Tee tööd ja näe vaeva, kui armastus on kallal

Minu armastus on suure pitsitamise ja sallitamise kõrval tikkimine. Seega- kui on antud koolitöö, mida peab tikkima, siis mina mõnulen juba ette. Ja siis hakkan üle varju hüppama nagu ikka kombeks.

Kõigepealt läheb alati mustri valimisega kaua aega. Tüüpiline, eksole, kudumiseks mustrite leidmisega läheb tegelikult veel kauem...  Mustri algne idee tuli 1938.aasta mustrilehelt ja selleks, et saad teada värvid, kuidas varasemalt tikitud oli, otsisin tikanduse üles ka Muis.ee kaudu. Ilus oli, avaldas muljet ja ette mõnulemine oli täielik.

tanu, ERM 9456, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/555878

Julge hundina võtsin mustri ja plaanisin seda teha loodusvärvitud villaste lõngadega. Toone küll kohati muutes, aga ikkagi paksule mustale põhjale ja villastega, kuid üsna sarnase koloriidiga. Et pildil on tanu, siis minu tükist pidi saama hoopis jaki turjal passeosa. Arvestades, millised on mu gabariidid, tuleb öelda, et too tanu oli kunagi ikka suur olnud...

Töö algas ja kohe oli ka selguse hetk, et mina, kes ma seni olen kõikide muude pistetega sõber olnud, ei saa hääbepistega mitte kohemaid sinapeale. Seda enam, et tikkimine toimus suurel raamil, üks käsi raami all, teine kohal ja mõlema käega pistes. Kui ma olin pärast esimest suurt õit käe soojaks saanud ja tehnilise poolega harjunud, ütles mu parem küünarnukk, et tegemist on ilmselge piinamisega ja jäi väga haigeks. Nii kaks korda järjest. Sestap kolisin oma suure töö ikkagi väikesele raamile, et saaks tikkida küünarnukid kenasti külgede vastas. Väikese raami tarbeks on mul olemas jalg, seega tehnika jäi samaks ja harjusin peagi. Ainult et kahju on tikitud osa raami vahele suruda. Õnneks on villane selline materjal, mille saab hiljem kenasti üles turgutada ja raami jälgesid ei tohiks näha jääda.

Mustri mustale kangale saamine on alati tüütu tegevus ja nii ka seekord. Püüdsin siis lihtsalt nii kiiresti teha, kui võimalik, et tüdimus peale ei jõuaks tulla. Kalkale joonistatud pildi torkisin sukanõelaga auguliseks ja sooja soovitusena õpetaja poolt pakutud habemeajamiskreemi määrisin kiirelt kogu pildile laiali. Töötas! Nõnda sain kangale korraliku ja vastupidava kujutise, et tööle hakata. Oh, kuidas see raamitäis siis lõhnas terve nädala! Õnneks tänaseks on ta lõhnamise lõpetanud, kuid nüüd ajab ta pisut palju pudi ning valge sodi pildil oleval tööl ongi mittesihtotstarbelikust habemeajamiskreemist.

Mul on hetkel tikitud ehk veerand pildist ja ma ma olen ikka veel õhinas. Lisaks mitteharjumispärasele pistele teen ma seekord tikandi, kus ei toimu toonide üksteisesse sulatamist. See on mulle väga harjumatu ja tasus proovimist. Usun, et enne töö lõppu võin isegi ära harjuda.

Ja õppetund seegi, et järgmisel korral oleks mõistlik alustada mõnest vähemsilmatorkavast kohast, kui päris keskelt... 

Tähtpäevaloosi võitja ja juttu arhailistest tehnikatest

Eilne õhtu oli niivõrd lühike, et loosimiseni ei jõudnud. Selgitus allpool ehk vabandab mu välja. Küll aga võtsin täna nõuks, kuna kedagi kodus ei ole, teha lõngajagamist oma õnnenumbrist lähtuvalt. Ma arvan, et võin õnnenumbriks pidada teda küll, sest eluteel on see mind kuidagi väga sümboolselt ja mitmel moel heatahtlikult saatnud. Telefoninumbris on neid numbreid viis tükki, kunagi oli aadress selle numbriga seotud ja üldse on see üks ilus, ümmargune number. Number 6 siis. Võitja on kuuenda kommentaarina kirja läinud Mare! Palju õnne! Oota lõngapakikest õige pea! Teistele osalenutele ütlen aitäh ja tuleb veelkord nentida, üle-eelmise postituse valguses eriti, et inimeste kudumiskäekirjad on ülimalt erinevad.

Mis siis eile juhtus, et õhtu otsa sai? Õhtu muutus õigupoolest sügavaks ööks kui ma kooli tarvis harrastasin tehnikaid, mida muidu olen põnevaks ja keerukaks ja mittetavapäraseks pidanud. Ma kõlatasin nimelt.

Pildil olevad paelad on tehtud nõeltehnikas koti sangaks ja kotisuunööriks ning kõik, kes tehnikaga sinapeal on, pange üks silm kinni! Neis paeltes on nii palju algaja vigu, et ma mõtlesin ikka mitu korda, kas julgen üldse näidata, aga õhin sai võitu. Mis on aga ilus, ma leian, värvitoonid on mahedad- mu enese värvitud indigo ja košenill+jaapanlaste helehall lammas. Ei tahtnud säravat punast ja tugevat sinist paeltesse, tahtsin midagi udusemat. Kudusin jaapanlaste 3/24 lõngaga, mis on väga hea keeruga selliseks raskemaks nühkimiseks, ei anna võrreldagi meie enda või lätlaste 8/2ga, mis minul alati katkema hakkab. Kõlatamise juures läks lugemise takt korduvalt segamini ja eks seda ole hoolsamal silmitsemisel näha ka. Servadesse ma tegin kõlade suunda muutes valearvestuse ja olgu see õppetunniks. Järgmine kord nii ei tee.

J.Ratase näidised 

Õigupoolest on pildil kahe õhtu töö. Laupäeval käisin Jaana Ratase paelte koolitusel ja sain sealt innustust ning peenemat paela tegin juba laupäeval. Vaatasin, et kuue tunniga sain peaaegu meetri... Ülemisele pildile on jäänud ka (too kirevam väike jupike) läbivillane tihvaga kootud korjatud kirjaga tööproov, mis on tehtud Jõuga kalmeleiu kiripaela järgi. Tihvaga kudumine oli mulle esmakordne kogemus, kirja korjamine teistkordne. Koolis oleme alustanud kirivöö õpetusega, aga tuleb tunnistada, et ma ei ole selles üldse harjutada veel jõudnud. Taipamaks, kuidas kogu kaadervärk töötab, läks ikka omajagu aega ja tundsin end tõeliselt kõva peaga tegelasena.

Jaana Ratase koolitustele tahaksin ma ka tulevikus minna, sest tegemist on oma ala tõelise tegijaga. Mulle väga meeldivad inimesed, kes süvenevad millessegi nii ülepeakaela, et  iga, ka lihtsalt pillatud märkus on sisukas ja huvitav. Vanimad, arheoloogilised tekstiilileiud on põnev teema, millele tähelepanu pööran tulevikus kindlasti veel ja veel ning on materjale, mida lugeda. See viimane lause tähendas nüüd seda, et kui kool on läbi ja kui töö ei tee liiga ja kui tikkimisest aega üle jääb :-) Koolis annab meile arhailiste tehnikate õppeainet Astri Kaljus ning ka tema on jaganud suurepäraseid materjale, mida tudeerida.

Tegelikult huvitavad mind vanad tekstiilid, küll pigem keskaegsed ja Euroopa päritolu tekstiilid väga, oleks vaid aega nende kohta infot uurida! Pinterestis olen teinud endale ajalooliste rõivaste kausta, kus aeg-ajalt käin silma nuumamas ja imetlemas. Praegune huvi piirdub pigem visuaalse poolega ja üksikute päevadega, mil on aega lugeda ja teemat nuusutada.  Eelmisel suvel ma näiteks olin absoluutselt sisse võetud alates 1500ndate lõpust (jah, päriselt!) kirjastatud saksa mustrikogumikest, mille leidsin Archive.org lehe kaudu.

Minu esimene kogemus arhailiste tehnikatega kokkupuutumisel millaski ammu (tegime selles õpitoas vaselisi) oli natuke kummaline ja see jättis mõneks ajaks jälje. Kui koolitaja ei osanud vastata pea ühelegi küsimusele- et kuda see traat 11.sajandil näiteks nii peenikeseks sai või muud sarnast, siis mina hakkasin pipardama. Vaseliste teema tuli mulle aga mitut moodi internetis vastu ja kui Käsitööga Tööle 2 kursustel mu pinginaabriks olnud Jane Nikolai selle tehnikaga järjest ja järjest uusi iludusi FBs presenteeris, siis vaimustusin. Nüüd oleme koolis nii mitmeidki proove teinud ja tuleb tunnistada, et see kõik on äge!

Laupäeval jõudsin ma käia veel Haapsalus vanas raekojas üleval oleval näitusel 1000 aastat rõivailu- pronksspiraalidest vaselisteni ja see oli nagu täpp i-le. Hästi kujundatud, informatiivne ja ilus-ilus! Ja mitte liiga suur :-) Mine ka, üleval on see seal veel umbes kuu. Näed Kukruse memme, kelle kohta tahaks küll öelda kõike muud kui memm... ERMi blogis on selle eksponaadi ülesvõtmisest väga lahe postitus ja tulevikus saab teda näha ERMi uues majas.

Foto: J. Ratas FB lehelt

Mini-Silvia ja väike tähtpäev

"Mini-Silvia ehk enese piinustamine uuel moel" võiks olla selle posti pikem pealkiri. Normaalset, tavalisel moel kootud Haapsalu salli näed Sa pildil taustana.

Täna ühte pikka ja lõppematut äärepitsi kududes mõtlesin neile, kel kursustel raske on. Lõng on harjumatult peenike ja vardad ei kuula sõna- ma täiesti mõistan teid! Et päevarutiini peletada ja miks mitte ka solidaarsuse märgiks, haarasin vardad ja kudusin 2/60 mõõduga lõngast nr 1mm varrastega ühe mustrikorra Silviat. Lõng, muide, oli puhas siid, mis lisaks oma peenusele oli libe kui saadan. Tulemuseks siis Silvia, mille mustrikorra mõõdud on 3X3,8cm. Nüüd ma tean, kuidas on kududa nuppe, kui silmad, käed ja lõng ei taha koostööd teha...

Kes tahab, läheb nüüd enda sallide-proovitükkide juurde, võtab joonlaua ja mõõdab, palju üks Silvia normaalses olekus on. Mul ei ole ühtegi Silviaga salli hetkel viimistletuna kodus, et võrdlust tekitada. Ja siis on lubatud friigi üle muiata. Vabalt.  ;-)

Kuna selles kuus on tähtpäev- kursuste korraldamise algusest möödub viis aastat- siis oleks tore, et nende vahel, kes viitsivad omad Silvia mõõdud siia kommentaarina panna, loosida välja näiteks kaks sallitäit ikka seda head villast sallilõnga 2/28 mõõdus (ole siis hea, kirjuta juurde ka, kuidas ma Sulle märku saan anda, kui osutud võitjaks). Pühapäeva õhtul võiks näiteks otsad kokku võtta ja lõngasaaja teatada.  Kallid, kursuslased! Teid on ju üle neljasaja- aitäh usalduse eest! Kui Silvia mõõte tuleb nüüd ka robinal ja palju, koome me ju kursustel seda ilusat ja keerukat mustrit, ei ole mul üldse kahju näiteks ka kahte võitjat pühapäeval välja hõigata.

Kudumistihedus pitsi kudumisel

Viimasel ajal on rahva hulgas levinud uus ja iroonilise alatooniga väljend- peenhäälestus. Minu tänane kirjatükk on sellest väljendist kantud, kuid irooniaga ei ole siin tegemist. Tahaksin lihtsalt kogemust jagada.

Kudumistihedus pitsi juures sõltub mitme asja koosmõjust. Lõnga mõõt, varraste mõõt, sinu kudumiskäekiri- need kolm asja mängivad kokku. Käekirjaga on nagu on, seda timmida ja muuta on võimalik, aga see võtab aega ja vajab tööd. Lihtsam on võtta hoopis teise numbriga varras või teise mõõduga lõng. Neist kahest pole niisiis mõtet rääkida, liiga lihtne. Räägime käekirjast :-)

Kui pitsi kuduja on teinud tööproovi ja ei ole sellega rahul, olgugi, et lõng ja vardanumber on hoolsalt valitud, siis alati esimese asjana ma küsin, kust jookseb tema lõng töösse. Küsin selle mõttega, et kindlaks teha, kui palju on kudujal kontrolli lõnga pinge üle. Kui lõng jookseb vabalt pihu seest, siis ma julgen väita, et kontroll ei ole maksimaalselt kudujal. Sel juhul mõjutab tulemust see, kuivõrd raske on kudum varrastel, kui külmad-soojad-kuivad on su käed, milline on mustri iseloom, millise nurga all on vardad kudumis ja kuivõrd vardaotste lähedal toimub uue silmuse moodustamine. Kui lõng jookseb sõrmed vahelt või on sootuks keeratud ümber vasema käe sõrme, on lõngapinge täiesti ja ainult sinu kontrolli all. Et mõistaksid, mida silmas pean, tegin väikese videojupikese. Kuna see on mu esimene, siis olgu proovina või nii.

Kui ilmus Haapsalu salli raamat, juurdlesid mitmed kudujad vardanumbrite üle. Nii ka mina. On nii tavaline, oleme harjunud, et autoriteetide poolt raamatusse raiutud tõde on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Nui või neljaks, aga varras peab olema see ja see number! Mina, kes ma olen olnud alati pehme käega kuduja, hakkasin omakootud salle peale mõnda esimest kurja pilguga vaatama, sest tundus, et kude on liiga hõre ja lisaks sellele, et pitsmuster läheb pisut kaotsi, ei hoia selline sall ka vormi hästi. Vahetasin vardanumbri väiksemaks. Algul 0,25 võrra, hiljem veel teist sama palju. Ja siis harjutasin end teadlikult vasemalt käelt jooksvat lõnga kontrollima. Lõng jooksku mitte pihust lohinal, vaid sõrmede vahelt põimituna, et nimetissõrmele jõudnuna oleks tal pinge, mida ma silmust vardale visates saan kontrollida. Selline timmimine tuli kasuks ja kogemuse lisandudes jõudsin sinnani, et olen oma käekirja peremees ka siis, kui kasutan tavapärasest erinevat vardanumbrit.

Et mitte lihtsalt targutada, siis väga konkreetse näitena toon ma kaks tööproovi ühest uuest mustrist Kihnu Särts. Ühel pildil on pitsi kudumisel hoitud lõng nö vasemas käes kontrolli all, teine on kootud kiiresti ja lõnga jooks on olnud pihust ja vaba.

 Mida sa nende piltide juures võiksid tähele panna? Kudumi suurus sama silmuste arvu korral on erinev, selge see.

• Esimese asjana vaata üldmuljet- kummal pildil tuleb muster paremini esile? 
• Teise asjana vaata silmuseid, mis on nupust paremal ehk siis kudumisel nupule eelnevat silmust. On erinevus, eksole? Kui nupu kõrval asuv silm läheb ikka koledamal kombel õhku täis, siis hakkab see palju silma, eriti kui mitu nuppu asetsevad mustris lähestikku. Nende silmuste kudumisel, et nad väga välja ei veniks, tuleb olla hoolas jätkuvalt minu nõrk koht)

Kui hoolsalt vaadata, siis teisel pildi jääb silma, et see silmus, millest nupp on välja kootud, on keerus, kuid see pole praegune teema. Või et esimese tööproovi ületõstmisega kaks kokku on kootud kiirversioonina, kus pealmine silmus jääb keerdu, aga ka see pole teema. Vaata kudumistihedust/tugevust.

Mustrid, mille ma olen teinud, on geomeetriale rõhuvad ja nii mitmedki kudujad on leidnud, et need ei tule nii ilusad välja kui võiksid. Geomeetria puhul mängib ühtlane kude ja hästi timmitud käekiri olulist rolli. Et siis kudumistihedus on see, mis mängib rolli.

Üks mu tuttav armastab öelda, et pole ju vahet mis värvi on kass, peaasi, et hästi hiiri püüab. Eks ta tõsi ole. Lõpetuseks kaks videot, kus on näha, et portugalikeelsetes maades (ka mujal) ja näiteks Iirimaal ei saadaks minu tänase postituse sisust üldse aru. Sealne kudumisstiil on meiemaisele kudujale puhas eksootika, kas pole :-P

Mõtlen, mida järgmiseks lahata, et sellest abi oleks. Väikesed kogemuste pealt kogutud näpunäited võiksid ju teisigi aidata. Kursustel ma alati ütlen, et ei häbene üldse neid ämbreid, millesse ise olen astunud. On ideid?

Tööproovidest pitsi kudumisel

Midagi olen ma Olustvere koolis ikka õppinud ka, tuleb teise aasta teises pooles tunnistada. Üks oluline asi, millele varem niipalju tähelepanu ei pööranud, on korraliku tööproovi kudumine. Mis tast ikka kududa, mõtlesin  varasemalt. Käekiri ja lõng ju teada või noh, umbkaudu võib tulemust ennustada... Nii ma mõtlesin.  Aga lisaks koolile on seda teemat tähtsaks pidama õpetanud ka mitu untsuläinud pitsitööd kui ma alles kuduma hakkasin. Pitsikoolitusi tehes olen tööproovide vajalikkuses veelgi veendunum. Järgnevalt selgitan miks. Ehk on sellest teistele pitsikudujatelegi abi.

Mõtle korraks oma tuksiläinud pitskudumile. Millal said aru, et asi kisub kraavi? Kardetavasti alles siis, kui olid mitukümmend tundi tööd ära teinud ja jõudsid viimistlemiseni. Kui sul ei ole ükski pits ära käkitud, siis palju õnne! Oled üks väheseid õnnelikke või siis lihtsalt väga korralik inimene (kel suur tööproovide varamu kindlasti kapis). Mina julgen tunnistada, et pitsikudumise alguses oli neid koledaid töid küll ja veel.

Aga asja kallale. Miks kududa tööproovi? Siin on sulle neli head põhjust. Mõtle neile.

• Tööproovilt saad teada, kas lõng, vardanumber ja sinu kudumiskäekiri kõlavad kokku. Kui midagi vajab kohendamist, saad seda kohe teha ja kududa uue proovi. Kui lõng on uus või milleski natukenegi kahtled, on see alati hea mõte!
• Tööproov annab sulle vajalikke numbreid- saad arvestada töö pikkuse, laiuse ja muud mõõdud, isegi lõngakulu. Viimane olgu mis on, lõng hapuks ei lähe ja seda võib ka varuga osta, aga esimesed nimetatud on üliolulised. Eriti kui kood seljariideid. Ära kunagi usalda juhendites kirja pandud numbreid! Niipalju kui on kudujaid, on ka erinevaid kudumiskäekirju ja number kusagil ajakirjas ei ole sinu käega kootud töölt. Nagu ka numbrid lõngavööl- need on ikka väga "keskmised". 
• Tööproov näitab, kas peaksid arvestama mõne erisusega. Näiteks on lõng nii peenike või sile, et seitsmekordne nupp tuleks liiga lahja- seda on hea märgata enne salli keskkohani jõudmist, usu mind. Või selgub, et lõngal on midagi viga- venib ebaloomulikult palju, on liiga lauge korrutusega või siis vastupidi- liiga "vindine". Või ei taha valitud materjalist varras lõngaga koostööd teha (pitsi kududes ei soovita kellelegi, ka vilunud kudujale mitte metallvardaid). Enamus lõngasid muutub peale märjaks saamist pehmemaks, aga on ka neid, mis on karedad edasi. 
• Ainult enda käega läbi kootud proovilt näed, kas muster sulle tegelikult meeldib või kas on ikka jõukohane. 

Kui siia midagi lisada tahad, ole lahke! Kommentaarium ootab ja sellest võib teistele kudujatele abi olla.

Milline see tööproov siis olema peaks, et ta head abi pakuks?

• Koo vähemasti mustrikordus või paar. Ära koonerda. 
• Tööproovi valmimisel viimistle see, nagu teeksid valmis kudumiga. Pese, kasuta sama pesuvahendit, mis valmis pitsi pestes ja venita pits vormi. Lase korralikult kuivada. Numbrid pesemata tööproovilt ja viimistletult võivad kardinaalselt erineda, eriti vetruva lõnga puhul. Peale venituselt tulekut lase pitsil natuke rahuneda st kiul omapäi toimetada.
• Kui venitad pitsist tööproovi, ära kasuta nööpnõelu, vaid aja servasilmused varrastele ja pinguta nõnda ühtlaselt. Nööpnõeltega venitad mustrit paigast ära ega saa selget pilti.
• Tööproovilt ära võta mõõte servast servani, vaid pigem keskkohast. Servade silmused ei pruugi olla suuruselt samad, mis mustris ning kui oled näiteks nööpnõelu kasutanud, siis saad sootuks ebatõesed tulemused.

Enda kõige kibedama õppetunni olen saanud kududes pitsiks villast lõnga, mis lõi mind värviga pahviks, oli lihtsalt nii ilus ja märkamata jäi, et korrutus on ülitihe. Kui lõng kududes krussitas, siis võtsin seda kui lihtsalt mööduvat ebameeldivust, osa protsessist. Valmis saanuna ja viimistletuna selgus, et vint keerab salli samuti "propellerisse" ehk et sall ei ole ristkülik, vaid on rööpkülik. Seda võib juhtuda ühekordsest lõngast kududes, kui keerd on liiga tugev, aga kuigi minul oli käsil kahekordne lõng, vussis see ikkagi salli ära. 

Minu esimene Haapsalu sall oli suur rõõm, kui valmis sai. Praegu pildilt vaadates on see ikka liiga lai, tuleb tunnistada. Sall ei peaks nii pikalt istumise alla ulatuma :-) Usaldasin Haapsalu salli raamatut- aga kuna minu kudumiskäekiri on pehme, pidanuks ikkagi proovi kuduma, mitte minema mugavalt täismustrikorduste peale laiuses. 

Väga konkreetne näide inimeste kudumiskäekirja erinevusest on Haapsalu salli kudumise võistluse tööd- muster sama, lõng sama, aga kätepaarid erinevad. Leia pildilt suurim ja väikseim töö. Nüüd saad aru, mida ma mõtlen, eksole! Ja kõik, kes on mu kootud kleitide tööjuhiseid küsinud, ei ole just sellel põhjusel neid saanud. Me koome erinevalt ja ma ei julge võtta kanda pahameelt, mis võib tekkida, kui tulemus ei ole see, mis oodatud.

Muster loeb palju. Kui mustris on palju õhksilmuseid, on töö sama silmuste arvuga ilmselgesti suurem sellest, mis on kootud tavaliste parempidiste silmustega või kui on kasutatud palmikuvõtteid või silmuste kokkukudumisi- tulemus on teine. Või näiteks rips- see venib alati põiki. Kui sa allolevat pilti vaatad, siis siin on mustris tihedalt koos keerud, kus seitse silmust on kootud kokku ja neist välja seitse. Mõttes aseta selle töö kõrvale sama silmuste arvuga, aga ripsis kootud tööproov. Varasemalt ma hindasin mõttes... mmm, 120 silmust ja 2/28 lõng ja minu käekiri teeb umbes nii-ja-nii suure töö. Selle näite peale mõeldes pean aga täna paremaks ikkagi leida aega ja proov kududa.

Kui nüüd tulla tagasi esimese lause juurde, siis kõigepealt olen ma õppinud, et ei ole olemas proovilappe. On tööproovid. Nagu selgus, see ei ole mitte lihtsalt filosoofiline küsimus, et kuidas seda tükikest plaanitavast tööst nimetada, vaid selgus lausa, et euronõuetele vastavas kõnepruugis ei ole tükike tööd kindlasti mitte proovilapp. Pole olemaski sellist sõna! Värskelt mööda saanud emakeele päeva valguses olen ma siis täpne ja püüan asju nimetada ikka nende viisakamate ja õigemate nimedega (kuigi teema kallal itsitamine, kas lapp või mitte lapp mul mõttes ei lakka ja antagu see töllakus mulle andeks).

Uued Kashmiiri Paid meriinoga

Kashmiiri Pai meriinoga on hea lõng. Koostis väga sarnane Kashmiiri Pai lõngale, kuid hind natuke odavam (9,50eur/100gr). Seni pakkusin seda vaid musta ja hõbehalli, kuid nii head lõnga kohe peab ka värvilist tellima, ma leian! Edaspidi toonide valik muidugi täieneb, avaldage soovi, mida võiks eelisjärjekorras kudumisgurmaanidele pakkuda. Alustuseks võtsin mõned kahvatud, õrnad toonid. Ja pange tähele, ka loodusvalget, mis pleegitamata! Klõpsa pildil, et suuremalt näha.
Ostusoovid ikka meilile liina.rees@gmail.com
Head isu, gurmaanid!
P.S. Püüdsin natuke korrastada ka meriinode toone lõngamüügilehel ja pane tähele, ka jaapanlaste vanumiskindel meriino sai pildistatud!

Korallitooni lõng on melange st toon ei ole ühtlane, vaid vaheldub heledama-tumedama taktis, mis ei ole mitte defekt, vaid plaanitult selline. 

Kevadised meriinod

Saabusid täiesti otse kevadele vihjavad meriinod- särav heleroheline ja kahvaturoheline. 

Samas annan teada, et tellimusi lumivalgele ja loodusvalgele Kashmiiri Paile (11eur/100gr) ootan veel homse õhtuni meilile liina.rees@gmail.com

Talv on varsti läbi ja aeg pehmeid õrnu pitse kududa läheneb!

Kaks vana õmblusmasinat

Kuidagi on ikka nii, et mingid mõtted toovad ellu asju. Täna näiteks sain ma kahe vana käsiõmblusmasina omanikuks. Lihtsalt niisama, tütre helistamise peale ja põhimõtteliselt jumalamuidu. Kuna mulle meeldivad rauast käsitööasjad, eriti vanad rauast käsitööasjad, siis pikalt ma ei mõtelnud, kas neid masinaid on vaja või mitte. Muidugi on!

See on väga huvitav ajaline kokkusattumus, sest eelmisel koolisessil kui me proovisime Eesti käsitöötraditsioonist inspireerituna masinaga geomeetrilist tikandit harjutada, olin mina see, kes suure ja vast liiga julgegi suuga käisin välja, et... no ei avalda sügavat muljet! Sorry! Mis nad jaurasid nende maššinatega...

Ja siis hakkaski juhtuma, et raamatuid sirvides jäi silm ikka masinaga tehtud tikandi külge pidama ja näe, täna siis tulid ise kaks vana masinat koju! Tegelikult mulle nende ajalooliste piltide vaatamisel on masintikitud tükid ikka muljet avaldama hakanud küll. Kindlasti ei jää kaks kipakat tööproovi mitte viimasteks, sest koolitööna ootab meid ees veel lausa voodipesukomplekt. Ja et mitte kehvake olla, peaks enne veel treenima. Nüüd, kus ma ühe masina 100% heasse töökorda olen sättinud, teen seda tõenäoliselt  just käsimasinal (kuigi mul on väga hea ja kaasaegne õmblusmasin ka olemas). Aga olgu siis ajaloohõngu ka tegevuses. 

Tööproovid tegin õhukesele villasele, esimese kusntsiidiga ja teise meriinovillase sallilõngaga. Too viimane katsetus oli ülimalt põnev, sest ei osanud arvatagi, kas õnnestub või mitte. Õnnestus. 

Vanal eestipärasel moel masinaga tikkides käib töö nõnda, et muster moodustub poolilt jooksvast materjalist. Nii mõtled ja vaagid ikka omajagu enne, kui tulemusele pilku heita saad. Pilt tuleb ju riide alumisele poolele. 

Meriinolõng käitus tikkimisel väga viisakalt ja kuigi tulemuseks ei ole midagi eriti hiilgavat, olen lootusrikas. Esimesel tööproovil siidiniitidega proovisin ka vabakäega ja ilma tallata tikkimist töö paremal poolel- see suur, kuud meenutav ring on siis nõnda kangale saanud. Ei ole just tavaline, et ma oma esimesi ja kipakaid proove näitan, aga tänase masinapargi täienemise puhul olgu pealegi... Need proovid on tehtud kaasaegse õmblusmasinaga. 

Masinaga tikkimine oli eelmise sajandi esimeses pooles jõukuse ja edulisuse näitaja- vaene ja keskpärane ei saanud enesele masinat lihtsalt lubada! Isegi kui tulemus ei ole põrmugi käsitsi tehtust parem, on see ikkagi masinaga tehtud ja on lausa juttu olnud sellest, et kel masinat polnud, püüdis käsitsi masintikandit maksimaalselt jäljendada. Otsi ja leia ka näiteid näiteks Muhu argitanude juurest ja Mulgi kuubedelt. 

Muhu naise argitanu, SM _ 8139:3 T 73, Saaremaa Muuseum, http://muis.ee/museaalview/303615 

Aga kui tagasi tulla oma uute vanade masinate juurde, siis olen rahul, et eluvaimu sain sisse Veritasele. Varasemast, õigemini küll lausa lapsepõlvest mäletasin väga hästi kõiki käsimasina nippe ja kasutamise reegleid. Sai siis puhastatud ja õlitatud ja tegelikult üsna palju lahtigi võetud. Selliseid masinaid toodeti aastatel 1951-1957 ja tundub, et tööd on temaga tehtud pigem mõõdukalt kui palju. Husqvarna, millele ma eluvaimu sisse ei saanud (aga tean täpselt, kust viga otsida), jääb hetkel lihtsalt nurgakaunistuseks. 

Huvi pärast hakkasin Google abiga otsima oma vanavanaema masina mudelit, millega sain esimesed õmblemiskogemused. Võttis küll silme eest kirjuks, aga nüüd ma tean, et see oli Singer 66. Päris väiksena oli minu ülesandeks oodata, keel põnevusest huulte vahel, millal saab otsa niit poolilt ja siis see pool õnnelikult täis vuristada. Ja siis taas oodata. Kui juba koolilapseks sain, siis algul õmblesin lugematul arvul nukuriideid ja sitsiseelikuid (teate küll- kaks küljeõmblust, all palistus ja trussikukumm värvli asemel), keskkooli jõudmise ajaks aga lausa suurema osa garderoobist ja defitsiidi-ajastule kohaselt ka aluspesu lausa. Kuigi ka varasemalt olen armastanud toimetada egiidi all "silmamõõt on kõige parem mõõt", siis ometigi need tööd õnnestusid. Õmblemise vaimustusele tõmbas kriipsu peale aga poolteist aastat massõmbluses. Nüüd õmblen, kui vaja ja mõtlen, et tegelikult peaks seda ikka palju rohkem tegema. 

Lapsena olin väga palju vanaema juures maal ja masin oli mammal pea ülepäeva kasutuses. Kõik riided said ise selga õmmeldud ja külapeale tellimusi ka. Nende pere oli ses mõttes privilegeeritud, et vanaema postiljoni-amet tõi koju alati värskeid Siluette. Aastast aastasse. Kümnete kilode kaupa. Ma usun, et olin algklassides moealaselt kangesti haritud maitsega... 

Too masin oli tegelikult väga auväärne tegelane- tänu sellele, et Siberisse küüditamisel taipas mamma lisaks kaheksale lapsele selle kompsu siduda, jäädi ellu. Ja mamma ning vanaema käsitöine andekus ning usinus on olnud inspiratsiooniks kogu eluks. Mõtlen neile vahel, et kindlasti nad teavad, millega mina nüüd tegelen ja loodetavasti istuvad nad pilvepiiril, käed prisketel kõhtudel puhkamas, sõrmed risti ning naeratavad lahkesti.

Olgu siis viimane pilt ühest eriti vanast ja ilusast Singerist sewalot.com lehelt.

Haapsalu salli lisakursus Tallinnas

NB! Kohad on hetkeks kõik täis. Aitäh huvilistele! Info jätan selle mõttega veel üles, et kui Su soov on kindel, siis ka sügisperioodil planeerin ma tulla Tallinnasse Haapsalu salli kursusega. Nime ja soovi võid meilile kirja panna, sest küllap ka sügisesed kursused täituvad kiirelt ja hea on teada, kui koht on juba pikalt broneeritud. Kas ajad ja kuupäevad täpselt klapivad, saame juba otse ja meilitsi arutada siis, kui päike taas madalalt käima on hakanud. 

******************************************

Kõik, kes eelmistest nimekirjadest välja jäid või kellele kuupäev ei sobinud- võimalus veel sel kevadperioodil Haapsalu salli kursustel Tallinnas Männikul osaleda on 23.-24.aprillil toimuvatel kursustel. Koht sama, mis eelpool postis mainitet, kohtume samamoodi nädalavahetusel, kummalgi päeval 12.00st.
Osalemissoove ootan liina.rees@gmail.com

Samas küsin, kas keegi oleks pakkumas head, mitte linnasüdamest väga kaugel asuvat kohta Pärnu kursuste jaoks märtsikuus? Pakkujale osalemine tasuta ja pakike head lõnga veel tänutäheks kauba peale. Laua taha peaks mahtuma kümmekond naist ja valgustus võiks olla kudumiseks sobilik. Kirjuta mulle, kui saad aidata!

Tartu usinad sallinaised 2015 detsembris (pilti tegi Ivika Viljasaar)

Kursuste korraldamisega on tulnud ette väga vahvaid ja südantsoojendavaid hetki. Olen käinud huvitavates kohtades, kuhu muidu ei oleks sattunud ja kohanud palju toredaid kudujaid. On neid, kellest on saanud armsad kaasamõtlejad ja sõbrad ka edaspidiseks.

Mõni osaleja või kursus jääb meelde ka millegi muu pärast. Näiteks kahe vahega toimunud kursusepäeva vahel on sündinud üks beebi, kes ka ausalt teisest õppimispäevast osa võttis ja kursustel on kohal olnud ka loomalapsi! Allpool olev tegelane oli meie kudujate naiste kambas Võhmas toimunud Haapsalu salli kursustel. Tervisi sinnakanti!

Pitsikudumise laua taha on mahtunud ka neid, kel minust palju enam käsitöökogemust ja neid, kes kudunud pea sama kaua, kui mina elanud. Eriti püüdlikud on Olustvere kooli tüdrukud, nii praegused kui varasemad. Pildil siis praegused+ üks õpetaja :-)

Haapsalu salli kursused Tallinnas

NB! Kursused on välja müüdud. Kel kindel soov, saab registreeruda aprillikuu kursuste eelnimekirja. Täpsemad kuupäevad selguvad mõne aja jooksul ja annan neist kohe teada. 

 Hea meel on teatada, et veebruari algul on Haapsalu salli kursused plaanis ka Tallinnas kahel nädalavahetuse päeval. Täpsemad juhised, kuidas kohale jõuda saadan registreerunutele meilile ja kaasa ei ole vaja võtta midagi peale hea tuju ja usinate käte! Esimese päeva õhtusse varu endale aega ka kodutööks.

Kursuste nimekiri täitub maksmise järjekorras. Kursuste hind on 32 eurot. Kui kuupäevad ei peaks sobima, kirjuta ikka, plaanin teha ka teise nimekirja, milles olijatele pakun eelisjärjekorda kevade edenemisel toimuvatele kursustele.

Mis toimub? Väga lühidalt:

*Kursused on mõeldud pigem edasijõudnud kudujatele, rõhk praktilisel poolel. Iga osaleja koob endale minimõõtmetes salli järgides traditsioonilise Haapsalu salli reegleid. Materjalid ja vardad soovi korral õpetajalt. Mustrid, mida kasutame, on kahe raskusastmega.
*Loome silmused, koome servad ja lõpetame töö traditsioonilisel moel. Koome ehtsaid nuppe!
*Räägime Haapsalu pitside kujunemisloost, materjalidest, mustritest ja sallide viimistlemisest ning hooldusest. Osaleja saab kirjaliku abimaterjali viidete ja linkidega.
*Arvutame äärepitsiks vajalikke silmuseid mitmel moel. Õmbleme äärepitsi ja viimistleme kootud minisalli.
*Kursuslastele olen tuginaatoriks ka edaspidi, kui vaja :-) Nippe endale ei hoia!

Haapsalu sall Ristimäe kirjaga

Ristimäe kiri on 2013.aasta kevadel ilmunud ajakirjas Käsitöö. Muster intrigeerib oma nupurohkusega ja võib-olla seepärast ei ole paljud seda ka kududa võtnud. Selle mustri põhimotiiv- rist, on küll kasutusel religioosse sümbolina, kuid mitte ainult. Hoiab ja kaitseb, arvasid juba me esivanemad.

Mul oli hea meel, kui nägin suvel, et siiski üks julge on seda mustrit kudunud. Katariina oma Katariina Kudugurmee blogis oli see julge. Ilus sall tuli tal välja, kas pole?

Katariina kootud Ristimäe mustriga sall

Nii nagu Katariinale silma jäi, on muster väga konkreetse geomeetriaga ja kindla taktiga. Üldse ei vaidle vastu, et seda mustrit kududes tuleb arvestada paberile vaatamisega- see ei jää pähe. Minu mustrid ongi enamuses sellised.

Mustri, mida võid lahkesti kududa, kui nupud Sind ei peluta, leiad klõpsates SIIA. Selle kirja inspireeris, vähemasti selle kirja nime kohe kindlasti, Hiiumaal asuv Ristimäe või Ristimägi.

Selle kohaga kaasas käivate legendide hulgast meeldib mulle endale enim lugu ägedast taplusest pulmarongide kohtumisel. Lõppeks olla elama jäänud ühe pruutpaari pruut ja teise peig ning need olla abiellunud ning elanud edasi õnnelikult. Vähesed korrad, mis ma Hiiumaal käinud, olen ikka püüdnud Ristimäelt läbi põigata, sest olgu, mis oli (ja kas üldse oli), on kohal praegu mingi eriline aura minu jaoks. Isegi kui legendi ei loe. Ju need ristikujutised suures koguses tekitavad siis mingi fluidumi. Eriti on meelde jäänud üks suvi, mil Ristimäe lähistele teepervele õitsevate kukeharjade, kollaka samblikuga kaetud kivide ja kruusa vahele oli eriti suur süda pulgaga pinnasesse kraabitud, sees nimed ja siis ka kohustuslik ristikujutis. Olgugi, et kaduv kunst esimese vihmaga, on see minu silme ees siiani. Lihtsalt ilus. Loodetavasti ka see paar elab õnnelikult.

Jõulupühad on selleks korraks möödas. Oli huvitav aeg, sest esimest korda võõrustasin ma lähedasi enda pool. Olen ju vanaema ja miks mitte koguneda vanaema laua taha :-) Kuna oli ka täiskuu, siis ei sa keegi pahaks panna, et selle-aastased jõulukaardid joonistasin ma pisut kreisis võtmes.

Hoidke ja armastage üksteist ja iseennast. Kes viitsib palju nuppe kududa, võib kaitsta end ka Ristimäe salli kirjaga. Head aastalõppu! Järgmises postis peaks vist taas aasta kokku võtma. Aasta oli nagu kiirrong ja mina nagu hiireke tunneli keskel...

Haapsalu sall Victoria kirjaga- soojem osa IndrekBatiste kollektsioonist

Tänase salliuudise eellugu on vanem kui aasta. Tõesti, jah, juba aasta! Seda teadmist, et Victoria sall on olemas ja seda salli on maailma tulemas rohkem, on olnud seni vaja endale pidada. Nüüd võin seda ka jagada.

Selle salli mustri loomiseni ja kudumiseni jõudsin ma tänu toredatele kokkusattumustele. Indrek Kainguga kohtusime me kunagi isegi nagu juhuse tahtel- tema proua oli kord minult lõnga ostnud ja nii ma käsitööinimesena tema orbiidile sattusin.

Eelmise aasta sügisel olid mul kiired ajad ja mõte, mille Indrek välja käis, oli pöörane. Kohe-kohe oli ukse ees Rootsi kroonprintsess Victoria Eesti visiit ja Indreku plaan kinkida talle midagi väga ehedat ja eestimaist, ent samas peent ja kuninglikku, pani mu fantaasia tööle. Olles näinud tulevasi mudeleid IndrekBatiste kollektsioonis, oli mul nii palju mõtteid ja nii pööraselt vähe aega, et otsustada, milline neist on parim. Täiesti tavapärane olukord, et mind käima saada, eksole!

Printsessi salli mustri tegemiseks ja kudumiseks oli mul aega täpselt neli päeva. Kui päris aus olla, siis mind ajendas seda spurti ette võtma justnimelt tahe. Mulle meeldib teha asju tunde pärast! Selle salli kudumine oli just üks neist pöörastest hetkedest, kus mõte ütleb "ei", aga süda "jaa!". Teadmine, et minu tehtud sall saab üle antud nii säravale inimesele, pani isegi käed natuke värisema. Kaheksa esimest rida, ma mäletan, tulid nagu oleksingi taas sallivõistluse laua taga! Ja nii ma kudusin, ise väga häid ja natuke nagu juubeldavaidki mõtteid veeretades. Kui muidu olen kiire kuduja, siis nüüd tuli ka ennast ületada. Mitte iga kuduja ei saa sellist asja ette võtta, ja see mõte meeldis mulle väga. Isegi kui printsess seda salli kunagi karbist välja ei võta, on see hea tunne ikka minuga. Et kudusin. Ja mõtlesin temale.

Selle salli muster tuli kuidagi sujuvalt. Olin just hiljuti näinud saadet kuninglikest juveelidest ning mõeldes Victoria kaunile välimusele joonistusid ritta rikkalikud rombid ja nende vahele nupud nagu kalliskivid. Mustri algne idee oli mul varasemast võtta, kuid see sai oluliselt täiendust. Muster võinuks ju tulla ka hõredam ja klaarim, sest batistkollektsioon, millest mu mõte samuti lähtus, oli hõrk ja õrn, aga printsessi eluterve välimus ja soov natuke soojust batisti õrnusele lisada, lõid just sellise mustripildi nagu Victoria sallile sai. Rikkalik ja lopsakas. Oma tavapärase suht suurte geomeetriatega mustrikäekirja timmisin pigem tihedaks ja kordusterohkeks nagu Haapsalu sallidele kohane.

Eraldi tähtis selle salli mustri juures, ma usun, et kudujatele jääb kohe silma, on äärepits, milles võib palju ära tunda Silvia kirja! See on meelega nõnda kokku pandud ja ma loodan, et Silvia kirja looja ei ole vastu kui kuningannale pühendatud mustrist tuletatud kiri on nüüd kingina saanud kroonprintsessi salli raamima. Nii rikkalik keskosa võinuks küll eeldada lihtsamat äärepitsi, aga nagu ma ütlesin, tihti on tunne see, mis juhib ja mulle näis, et äärepits peaks olema just selline. Paljud imetlevad Silvia kirja ja paljud koovad seda teadmata, et tegelikult ei ole tegemist mitte ajahõlmast tulnud tundmatu, kuid popi mustriga, vaid ka sellel kirjal on olemas autor. Aasa Jõelaid on väärikas Haapsalu sallimeister ning eeskuju paljudele, ka minule. Julgus Silvia kirjas äärepitsile mõelda on tegelikult minu jaoks toetatud mõte. Mulle meeldis lühike, aga tore koostöö mõne aasta eest Olga Jamovidovaga, kui me kirjutasime New Lace Old Traditions blogis. Õigemini tema mõtted said minu kaasabil vormi ja esmakordselt sellist mustrite kasutamist ma nägin just tema töödes. Seega-Victoria sallil, võib öelda, on veel teisigi ristivanemaid. Aitäh, Aasa ja aitäh, Olga, inspireerimast!

Selline on selle salli saamise lugu. Täis rõõmu ja ärevust. Salli edasine elu on Indek Kaingu käes. Victoria on osa rõivakollektsioonist, mis värskelt välja tulnud. Paari päeva sees olen ma googeldades vaadanud kollektsiooni käekäiku ja kui aus olla, siis natukene olen ka üllatunud. Uudisepealkirjad räägivad, kuidas on seksikat ööpesu meiemailt kroonitud peale kingitud ja kudujate ringkonnas on arutletud pigemini salli lõpphinna kui muu üle. See käib asja juurde, arusaadav, aga asja sisu?!?

Nüüd, kus ma olen natuke emotsionaalselt selle salli tulemist taas meenutanud, näete ehk hinnast enamat. See sall on olnud mulle rõõm! Rahvusvahelise, butiikides müüdava brändi puhul ei saa öelda, et salli hind oleks liig. See ei koosne vaid kuduja tasust, mõelge, mis sinna sisse kõik mahtuma peab! Ja kui mõelda ei viitsi, ärge mõelge, minge lihtsalt ja vaadake neid suurepäraseid mudeleid IndrekBatiste lehel! Nende hõrk olemine on muidugi tänu disainile, aga ka kasutatud kangas on väärt eraldi aplausi! Kui paljud meist tänapäeval on kokku puutunud üldse batisti, selle ehtsa batistiga? Selle kollektsiooni juures on tegemist lausa orgaanilisest puuvillast batistiga. Ja kujuta nüüd ette kanga kaalu- kolm kleiti on kokku peaaegu sama raskusega kui üks tahvel šokolaadi! Päriselt. Paari aasta eest otsisin ma tikutulega mööda kangapoode taga beebikleidile siidiga pooleks puuvillabatisti ja väga valus oli. Jah, lõpuks ikkagi leidsin ja olin õnnes. Tänapäeval enam ei ole poes sellised kangaid! Selle kollektsiooni materjal on küll väärtus omaette ja tasub rõhutamist. Seda enam oli mul rõõm kududa rikkaliku mustriga sall kollektsioonile, mis on ajatu ja materjali poolest väärikas, särades ise omas lihtsuses. Kui sulle pakub edaspidi ka huvi, kuidas kollektsioonil läheb, siis ole aga lahke: https://www.facebook.com/IndrekBatiste

Järgnevad fotod on kollekstiooni esmaesitluselt Butterfly Lounges. Detsember 2015. Rõõmsat jõulu teile, kallid sõbrad! Minule on nad Victoria võrra rõõmsamad! :-)

 

Haapsalu salli koolitus Olustveres

Kes tahab sallikudumist õppida inspireerivas kohas, on teretulnud jaanuari lõpul kahel järjestikusel pühapäeval Olustvere käsitöömajja. Ole registreerimisega nobe, sest kohti on kümnele! Ja selle kursuse lõpetanud saavad kena, ametliku tunnistuse ka Olustvere MTK poolt. Kiri ikka mulle postkasti liina.rees@gmail.com

Detsember Olustveres

Huvitav ilm sel aastal jõulukuus. Margareetad õitsesid igatahes isukalt murus, kui koolis käisin. Homse talve alguse puhul tervitused!

Varased jõulukingid

 Jõulude varane saabumine jõudis mulle kohale ja oli loogiline kui enne Mardilaata ilmus Mulgi rahvarõivaste raamat. Ei pidanud ma pikalt piinlema, vaid tegin enesele ise kalli jõulukingi. Otsekohe ja silma pilgutamata. Kui see raamat oleks enne jaanipäeva ilmunud, siis tõenäolikult oleksin selle nimetanud hiliseks jõulukingiks ja ikka ostnud.

Tundub, et kui Meite Muhu Mustreid ostes oli veel mingi mõõdutunne ja südametunnistus säilinud, siis tänaseks on viimasedki riismed sellest lahkunud. Näidake mulle väärt käsitööraamatut ja minuga on korras. Enne raamatu ilmumist oli meil Olustvere koolikaaslastega just väga lahe pärastlõuna Viljandi muuseumis, kus saime vanasid mulgi rätikute peamaale vaadelda ja imetleda. Imetlusväärne aeg ja vaev, mida naised käsitöösse panid!!  Võimalik, et selle raamatu järgi tekitasid isu vihjed ja jutukatked, mida koolis kuulsin. Võimalik, et nii suur, massiivne ja heade piltidega köide oli lihtsalt kõvaks plussiks. Mulle kohe meeldivad suured asjad!

Mulgi punased mustrid on mind enne ka hullutanud. Paari aasta eest kui Käsitööga Tööle 2 koolitusel käisin, olime me päevakese Heimtali muuseumis. Seal sain ma erilise elamuse muidugi peenetest heegel- ja muudest pitsidest, aga eriti jäi meeltesse kripeldama mulgimaiste pearäti maalikirjade tikkimise tihedus, särav punane värv ja kaunid tahulised helmed. Tundus, et punaseid kirju tehes ei olnud neil naistel kiiret. Tänapäevasest käsitööst on teinekord kiire-kiire välja paista. Tuleb tunnistada, et eks ole ka ise neid kiiremat sorti "projekte" tehtud. Aga kokkupuutumine nende peakatetega kõigutas mind tõsiselt.

tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 1173 E 284, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/927321

Minule ei andnud need punased kirjad seejärel üldse rahu! Eesti Tikandi raamatust sirvisin mustrilehti ja Muis.ee lehel käisin vaatamas ja nii ta läks, et ühe Paistu kirja pidin mina kohe pitsisse pandud saama! Nüüd värskelt, kahe Tartu koolituse järel, kui selle salli mustrit küsiti tundub, et sallimustrisse panek on hästi välja tulnud küll. Kui meeldib, ei saa kehv olla. Ma astusin selle salliga Olustvere kooli sisse ja Gildipäevadel käis ta minuga Pärnu õhku nuusutamas ja paaril korral on ka nö selga pandud. Pildile jäi ta ühe kohaliku fotokoolituse käigus, seega antagu andeks, et ei ole mitte paraadfoto.

Kuna Olustveres teeme ja proovime me kõiki olulisemaid tehnikaid, siis otse loomulikult Mulgi pealinikute maalide tikkimise proov ei saa tegemata jääda! Kes kooli käsitööletti külastanud, olgu siis Mardilaadal või kooli käsitöömajas, siis Mulgi tanumaaliga ehete hulk ja mitmekesisus on täiesti head ja olemas. Nüüd sain teada ka, miks. Üheks kooliülesandeks on meil kavandada ehete komplekt või ehted seda peent tikkimistehnikat kasutades ning teiseks ülesandeks on see kavand ka ellu viia. Minule teeb see ülesanne küll vaid suurt rõõmu. Seni olen ma jõudnud esimese nõelaharjutuseni ja mõtteni mida ning kuidas teha. Kavandamine on mu üks nõrgemaid külgi, aga püüdlikkus see-eest arvestatav :-)

Minu esimene tööproov Mulgi tanumaali ainelisele tikandile

Kavand käevõru ja sõrmuse tikkimiseks

Et Mulgi Rahvarõivaste raamatus on palju ihaldatud ja tehtud ja isegi üle ekspluateeritud arhailist tikandit ja ka seda oleme koolis tööproovidena teinud, siis kunagi tahan ma ka neid proove blogis näidata. Selleks korraks pöördun tagasi oma varase jõulukingi manu ja püüan kiirelt jälle tõbise tite kõrval koolitöid teha. Ja minugipoolest võib see Jõul ka tulla kui tahab...

tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 326 E 3, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/920978