võtab ette. See muster, mis sallina pildil oli ja mille eraldi veel ajakirjanikule saatsin, jäi aga lehest sootuks välja. Nüüd saan aru küll- ruumi polnud, vale muster oli ju ees! Sellised segadused. Vabandan veelkord!

Valuvaigistiks pakun aga läbikootud mustrit. Todasama, mis pidi seal ainsana avaldatud saama. Too Raplamaa taktiga. Muster jõudis lehte, pilt valmiskootud tükist mitte. Valmiskootud sallil on motiivide vahel kaks rida väiksemad vahed nii kõrguses kui laiuses. Nüüd peaks kõik klaar olema. Pilt on, muster on, jaksu varrastele!


Tuesday, July 8, 2014

Rätt Stina pulmadeks

Mul on rõõm täna taas näidata, kuidas kootud pits elab oma uut, helget elu.
Palju õnne, Stina ja Meelis! Aitäh kaunist päeva jagamast!
Fotod: Hanno Luukaselt
Räti muster pärineb suurest rätiraamatust, kus lõpupoole ka kolmnurkseid rätikuid sees. Väikeste kirjadega rätimuster nimeks. Selline kerge ja kaunis õlakate on pruudile suurepärane- kui ilm nõuab, saab sooja, kuid on ka muidu väga kaunis. No vaadake, milline stiilne noorpaar!
Kudujale on preemiaks tema töö eest rõõm, kui salli saaja jagab oma erilisi hetki. Mitte tasuks, aga preemiaks! Ja see preemia on nii magus, et rahasse ei saa vahetada kohe mitte! Aitäh!

Monday, June 30, 2014

Kadri pulmakleit

Täna jõudsid minuni pildid eelmisel suvel kootud pulmakleidist. Kui nad reas tulid, siis järjest laiemaks venis mu naeratus ja lõpuks võttis õndsalt ohkama.
Selle kleidi saaja leidis mind interneti kaudu. Vesteldes tuli välja aga üks täiesti uskumatu asi- meie vanaemad on olnud oma eluajal sõbrannad! Mäletan küll, kuidas koos mamma Helgaga sai alevis käidud ühes valges majas külas, olin siis selline pisut enam, kui meetrine piiga...

Tänan, Kadri, Sind usalduse eest! See nupurohke ja rikkalik kleit on nii kauni pruudiga  vastupandamatu kooslus. Pikka iga teie abielule!

Rääkigu pildid nüüd enda eest. Fotograafiks Krista Kõiv. Aluskleit: Hanna Korsar


Wednesday, June 11, 2014

Vanade pitside ja Haapsalu sallide kokkutulek

Eelmisel laupäeval külastasin väga hubast ja toredat näitust Kullamaal. Kohalikel on õnn olla sellise toreda kordatehtud käsitöömajaga, et oleks ju patt kogu aeg uksi kinni hoida. Õnnelikud naised! Ja need õnnelikud naised olid võtnud vaevaks tuua kodudest kokku vanad ja veel vanemad säilinud Haapsalu pitsid.
 
Ühesõnaga- varakevadel saime seal majas kokku nobenäppudega, kes Haapsalu salli kudumist õppisid ja nii nagu mu sinnasattumise eest tänan Eglet, olen rõõmus, et ta kirjutas ka mulle sellest vahvast sündmusest. Päris võõrana ma uksest sisse ei astunud :-)

Kohale oli toodud nii mõnigi väärikas sall ja rätt ning kuigi ma ei saanud ajaliselt väga kaua kaeda, oli põnev ning pildimälestus jääb vaadata ka kauemaks. Rättidel ei olnud  päritolulugusid kõrval, kuid nii mõnelegi otsa vaadates võis aru saada, kuidas ta oma elu elanud oli või millal umbkaudu kootud. Oli näha nii käsitsikedratud lõnga kui ülikeerukaid äärepitsi tekitamise viise.  Oli ka uuema aja salle, mis peened ja pitsivahused.
Viimasel ajal olen taas aruteludele sattunud, kustmaalt jookseb piir õige Haapsalu salli ja veel õigema Haapsalu salli vahel. Seda siis tehnilist poolt silmas pidades. Ütleme nii, et sellel näitusel olid väärikad, oma aja reeglite järgi kootud pitsid ja kui pühaks tõeks võtta vaid hetkel kehtiv viimane  raamatutarkus, poleks neist  ükski "kvalifitseerunud". Tegelikkus on aga see, et iga sall on õigena kootud omas ajas, kasutades just siis käibel olnud reegleid, teadmisi ja edasiantud kogemust. Eks ole mul endalgi ju riiulis kirjandust vähemalt nelja eri õpetusega, kuidas  õiget Haapsalu salli teha. Pilte vaadata ja analüüsida on pööraselt põnev, kohapeal lähemalt vaadata ja ka käega katsuda oli veel põnevam.
Siia lisan vaid väga üksikud palad tollest kaunist päevast ja sallide-rättide väljapanekust. Oleks vaid tihemini nii põnevaid üritusi! Nagu muuseum oleks uksed avanud! Tervitused Kullamaa naistele ja soojad tänusõnad!

Sunday, April 20, 2014

Shetlandi mustritega sall

Seda salli kudusin ma suure põnevusega. Kui päris ausalt, siis tegemist on proovilapiga, mis kasvas ja kasvas ja mingil hetkel hakkas tunduma nii armas, et sai salliks vormitud.
Ma olen Shetlandi pitsimustreid ikka suure aukartusega vaadanud ja nii mõnelgi korral alustanud, kuid pooleli jätnud. See on pits, mida ei koo muuseas, teleka kõrvale. Tuleb end kohati vägagi kokku võtta, eriti kui oled algaja. Kudumises ma algaja pole, küll aga Shetlandi mustrite kasutamisel.
Shetland_lace_shawl_byrees
Mis siis on nii erinevat võrreldes Haapsalu sallidega? Kogu töö kootakse ripsis. See tähendab, et kõik read on parempidised. Tuleb tunnistada, et nõnda kudumine hakkas mulle väga hästi käppa ja nii raske on nüüd pahempidi ridu jälle jooksma saada.
Teiseks- kõik mustrid, ütleme siis, et mitte kõik, aga paljud, on kootud igal real. Jah, ka tagasireal ja teinekord võib õhksilmuste järgmisel real kokkukudumine olla päris tülikas. Aga inimene harjub kõigega, seda enam siis kuduja, kes on väga-väga põnevil. Keskosa lihtsasse mustrisse jõudsin lausa armuda,

Shetland_lace_shawl_byrees_3
Shetlandi sallide kompositsioon on midagi hoopis muud kui Haapsalu sallidel. Ka tehnilised lahendused on täiesti teised ja õmblemist pigem välditakse. Kuna ma ei ole veel pisiasjadeni süvenenud, siis ütlen vaid, et selle salli äärepits on kootud põigiti ja kudumise käigus kohe salli külge. Nurkades lahendasin äärepitsile suuruse lisamise küsimuse omaloominguliselt- kudusin lihtsalt nurga kummalgi küljel oleva kuue silmuse kohta 12 rida äärepitsis, st sai tehtud väike krousimine, et äärepits ikka kurvi välja võtaks. Nalja sai muidugi veel, sest külgedel oleks ju võinud äärepitsi kohe keskosaga koos kududa, aga nagu mainisin, idee teha proovilapist sall saabus alles töö edenedes. Ja pikad sirged kududa äärepits silmapidi keskosa külge ei olnud mugavad.
Shetland_lace_shawl_byrees_4
Et mis proovilapp see siis on? On proov kleidile, mida hakkan ühele pruudile kuduma. Olen alati rääkinud, et proovitööd on vajalikud ja neid kududes ei ole end vaja tagasi hoida (mina, varasem proovilapivastane...). Olgu selle suurusega kuidas on, aga kleidi mustrite paigutuse ja mõõtude jaoks pean ma uue proovilapi tegema, sest vardanumber näikse olevat pisut liiga suur. Sedapuhku piirdun küll väiksema proovilapiga, muidu kleidini ei jõuagi :-P
Mustrid Sharon Milleri raamatust Heirloom Knitting

Saturday, March 22, 2014

Valge meriino

Kohal ta on ja jagan meeleldi:
*lumivalge
*100% meriino
*mõõdus 2/44 ehk 2200m/100gr
*hind 5,50 eurot 100 grammi + postikulu
*soovid on teretulnud postkasti liina.rees@gmail.com
Suured numbrid mõõtude real ehk lõnga peenus ei ole tegelikult nii hirmutavad. Laias laastus võib öelda, et tegu on Haapsalu salli lõngast poole peenema lõngaga. Kudusin tööproovi ja kui oled harjunud kuduma nö tavalist Haapsalu salli lõnga, siis harjub kiirelt ka sellega. Vardanumbrit soovitan pisut väiksema valida. Kui ma muidu koon 2,75mm vardaga, siis siin on proov tehtud 2,25mm-ga (olen pehmelt kuduja). Minu tehtud proovilt on võrdlusena hästi näha, et meriino läheb kududes vähem karvendama ja no muidugi valge on täiesti lumivalge. Nupud peab aga küll enam kui seitsmekordsed tegema, et mahukad oleksid.
Olen ikka rääkinud, et meriino pitsilõng võib olla väga vetruv ja tujukas. Tõsi, kes pitsi kudunud ja kandnud, arvatavasti ei vaidle vastu ja pesus venib meriinost pits ikka omajagu. See siin on tööstusele mõeldud meriinolõng, mis nii vetruv ei ole. Otsimisele läks jällekord omajagu aega ja ma olen väga rahul, et selle peenema lõnga leidsin. Kohevus tekib temasse pärast läbipesemist, kududes on ta suhteliselt taltsas. Esimesel võimalusel püüan ma ka terve salli sellest teha ning vaadata siis, palju on erinevust käsikudujatele mõeldud meriinoga kandmise seisukohast. Peenike, sile ja väga ühtlase korrutusega on lõng aga küll.
Kui arvad, et lumivalge ja peenike oleks täpselt sulle hää, kirjuta mu postkasti. Praegu on seda lõnga saadaval umbes viie kilo jagu ja uue tellimuseni läheb aega sest... on veel mitmeid uusi sorte tulemas. Ikka valget ja lumivalget, valik pigem sinna viimase poole. Uued lõngad, mida varsti tutvustan, on pigem lukslõngade klassist ja nö tavamõõdus e Haapsalu salli mõõdus (tuleb ka kaks poole jämedamat sorti), see meriino jääb mõneks ajaks kõige peenemaks, mida pakun.

Kui meriinot tahad päriselus näha ja katsuda, oled teretulnud 29ndal Haapsalu Pitsikeskusse, kus keskpäevast hääd ja paremat lõnga tutvustatakse (Anniki Pärnust Lõngaklubiga). Püüan ka muud head kaasa võtta, aga olgu see siis üllatuseks kohaletulijatele. Pakutavat pitsilõnga jätan ka Pitsikeskusse müügile.

Nagu ikka- vardad sõlme!

Monday, March 10, 2014

Püüdliku kuduja suur sall ja teade kursuste kohta

On olnud paremaid aegu, kas teate! Tervisemured ja kuhjunud tellimused on teinud minust viimasel ajal vaikiva netikülastaja. Blogi on väga-väga vaikne, kirjad ootavad pikalt vastamist... Kui, siis vaid FBsse jõuan ja aja, mis lapse kõrvalt jääb, sisustan kudumisega. Kuna ma ei ole ikka saanud end heasse vormi, siis lõpetan ka kursuste pakkumise hetkel ning järgmisel pühapäeval toimuv jääb mõneks ajaks ehk viimaseks. Päris haletsemist just ei vääri, aga loodan, et päike, mis iga päevaga kõrgemalt käib, annab jõudu ja beebi, kes on ikka tõeliselt hea laps, toob sära taas silma.

Vaatan, et viimasel ajal  on käsil suured ja eriti suured tööd. Tõenäoliselt kõige suurema salli oma elus lõpetasin eile hilisõhtul (korra varem olen kudunud ka pea samas suuruses, kuid see on tõesti rekord). Kuna see sall oli tõesti nii meeletult suur, siis sättisin pildistamise meelega mööbli taustale- riiuli otsa, mis vasemal, ulatun ma väljasirutatud käega napilt küünitama. Olgu see pilt siis nö kroonika mõttes, kus näha, et saaja soov on mulle käsuks :-) Palju  puhast ilu läks täna uue omaniku poole teele. Väikese huumoriga mõeldes- ma ei kujuta ette, milliste mõõtudega selle kandja küll olla võib...

Mustriks kohandatud Vene Täht, mis kudujate hulgas on väga popiks osutunud. Usun, et aja möödudes saab näha ka lõpetatud salle, seni võib edu vaid mustrisoovide pealt lugeda.

Tervitusi kõigile, kes ikka siia lugema satuvad ning usun, et tuleb ka neid päevi, kus taas uudiseid ja kudumisrõõmu lahkelt jagan.

Friday, January 31, 2014

Beebitekk Mettele

Suve lõpus, suure kuumuse kiuste, kudusin kiirustades oma tulevasele beebile tekikest. Ei teadnud ma siis, milline pisike sõbrake olema saab või isegi, mis talle nimeks tuleb. Kõhutitena oli ta väga viisakas ja hoidis emmet, ma tahtsin siis samaga vastata ja tegin ekstra pehme ja malbetes toonides tekikese. Kuigi seda sai kasutada vaid mõned korrad, sügis murdis ju peale, on ta mõnus ja pehme ja õrn nagu Mette isegi.
Ma tahtsin kududa midagi kiiresti, sest täiesti ootamatult olid mu käed jäänud haigeks. Karpaalkanali sündroom, öeldakse. Mul oli paar kuud kabuhirm, et kui see seisund jääbki püsivaks, on ka mu kudujakarjäär läbi ja naljatasin, et tuleb minna supermarketisse kassapidajaks. Nali naljaks, tegelikult oli hirmus küll, tõsiselt kohe, aga õnneks rasedusega koos lõppes see häda kätega ja muud hädad, mis asemele tulid on kudujasõbralikumad, kui nii saab öelda. Minust sai selline paras arsti-ukse-tagant-teise-taha-mutt lapse tulles. Keegi ju ei anna garantiid, et enne neljakümnendat su keha lapseootuse kenasti ära talub, kuigi muidu võid hästi fungata. Olgu, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Kudumisest ikka, kudumisest.

Beebitekikestele on mustreid kindlasti maailmas sadu, aga ma ei hakanud eriti end otsimisega vaevama ja nuputama. Mõtlesin hoopis, et kooks ringselt (vaeva vähem), kooks jämedamast lõngast kui muidu (2/14 valge ja kõrvale lõheroosa 2/28- täitsa paras) ja kooks lihtsalt, kuigi pitsiliselt. Võtsin paberi ette, ühe lihtsa Šetlandi pitsi motiivi ka ja joonistasin kiirelt mustri, kuhu pikkisin ikka natuke nuppe lisaks, kuidas siis muidu.
Too Shetlandi pitsi motiiv on üksikuna kõige lihtsamini tabatav tekikese keskosas, kus neli motiivi jalgupidi keskkohas koos. Vahele siis kergeid sakilisi laineid või midatahes siit välja lugeda saab, peaasi, et voolaks ja ei oleks tiheda kompositsiooniga nagu muidu mu mustrid kipuvad olema.
Kuna beebi oli keset ootamise aega andnud mõista, et tema tuleb siis kui tahab, oli natuke kiirustamist ka. Äärepitsini jõudes olin juba vana rahu ise. Et venitusse jõuab teki panna küll, isegi kui suur kiire peaks peale tulema. Selle teki venitasin raamil, mis oli väga mugav. Enne olin just kootud kleiti vaibale nõeltega pingutanud ja no ausalt, sajakilosena suure keskkohaga oli see pöörane spordipäev. Jah, takkajärgi mõeldes pole nagu hullu midagi, hea endale öelda, et olin viimast korda elus nii paks. Vähemasti loodetavasti...
Kui nüüd kellelgi on tunne, et selline lihtne pitsiline beebitekike on väga isuäratav, siis ma arvan, et miks mitte seda taas kududa. Õrna värvivarjundit saab erinevat tooni peenete pitsilõngadega tekitada ja kui väga kiiret pole, siis on mu postkast soovidele lahti. Kuna Mette on hetkel ikkagi nr 1 mu elus, siis võib juhtuda, et valmimisel tuleb ooteajaga arvestada.
Tekike on 80X80cm (kuid saab ka suuremat kududa) ja materjal pehme villane, kus 10% kašmiiri sees.

Friday, January 24, 2014

Kadunud rätt!

Mul on sügavalt kahju, et USA post kaotas ära selle Etsys müüdud räti, mis juba septembrist saadik on olnud siit teel. Lihtne küll, aga käsitsivärvitud lõng, armastusega kootud... Tõenäosus, et saaja või mina seda näeme on vist nullini kahanenud. Post kompenseerib mulle 32 euro võrra väiksema summa. Igatepidi kahju lugu!

Tilk tõrva siis meepotis ja seda mitte minu süü läbi. Loodetavasti ei ole ta lihtsalt prügimäele jõudnud... Ehk keegi isegi kannab seda seal kaugel maal... Jube kurb on olla!

Wednesday, January 22, 2014

Haapsalu sall Ingrid Rüütli kirjaga IRL

Eelmise postituse sall sai imekaunile kandjale, kes abiellus aasta lõpul. Palju õnne ja pikka kooselu! Ma olen rõõmus, et pruut andis loa pilte ka siin näidata. Fotograafiks Valmar Voolaid. Talvine pruut, lihtsalt imekaunis, kas pole?
Foto: V.Voolaid Sall Ingrid Rüütli kirjaga
Foto: V.Voolaid

Saturday, December 21, 2013

Haapsalu sall I.R. kirjaga, lumeigatsus ja titerõõm

Ei saa öelda, et ma ise sellega rahul oleksin, et pole aega siia kirjutada. Hmm...
Küll olen ma aga rahul sellega, et olen sättinud oma titeradari erksaks ja meil väikese Mettega on suurepärane suhe. Tema kasvab ja mina rõõmustan. Selline tööjaotus siis. Varsti juba neli kuud ja tegemist on täiesti eeskujulikult hea beebiga. Olen õnneseen!
Tänases sombuses päevas sain pildile paar salli, sest ma ikkagi koon. Olgu, et vähem, aga koon. Ingrid Rüütli kirjaga sallil hakkasid nupud mingist hetkest tunduma lumehelvestena. Ja nüüd ei saa seda pilti üldse erapooletuna vaadata- helbed mis helbed. Igatsus lume järele on lihtsalt nii SUUR!

Kaunist pühadeaja algust!

P.S. Pane tähele, kursused on nüüd jälle saadaval. Räägi sõbrale ka!

Thursday, November 28, 2013

Väikese tüdruku Haapsalu sall hagakirjaga

Mul on kaks korda tulnud kududa sall väikesele tüdrukule ja mõlemad korrad on olnud erilised. Esimesel puhul oli piiga pruutneitsiks ja selle salliga saab üks kahe-poolene noor preili ristitud. Pruutneitsi sall sai pakki niivõrd kiirelt, et ei olnud aega üleski tähendada. Selle salli omanikule soovin aga helgeid päevi ja palju rõõmu kasvamiseks!

Mõlemal korral kudusin peenikest kirja, mis minisallile hästi mahuks ja kena oleks. Sall sai 35X100cm suur, see tähendab täiskasvanule tavalise salli mõõtu ja täna pildistades tuli ka pähe, et miks mitte sellised salle kanda, kui suuri ei pea sobivaks. Kanda näiteks kaelasallina. Kootud on ta kõigi reeglite järgi, kuid lihtsalt minina.

Beebid ja väikesed lapsed on alati kaunid. Ka siis, kui nad polüestrivahtu riietada. Aga kas pole selline siidisegu sall ja pehme, looduslikust materjalist  kleidike veel kaunimad?


Thursday, November 21, 2013

Krista Teearu õppematerjal hinnakujundamise kohta

Oleks kaunis mõelda, et käsitöölise karmi kuid helget teed katavad kuldsed taalrid ja võid määritakse otse vorsti peale...

Kui nüüd maapeale tagasi tulla, siis soovitan kõigile käsitöötoote hinna kujundamise kohta head, lühikest õppematerjali Pilvebüroolt. Krista võtab kokku kõik vajaliku ja usun, et seda teemat nii selgelt, arusaadavalt ja konkreetselt ei olekski võimalik paremini kirjutada.

Thursday, September 5, 2013

Tere, väike Mette siin!

Eilsest taas kodus ja nüüd on meie peres kolm last. Üks päris suur, teine keskmine ja väike Mette Mae, hetkel neljapäevane. Kõige kergem kandmisaeg, kõige kergem keisrilõige (kolmas), kõige rõõmsamad esimesed päevad. Loodan, et ka edasi saan vaid rõõmustada. Sündis esmaspäeva hommikul, kui päike lükkas korraks Tallinnas pilved laiali.
Pildil on Mette mässitud tekki, mille kudusin ikkagi ootusaja hädade kiuste. Lõpus ja kiirustades. Siiani ei saa karpaalkanali murede tõttu vardaid hoida, kuid loodan, et see läheb üle. Ka rišeljöötikandiga lina on ekstra talle ning küllap ma neist ka edaspidi kunagi juttu teen.
 Sellel pildil on meie pere papa kaks lemmikut. Mõlemad 3,9 kilo ja tulnud meie perre septembris. Pilli ostis ta eelmisel aastal kui abiellusime ja sel aastal oli kingiks tütreke. Tea, kuidas järgmise aasta septembris perepead üllatada?

Aitäh, et kannatlikud olite. Loodan peagi taas blogimaailmas tagasi olla. Kui beebi oma päevaplaani ja tingimused on paika pannud, eks siis näeb, kas käsitöö jaoks aega jääb :-)

Monday, August 26, 2013

Mõtted Mõtetest e Kristi Jõeste blogist tulles...

Peaaegu aasta olen ma olnud säästurežiimil, seda nii internetis käimise kui käsitöise info tarbimise poole pealt. Nüüd, suve lõppedes muutusin aktiivseks, kuna Pitsipäev erutas mind ja asusin taas "liinile". Nõnda sattusin lugema Kristi Jõeste blogis postitust, mis tekitas minus nii nagu ka paljudes teistes mõtete laine. Kuna mõtted tundusid nii isiklikud ja neid oli palju, siis arvasin, et miks mitte kirjutada neist hoopis siin, omal "seinal". Olgu hoiatuseks, et postitus on pikk ja väga subjektiivne :-P

Ega algakski vast tema mõttelõnga lõpust. Tsiteerin: Ma tean, et hirmutan selle jutuga inimesi. Väike šokiteraapia ei tee paha. Kes siis veel meie pärandit kasutada võib kui mitte meie ise? Aga enne tuleks õppida, või siis piirduda oma kodu seintega.

 Nii nagu enamuse muude mõtetega Kristi blogipostis, nõustun ma sellega. Ainult et... see viimane seal mõttelõigus. Kui me saame öelda, et kirjastatud mõtted ja tõlgendus rahvakunstist on avalik info, mis isikust justkui pisut kaugenenud ja läbi töötatud toimetajate-korrektorite ja jumal teab kelle poolt, siis ma usun, et paljud nõustuvad minuga kui väidan, et blogi- see ongi osake inimesest, osa tema "kodust" ja nagu uuele ajastule kombeks- kuigi väga isiklik, siis ometigi avalik. Me kutsume blogi kaudu inimesi justkui omasse maailma ja kui meie maailma on hetkel hõivanud katsetused rahvakunsti tõlgendamisel ning ideede näppimisel ja me oleme otsustanud seda jagada, siis nii see välja just paistabki. Ei saa keelata blogida harimatutel, labastel, kurjadel ja pahataktlikel inimestel, saab nende blogide lugemisest vaid hoiduda. Selle viimase lausega ma ei pidanud silmas üldsegi mitte käsitööblogisid, sest ma jätkuvalt usun, et kui inimene võtab aega midagi oma käega tegemiseks, ei saa ta olla halb või päris rumal. Mina enda esimese blogi, mida ei pidanud sõltumatus keskkonnas, palusin kustutada. Just seetõttu, et sealsed katsetused, mõtted ja tööd, mis aastate taha jäid, võisid olla kroonika ja  näidata mind kui arenevat käsitöölist, kuid ei läinud kokku enam praeguse minaga. Blogimine on suure pildi mõjutamine- see väide on tõene ja kui ma päris ausalt ütlen, siis pooleteise-paari aasta eest tabasin end järsku kramplikult hetkelt, et ei julgegi enam midagi öelda, sest blogil on palju lugejaid ja ma tunnetasin vastutust, milleks ehk tol hetkel ei olnud valmiski. Samuti mõtlesin ma enne koolitustega alustamist väga-väga hoolega ja pikalt oma tegevuse võimalikest tagajärgedest ja otsisin iseõppijana tagasisidet ning heakskiitu oma ala meistritelt. Murdsin kohati ka suletud ustest sisse, sest muudmoodi ei saanud.

Selle viimasega haakub Kristi mõte, et pärimusekandjaid on vähe ja needki ei reklaami end. Tõsi, kuramuse tõsi ja nii kahju, et tõsi! Kelle käest on mul küsida, kui ma olen hobiharrastaja ja näiteks väga kodune inimene? Kelle käest on mul küsida kui ma olen otsustanud mitte omandada akadeemilisi teadmisi vaid ma vajan neid lihtsaid, praktilisi?  Kust ma saan tagasisidet oma tegemistele kui on teada-tuntud tõde, et blogikommentaare sobib kirja panna vaid kiitvaid? Kõik need küsimused olen ma omal nahal läbi põdenud, sest ma ei tahtnud leppida käsitöömaastikul vaid hobitaja tasemega ning mind on alati huvitanud, mis on millegi taga ning lemmik küsimuseks on miks?.

Kui Haapsalu sallide teemale pühendusin, siis põrkusin niivõrd paljude takistuste ja segadusttekitava info otsa, et tuleb tunnistada- oli ka päevi, kus ma plaanisin püssi põõsasse visata. Ainult suur armastus pitsikudumise vastu ja kirglik suhtumine enese arendamisse olid need, mis aitasid edasi minna. Ikka räägin inimestele sellest, kuidas Viljandis Akadeemia raamatukogus olime koos raamatukogutöötajaga siiralt imestunud, et Haapsalu salli teemal ei ole uurimusi, koolitöid jms kirjutatud. Edasi viis mu tee muidugi muuseumidesse, kuid ka seal oli üllatusi ja vastuseid, mis panid senised teadmised ja ka raamatutarkuse, mis avaldatud, küsimärgi alla ning tekitasid üha uusi küsimusi. Selleks, et internetimaastikul nii tuttav efekt "kes karjub kõvemini, sel on õigus" ei kehtiks, pakkusin Haapsalu Käsitööseltsi rahvale, et nende lehel võiks olla küsimise nurgake, kust vastust saavad kõik. Minu üllatuseks ei ole seda rubriiki kas kasutatud või täiendatud, kuid kui ta oleks olnud olemas minule vajalikul ajal, siis kindlasti leiaks sealt küsimusi, mille oleksin läkitanud otse neile. Üldse on hea meel, et pitsiteema ja salliteema leiab laiemat kajastust, kui aastakest viis-kuus tagasi.

Mulle jäi väga silma ja südamesse Kristi Jõeste kirjutise seitsmes lõik, mis algab lausega Uskusin seni, et suudan kodukudujaid – neid, kes iseendale või perele koovad – nakatada eeskujuga pelgalt...jne
Seda lõiku võiks igaüks, kes teab ja tunneb, et temas on peidus rohkemat teadmist, kui hobiharrastajas lugeda enda käsitööalale vastavas kontekstis ja nagu manifesti. Kui sul on, mida anda, ole hea, anna palun!  Praegusel käsitöömaastikul on neid, kes otsivad ja ootavad, palju. Me kõik peame hoolitsema selle eest, et moel või teisel ei katkeks käsitöö tegemise järjepidevus. Leian, et lisaks haritud inimeste murelikule vaatele üldpildi suhtes peame olema kõik valvsad ka selle nimel, et meie põhihariduskoolidest ei kaoks traditsioonilise käsitöö õpetamine üleüldse, et ärieesmärgil rahvakunsti tõlgendamine/ekspluateerimine/lüpsmine ei saaks ainsaks väljendusviisiks, mis lihtinimeseni jõuab. Kristi blogi on võrratu tööriist selle viimase vastu võitlemisel, Saara kirjastuse raamatud ja kohati ajakiri Käsitöö ka. Aga... enamat on vaja! Kui näed blogijat, kellele peaks tagasisidet andma, palun tee seda isegi siis kui sul pole muud kui kriitikat varuks. Ka seda saab  konstruktiivselt esitada. Paku kasvõi soovituse vormis... Jälle kord oma kogemus- mul on hea meel ühe kuduja üle, kes puhtast õelusest kord minu vigadele viitas. Nende parandamine tõi vaid kasu :-)

Iga tegija peaks suutma endale aru anda, kas ta tahab tegeleda rahvapärimusega autentsel e kopeerimise tasemel, stiliseeritud tõlgenduses või ma´i tea, kasvõi disaineri tipptasemel. Kui sa tead, mida ja miks teed, siis ei pruugi kriitika professionaalilt tekitada vaid trotsi, vaid panna pigem kaasa mõtlema. Miks mitte ka vastu vaidlema. Teha võib muidugi ka lihtsalt rõõmuks, ajatäiteks... Kristi mõte, et käsitööraamatutele ei avaldata Eestis kriitikat jäi eriliselt silma ja kui ma mõtlema hakkan, siis huvitav küll, ei avaldata tõesti, ja miks? Variant A- turg on nii väike, pole lihtsalt tähelepanu vääriv nüanss või piisavalt palju nö tavakasutajaid, kellede hulgast mingi osa häält teha tahaks. Variant B- seda seisu peaksid muutma ja arvustusi jagama justnimelt need, kel teadmisi enam. Mmmm, kui ma hakkan mõtlema, ei mäleta ma ühtegi raamatsoovitust või kriitikat, mida oleksin lugenud/saanud "õppinud" inimeselt. Küll on aga abi olnud Amazonis raamatuostu kasuks otsustamisel sealsetel hinnaguskaaladel ja kommentaaridel.

Minu ootused Saara kirjastuse kudumisraamatute triloogiale on ülimalt kõrged ja ma tõesti loodan, sealt nokkida ivasid kudumisloo kohta, mis muidu saamata jäävad. Lugenud läbi "Maailma rahvaste kudumiskunsti" tekkis mul näiteks mõtteid ja küsimusi, millisteni ma poleks end uskunud jõudvat. Ostsin siis S.Blacki "Knitting fashion, industry, crafti", kuna R.Rutt´i raamatut ei ole saada või ei suudaks ma selle eest maksta. Ka nii saab end harida, eksole? Autentsete koopiate kudumiseni... ehk jõuan ka kui aeg sealmaal. Ja eelpoolmainitud raamatud ei käi muidugi Eesti kudumisajaloo kohta (kuigi ma olen väga uhke, et enamuses ajaloolistest käsitlustest on mainitud Eesti kui piirkond ära!).

Panin tähele, et Kristi soovitatud blogidest paljudes kordub sõna "koolitöö". Eks see vist mõjutab palju, kas oled koolitet või mitte, kust teadmisi ammutanud. EKA lõpetanutel on teine silmavaade, mis Viljandi kooli vilistlastel? Või mitte? Kui ma paari aasta eest mõtlesin ja kohati depressisin, et kas ja millist haridust püüdlema asuda, siis üks aastatepikkuse kogemusega ja minu silmis väga lugupeetud käsitööline ütles mulle, et rahune maha ja mõtle, kas seda on sulle vaja ja mida nimelt?. Mõtlen. Siiani... Kui paralleele tuua, siis ma arvan, et harimata inimene võib endaga ise tööd tehes saavutada tulemusi, mida kadestavad ka profiks õppinud (Üldse ei pea silmas ennast, ma olen jätkuvalt pururoheline ja õpipoiss. Ei lähe otse, lähen ringiga.). Sära silmis ja tegemistahe on kohati tähtsamad, selles ma olen küll kindel. Mõelge või muudel loomealadel enda avaldajate peale, kes ei ole diplomeeritud. Viie minuti jooksul suudate välja mõelda vähemasti ühe paduandeka koolitamata muusiku.Raudpolt.

Üldse, eeskujusid võib leida enda arendamis teel kust tahes. Mulle on väga imponeerinud näiteks mõned rokipeerud; üks  tohter, kes avas erapraksise vaba turumajanduse saabudes ja on karismaatiline ning äärmiselt tore inimene; turundaja, kes on kui veerev kivi ja temale ei saa sammal ka paremal juhul külge hakata ja galerist, kes saatuse kiuste on loonud koha ja omad tooted kui täiesti oma maailma. Üheks inimeseks, kelle mõtted lähevad korda ja kelle isik on kirjeldatav ülivõrretes, on Anu Raud. Ma tahan lõpetuseks kirjutada siia tema read, mida saab lugeda nii otse kui allegoorias kui Kristi Jõeste mõtete jätkuks. Ka niisama, iseolevatena, nii on veel kõige paremgi...

Valija

Terve elu justkui otsiks kedagi, ootaks ja vaataks. Justkui otsiks õiget ja õilsat, õiglast ja puhast. Tarka ja tuumakat, tugevat kehalt ja habrashella hingelt. Mõõtmist ja mõtlemist, vaagimist ja valimist. Arvamist ja arutamist, et mis mõõtu mees sa ise oled. Oled justkui jahikoer iluvõlu jahil. Kõnnid enda kõhnaks, ikka otsid ja ootad. Ja siis ühel päeval saad aru, et mis õigus sul elu sees kärsaga songida, endale paremaid palasid kõrvale panna. Kuis võiks ma rõõmsaga minema kõndida ja kurva jätta? Sest ka ju kurbuses ja varjatud valus on oma iluidu. Ja ülepea. Mis iluidu tagaajamine. Kuis võiksin ma noore võtta ja vana jätta. Jätta ehk abivajajagi, jätta hingeilusa, elutarga, kaunilt kõhna ja kortsulise. Ja kui veel edasi mõelda. Ei võiks ju ka meelest minna lasta, oma mõttes ei võiks maha matta maetuid. Sest ega olemas olnud olemisel, olemas olemisel, veel tulemata tulemisel suurt vahet olegi. Sest kunagi olnute näpujälgedest ja vaimumärkidest on ilm rikas. Nüüd korraks mõte nende poole, kes veel olemasolematud, kelle kunagine ilmaletulek alles mõne pilgupaari pinevas kohtumises. Veel sündimata ja vastsündinuid peaks meelde tuletama. Neist on ju eriti oodata ja loota. Kui ikka veel edasi arutada. Kuis võiksin ma lille võtta ja liiva jätta, ei- parem mitte kumbagi peoga puudutada. Või kuis võiksin ma valge võtta ja musta jätta ehk vastupidi. Hall on kõige õigem. Või kui sina parema võtad, kellele kehvema jätad? Ja kehvemat kehvemaks arvates võid talle valu teha ja paremat paremaks pidades võib see jälle üleliia uhkeks muutuda. Või mis sest sinu pidamisest. Ehk on kõik hoopis vastupidi. Ei kedagi või võtta ega võtmata jätta. Ei kedagi või liiga lähedale lasta ega tast päris ära pöörata. Päris üksi pead jääma. Valida ei maksa. Või siiski.... (jätkub)
Anu Raud, Edasi 1985, 17-august
Related Posts with Thumbnails