100% kašmiir saadaval

Aasta tagasi pakkusin valget, pehmet ja puhast luksust neile, kes tahaksid proovida lõnga, mida jaemüügist tuleb üsna hoolega otsida. Sel aastal tellisin taas kašmiirlõnga ja see on kohal, et soovijatele laiali jagada. Jagamiseks on vaid kilo, seega kes soovib, annab kohe teada, et mitte ilma jääda.

Lõng on valge, mõõdus 2/28 e 1400m/100gr ehk nagu Haapsalu salli lõng ikka. 100 grammi hinnaks on 27 eurot. Kuigi teiste lõngasortide hinnad on aastaga tõusnud, on hea uudis see, et kašmiir, mis niigi kallis, on saadaval sama hinnaga, mis aasta eest.
Lõngasoove ootan meiliaadressile liina.rees@gmail.com

Pitsipäev Haapsalus tulekul, meenutusi eelmisest aastast

Sel pühapäeval seavad suuremad pitsigurmaanid oma pilgud, rattad ja vardad Haapsalu poole taas teele. Pitsipäevale!
Meenutuseks väikesed hetked eelmisest aastast, mil mu külastus oli väga napp ja kiire. Sel aastal tahaksin küll kümme korda enam nautida.

Suur rätt kaheksakandadega Kashmiiri Paist

Väga suursugune rätt, kootud lumivalgest villa-siidi-kashmiirisegusest lõngast sai valmis koolitööde ja suure suve saabumise kiuste.

Alati on hea tunne suurt rätti lõpetada, kuid seekord on rahulolu eriline- ma koon ühe peaaegu samasuguse suure kohe teise järel, erinev tuleb vaid keskosa. Olgu see siis pidulik kudumispaastu lõpetamine :-)

135X135cm ja 2860 nuppu

Janne kleit

Teinekord läheb nii, et kleit, mis mõõdult kõige väiksem, valmib kõige kauem. Ma olen Jannele tänulik kannatliku ootamise eest. Vahepealne pikk kudumispaus oli vajalik, kahtlemata, ja mulle meeldib kududa nii, et tunne oleks hea. Muidu ei saa asjast head asja, eksole.

Selle kleidi tegemise juures oli üks väga hämmastav asjaolu. Kõikides kahandusekohtades, no tõesti peaaegu, et kõikides, jagunesid silmused täpselt. Ei mingeid komakohti numbrites! See tundus isegi natuke nagu müstiline või kosmiline või nimetage, kuidas soovite.

Kunagi võib-olla koon seda kleiti veelkord, sest kuigi kaua võttis tegemine aega, ei olnud selles pitsitükis midagi väga keerukat ja töö tundus rõõmuna. Kandja, oleme ausad, kaunistab seda kleiti igati. Foto: Jana Laigo, pilt võetud Pühavaimu kirikus.

Kootud on kleit 2/28 mõõdus  superwash lumivalgest lõngast. Kuigi vabrik oli kirjutanud, et tegemist on villasega, käitus too peale pesemist nagu meriino. Oli pehme-pehme ja natuke vetruv. Mida see superwash siis õigupoolest tähendab? Eks seda, et lõng on töödeldud selliselt, et ta ei vanuks. Vanasti tehti seda lõngakiude kuumusega töödeldes, tänapäeval keemiat kasutades. Mugavat hooldust silmas pidades on superwashi valik väga mõistlik, eksole. Need nö vanasti tehtud superwashid olid karedad ja "iseloomuga". Ega ise ei ole katsuda saanud, aga targad raamatud teavad pajatada. Selle lõnga kohta, mis aga vastupidi, muutus udupehmeks, saatis vabrik pika selgituse tootekaardil, et oldagu valmis lõnga venimiseks esimeses pesus. Käsikudujal ei ole probleemi- enne töö kallale asumist tehakse ju tööproov ja see pestakse-viimistletakse. Kuna lõng oli aga tööstusele mõeldud, siis küllap see seletuskiri oli vajalik. Mina jõudsin teadmisele, et kui muidu kooksin sellises mõõdus lõnga 2,75 vardaga, siis nüüd tuli võtta 2,5 ja hoida isegi natuke enam pinget, kui muidu. Varem sellest kootud suur rätt üllatas samuti suurest ülisuureks muutumisega (mis saajale muidugi väga meele järele oli).

Kleidi allserva kudusin lopsakad kaheksakannad. Need on vist piibelehemustrite kõrval ühed popimad ja väljendusrikkamad. Igas kultuuriruumis positiivse tähendusega, muide. Olin just kaks päeva Pärnus Gildipäevade laadal oma lauaga väljas (jah, ma siiski teen vahel ka laadalkäimisi) ja väga huvitav oli suhelda näiteks välismaalastega, kes kohe ausalt tunnistasid, et minu enda loodud mustrite lihtne geomeetria ei ole tähelepanu väärt, kui laual leidub Silvia kirja või kaheksakanda. Sedapuhku oli Silvia kiri lõnganäidistena ja suurt kaheksakandadega rätti kudusin käigult.  Oli tõesti huvitav teada saada, et kui välismaalane on kuduja, siis teab ta Eesti kohta kahte asja- Haapsalu pitsi ja Kihnu peeneid, kirevaid kudumeid. Ja sain ka taas teada, et head pitsilõnga peab pigem tikutulega otsima, kui et seda poodides laialt pakutaks. Selge see, peene pitsi kudujaid ei ole samuti massides, see ikka pigem kannatlike inimeste hobi.

Aga toogu need kaheksakannad Jannele õnne ja olgu sel kleidil, mille arvutamisel müstilised hetked sees, pikk ja õnnelik kandmispõlv!

P.S. Leia pildilt mitte-eestipärane kudumistehnoloogiline nipp! Kes õigesti vastab, on tubli, et posti lõpuni viitsis lugeda ja esimesele täpselt ütlejale sallitäis lõnga minu poolt! :-)

Kiire pitsikudumise töötuba Pärnus Gildipäevadel!

Gildipäevade info leiad  MM Gildi lehelt!

Muhu Suvi meistri poolt rätisse kootuna ja eelinfo Haapsalu pitsiliste ürituste kohta augustis

Mulle tegi rõõmu, kui Haapsalu pitsinaiste lehel juba lõpule jõudval näitusel jäi Muhu Suve detail silma kootuna Marge Kiirendi poolt teiste mõnusate mustrite vahele. Fotod Haapsalusall.ee lehelt 

Kel huvi, siis viimaseid päevi on näitus veel Pitsimajas olemas! Fotode põhjal väga kaunis ja suurejooneline! Mul on teinekord nii kahju, et olen väga sunnismaine ja ei saa minna, kuhu tahaks. Aga ma olen väga rõõmus, et Pitsikeskuse rahvas ilu piltidel jagab! See inspireerib palju.

Kudus Marge Kiirend, rätt näituselt Kõik algas rätist, 2015

Kudus Marge Kiirend, rätt näituselt Kõik algas rätist, 2015

Tähelepanu, tähelepanu! Pitsipäevani on jäänud ainult kuu veel! Mina küll ootan, sest energia ja inspiratsioon, mis Haapsalust ühe päevaga ammutatud saab, on väärtuslik ja toidab kaua. Lähemalt taas Haapsalu Pitsikeskuse lehel. Sel aastal tahaksin üritusele minna üksi st ilma pereta, sest nii saab kogu seda headust endasse ahmida kõigest väest.
Uue ja huvitavana on paar päeva enne Pitsipäeva plaanis öökudumine. No sellise luksuse peale ei saa küll keegi öelda, et pole aega või palgatöö segab! Lahked pitsinaised kutsuvad külla lausa hilisõhtul! Ja näituseruumis ringivaatamiseks pole piletit vaja osta.

Villase tikandi valmimine

Et mitte jääda poolikuks, siis siin on too villaste, taimvärvitud lõngadega tehtud tikand valmiskujul. Päris valminuks ei saa seda aga nimetada, sest ma veel ei tea, mida tikandusega peale hakata. Algul oli mõte, et miks mitte tahvlile kotiks vormistada, aga... ei ole vist ikka see. Läheb kappi ideed ootama.

Villane tikand taimvärvitud lõngadega

Ütleme nii, et päris valutult selle valmimine ikkagi ei kulgenud. Kui umbes kolmveerand oli tehtud, jõudis kohale teadmine, et ma pean kindlasti midagi tumedat töö sisse leidma, muidu jääb nii malbe, et kohe liiga malbe. Ainsa keemiliselt värvitud lõngana võtsin siis töösse tolle mustana paistva, kuid tegelikult lillakaspruuni. Ilma selleta oleks ju mittetäielik, eksole.

Täiesti isiklik lemmikkoht sellel tikandusel on väike ja päris nurgas-nurgas, poolikud õied. Pildil just selle teksti kohal praegu. Košenilliroosa ja pruun, natuke indigot lisaks, no absoluutselt isuäratav kombinatsioon minu maitsele. Töö käigus ikka inimene areneb ja kui oleksin selle kombo välja nokkinud tegemise alguses, oleks kogu töö koloriit olnud täiesti teine, sest siis ma oleksin suured õied teinud sellised ja ülejäänu lihtsalt sobitanud nendega. See ülejäänu oleks siis olnud palju tagasihoidlikum, mitte selline pillerkaar.

Alustades ma ei teinud mingeid värviplaane, pistete kavasid ja muud säärast, mida tegijam tikkija kindlasti teeks. Kuna see töö oli mul teraapiline, siis polnud üleüldse oluline, mis välja tuleb. Jumala vabalt oleks võinud ka poolikuna kappi panna... Ainus idee oli, et ma panen kõike südamest, ikka rohkem-rohkem, kui muidu paneks. Mind inspireeris kangas, mis sattus mulle täiesti juhuslikult ühe väikese õmblustööstuse jääkide kastist. Linane ja jube laheda värviga. Hea inimene andis ja neist jääkidest on rõõmu ikka mitme pisema töö jagu kohe. Aga nagu pildilt näha, katsin kangast ikka isuga. Kus küllat juba sai, sinna panin näpuotsaga veel juurdegi. Olgu siis värvi või pistet. Natuke oli hirm ka üle võlli panna, aga suutsin vist ikka enam-vähem maitsekaks jääda. Mul üks lemmikbänd oli mitu aastat vakka ja kui vanad mehed uue albumiga lagedale tulid, siis oli see nagu supp, kus püüdlikult kõik maailma maitseained sisse pandud ja soola ka südamest. Selleks, et meeldida. Tikkides tuli kogu aeg see koledus meelde ja püüdsin siis natuke ennast ikka tagasi hoida. Kasutatud värve oli pisut üle kümne. Jah, kõigest!

Sõlmpistetega ei koonerdanud, need hakkasid töö käigus tõsiselt meeldima. Lisaks siis linnusilma, varspistet, ahelpistet, hääbepistet, madalpistet, ristikpistet, eelpistet, sämppistet ja veel kahte, mille nime ma ei teagi ilma raamatust vaatamata. Aasta tagasi poleks niipaljukestki nimetada osanud, aga nüüd oleme koolis juba midagi selgeks teinud. Kangas linane, lõngad peenikesed villased. Ja ärge nüüd tulge ütlema mulle, et nii ei lähe! Läheb küll. Mine või vaata ERMis käiseid või uuri vanemat inglise värvilist tikandit. Seda enam, et tihedat pesemist ei ole sellele tikandusele plaanitud. Mõõt- täpselt A4, sest nagu eelmisel korral mainisin, pilt pärit täiskasvanute värviraamatust. Tegelikult oli nii mõnus, et vabalt võinuks miskise mantlisuuruse töö teha :-) Kulunud aja koha pealt ma ei oska midagi kosta. Aega kulus palju. Kuna tikkimine on ainus näputöö, mida kodanik kaheaastane mul rahus laseb tema seltsis olles teha, siis võtsime mõlemad mõnuga. Muide, ka tema on mitu pistet sellesse töösse aidanud teha. Mette Mae on uskumatult hea koordinatsiooniga preili.

Aga jah, algas kõik suurtest, natuke magedatoonilistest krapiga värvitud lõngaga õitest. Siis tuli mõtlemine, et kas ma teen ja kuidas ma teen. Ma olen püüdlikult lõngad värvinud nii, et ei oleks laigulisi kohti ja ebaühtlust. Sekka teen vahel potitäisi laigulisi, neolõngu ja muidu imelikku kõhuvalutooni lõngasid ka. Kui katta suuri pindu näiteks ühe tooniga, siis kergelt laiguline olemus annab teinekord väga hea efekti ja ei lase asjal igavana paista. Defektist saab efekt, nagu see käsitöös ikka teinekord kujuneb. Suured krapioranžid õied said lihtsalt särtsu kaselehekollast triipu sisse, sest muu värvitralli taustal, mis tekkis, olid nad ikka pussud mis pussud.

Kellele tikitud mööblit?! Vana sohva ja mulle palk ning ma ei vaata veel pool aastat kudumise poolegi...

Kudumisest puhanud

Teinekord on nii, et head tahtes tuleb hoopis halb välja. Minul oli kudumispaus, mis kestis pea viis kuud, kuna ma põletasin end valusasti läbi aasta lõpuga. Jah, peaks ju juba kogemusega teadma, kui palju on sidrunist võimalik mahla saada, aga ikka mõtled, et ehk saaks rohkem. Kasvõi mõne tilgagi ja kohemaid! Ja nende paari piisa hind on oi, kui kõrge. Natuke liigset ärevust, natuke unehäireid ja sain aru, et sidrun tuleb rahule jätta. Kudumiskirest end ravida.

Kui meie peres klassikuid tsiteeritakse, siis au sees on lause "Inimene ei pea midagi, kui ei taha!" Klassiku au raske koorma võtan enda kanda, aga selliselt elada, ma leian, on väga õige ja saab vaat et õnnelikukski. Kooli kudumistööd, need olid paratamatus ja üldse mitte pitsilised, seega ravi kestis pikalt ja kandis vilja. Nüüd olen uuesti naudinguga ühe suure räti kudunud ja kõik on OK. Mis ma siis vahepeal enese raviks ette võtsin? Tegelesin endas tikkimispisiku kasvatamisega. Eks ma varem ka kudumisest tikkides puhanud ja nüüd tundus tegevusele kohe vägagi õigustus olevat. Tuleb tunnistada, et kuigi algaja suhteliselt, meeldib see tegevus mulle vägagi.

Mis siis käsil? Tegin algust kireva tikkimistööga, mis vajab veel palju lihvi. Muster pärineb täiskasvanutele mõeldud värviraamatu lehelt ja on tore, ma leian. Kõik lõngad, mida kasutan, on endavärvitud ja just taimedega värvitud. Nii võib teinekord südamerahus ka tulevalgel uusi toone töö peale passitada. Päris kindlasti muudab see pilt palju ilmet, sest kihte ja värve tuleb aina juurde. Kunagi, kui lõpetan, ei saa kindlasti eputamata jätta.

Iga uue käsitöise tegevuse ette käib mul tavaliselt pikk proloog. Et otsin infot ja uurin raamatuid ja vaatan, mida teised teinud on. Kuidagi juhtus nii, et silm jäi kinni valgetesse tikanditesse, kuna nõelapitsi ja muu peenema valge kraami vastu on mul ilmselgelt suur nõrkus juba varasemast. Vaatasin natuke hardangerit, vaatasin natuke  reticellat ja klõpsu ei pidanud kaua ootama. Siin on need kaks esimeses proovitöös koos- hardangeri serva tegemise tehnika ja sinna sisse 16.sajandi Itaaliast paar motiivi, millega ma loodan jätkata, sest ausalt, põnev on! Teadjamad leiavad siin kindlasti miljon viga, aga see oli tõesti peamiselt tegemise rõõmu pärast ette võetud ja nagu mainitud, ravieesmärgiline. Proovisin siis seda vanemat tüüpi reticellat, kus pits kujundatakse kangast harutatud raamistikku. Oma 20 tundi kulus sellele väikesele, mõnesentimeetrisele jupile küll, aga need olid väga priimad tunnid, sest süvenedes millessegi uude, on pea korralikult tühi.

Suvi! Muhu Suvi

Muhu Suvi näitusel Eesti Käsitöö majas, 2012

Kuidagi on nii, et jälle juulis jagan ma lahkesti mustreid, mida nobenäpud kududa ehk soovivad. Mul on alati väga soe südamel, kui leian sotsiaalmeediast mõne tuttava näoga salli. Ja ma olen tänulik neile, kes viitsivad näpuga järge ajada, sest kuigi lihtne geomeetria, ei pruugi mu mustrid kohe kuidagi pähe jääda. Ja ei jää ka, vähemasti mulle endale küll kunagi mitte. Ega see polegi eraldi eesmärk olnud.

Kuna käes on suvi ja viimaste päevade puhul võib öelda, et vägagi suvi, siis olge lahked- Muhu Suvi. Muhu Suvi sündis siis, kui ma Meite Muhu Mustrite raamatu koju tõin ja tundide kaupa selle vaatamisest isu täis ei saanud. Ma vist olen seda korra juba kirjeldanud, kuidas ma miskisel külmal aastaajal Pärnus aega bussini parajaks tehes astusin sisse raamatupoodi ja peale selle raamatu lehitsemist olin kui ära tehtud. Vaatasin hinda tagakaanel ja astusin ruttu välja, külma õhtusse, et natukegi pead selgena hoida. Omaenese õnnetuseks helistasin siis abikaasale ja räägin, et isssver, ma nägin niiiii ilusat raamatut praegu poes ja jõuga tirisin end poest välja... ja siis tema kostab, et no kui sa just pead, eks osta siis. Tema, kes on mulk ja meie pere rahakoti südametunnistus! Otse loomulikult ei olnud seda kaks korda vaja korrata ja nii see kõik läks. Pool tundi hiljem istusin juba kohvikulaua taga ja kirevate koekirjade virvarr lõi pea veelgi enam segi. Et tühja sest kulutatud summast, kui aga värvilised mustrid juba pitsikirjadene kangastuma hakkavad, siis... ei ole kohe midagi enam teha. Ja nii see Muhu Suvi tuli. Inspiratsioon kindamustrist. 

Foto: Marek Raidpere, ajakiri Käsitöö kevad 2013

Rõõmsat vardajooksu, kes soovivad! Esmalt avaldati see muster ajakirjas Käsitöö paari aasta eest, aga kes vana asja meelde tuletada ei taha, see läheb oma kahe silmaga ja vaatab mustrit Issuu.com lehelt. Ja kui meeldima hakkab, siis võib lahkesti alla laadida ja kududa.

 

Meite Muhu Mustreid vaatan ma siiamaani suurima mõnuga ja alati õhkan nagu Kolme Apelsini loos, et  "Kui hea raamat!" 

Olustveres, mai viimaseil päevil

Juuni on märkamatult kätte jõudnud ja tuleb kahjutundega tunnistada, et pool kooliaega on selja taha saamas. Aasta, olgu, peaaegu aasta olen ma Olustveres veetnud. Väga ilus ja kohati imeilus on see koht.

Olusvtere käsitöömaja tagantpoolt vaadatuna

Rõõmsad veejooksud ja "kanalikesed" pargis

Olustveres käib töö ja vile koos. Vile all võib küll nutulaulu teinekord silmas pidada, kuigi enamuse ajast on meil ikka suu kõrvuni. Käsitsi lõikasin väikeseid, peeneid trükivorme ja printisin linikud, mis Viljandi Hansal Olustvere kooli restorani laudadele said. Kes on kunagi trükipakku või vormi lõiganud, see võib aru saada, miks mul nutulaul oli varuks. Töö ju suhteliselt peenike. 30 linikut õmmeldud, igale viis kujundit peale ja nii mu esimesed praktikapäevad möödusid. Ei saa öelda, et ma väga rahul tulemusega oleksin olnud, aga minu puhul on see tavaline. Ikka maksimumi, ei muud, tuleb püüda. Ja kui ei saavuta, siis võtta seda kui õppetundi.

 

Aga muidu on lisaks hingematvatele pargivaadetele ja tööle ja vilele kooli mail ka lahedaid tegelasi, keda ma kindlasti edaspidi püüan tihemini vaatamas käia. Kodanikud alpakad ja paksu kõhuga siga, hobused ja uudishimulikud kitsed. Ja veel palju pudulojuseid, kellele ma muidu igapäevaselt oma neljandal korrusel betoonkastis elades ei mõtlegi. Kuigi võiks. Pildil üks kodanikest alpakatest, kes hommikupoolikul said lahti oma villakattest. Ja see vill, esimest korda sain näppi, oli ikka väga erinev kodanike lammaste omast.

Sellised väikesed meeleolupildid enne taas koolisessile sõitmist. Järgmisel korral äkki räägiks, kuidas lausa kavandiga sai triibusokki kootud? 120 silma ringil ja ikka tavamõõdus inimesele :-)

Looduslikult värvitud lõngad

Eelmise aasta augustist olen tegelenud millegi põnevaga ja nüüd on aeg neid tegemisi avalikustada. Ma värvin taimedega ja teen seda sama kirglikult, kui kunagi seitsme aasta eest pitsikudumisega alustades. Nii põnev on, kogu aeg tahaks juurde uurida ja midagi uut taas avastada! Kindlasti väärivad need seiklused pikemat juttu, kuid täna tahtsin vaid ühe teatega lagedale tulla. Iga tokk pildil on ise tooni. Lugematult palju potitäisi keedetud ja leotatud :-) Ja pea pooltest toonidest on peotäied tikkimislõngu saadaval.

Taimedega värvitud lõng

Olete teretulnud kõik reedest pühapäevani Olustvere käsitöömajja, kus 10-17 olen praktikal st majaperenaine. Et juttu jätkuks kauemaks ja tikkijad saaksid end tõsiselt rõõmustada, võtan kaasa kohvritäie tikkimislõngu. Olete väga oodatud, eriti reedel, mil mul aega juttu rääkida on rohkem. Hinnad 50 ja 70senti tokk ja uskuge, valimine võtab ikka aega.
Olustveres saab lisaks käsitöömajale käia veel leivakojas, keraamika- ja klaasikojas tallides, puuhobuste näitusel, vanade talutööriistade näitusel ja lossis ning linakojas. Loodus ja park on imekaunid. Kui näha-paitada loomi nimetada, siis kitsed, küülikud, tšintšiljad, mitut sorti kanad, hobused muidugi ja minu lemmikud- alpakad elavad mõisa mail.

Käi ja Koo 2015 Heimtalis

Eilne päev oli täis positiivseid hetki. Kõike kirkam neist oli Käi ja Koo võistlus Heimtali muuseumi mail. Ma olen vist kahel aastal olnud sinna napilt-napilt minemas kui see toimub, aga alati on ilm alt vedanud. Kaugemalt tulijana peab ju sellega ka arvestama (eriti kui olla suhkrust nagu mina).

Leidsin, et sellele võistlusele on tehtud imekaunis reklaam Lossi Gildilt. Väga hõrk ja paljulubav, eks, aga meie, tublid Olustvere käsitöö esmakursuslased lähenesime üritusele jõulisemalt. Ei seelikuid, ei ilulemist, vabandage väga. Joped selga ja hopp! tunnist minema. Neli nobenäppu võistkonnas ja kolm äärmiselt olulist tegelast taustajõududeks. Naeru oli palju ja nagu mängeldes sai ka võit sellega koju toodud.

Olulised taustajõud kudumisvõistlusel, meie kolm graatsiat

Sigatsemine oli neile täiesti lubatud, loogišh, aga tegelikult soojendasid nad meie käsi selles kümnekonna kraadiga uduvihmases päevas, pakkusid kohvilonksu, pühkisid higi ja hoidsid hea tuju üleval. Higirätid ja kosutuspakett oli küll puhas butafooria, sest läbida tuli tegelikult 4X100 meetrit käies kududes ja see läks kiirelt. Naersin, et pärast 1,25mm varrastega meestesuuruses soki kudumist on nr 2mm varras mutimullahunnikusel heinamaal köki-möki...

Võistlustanner

Seitsme võistkonna arvestuses saime me esikoha nii kiiruses kui ka kokkuvõtlikult töö korrektsuse, kootud silmuste arvu jm arvestuses. Oleks patt salata, aga olime rõõmsad, et kogenumaid võistlejaid ja käsitööõppureid sai sellega natuke ehmatatud. Ja naer ja trall käis meil kõigega kaasas. Võistlusmaal, teades kui kohutavalt aeglane ma käies olen, pöörasin alul tähelepanu rohkem vudimisele. Tagasipöördel kiirustasin vähem ja kudusin rohkem, varras ei tahtnud enne vahetuse üleandmist kuidagi lõppeda, sest käsi natuke värises ikka ka. Aga ühe vardaringi tegin ikkagi kenasti ära. Pildil annan vahetuse üle oma pinginaaber Kailile. Teatepulk st vardakoti pael on juba kahepeale, mina koban seda viimast silmust, mis kaks korda maha tuli.

 Ja siis ta läks ja juba tuli...

Ja nii see võit saabus, pildil Anneli, meie suitsupõrsas,  ja ankrumees Aet

Kui neil fotodel siiani tundub, et inimesi üritusel nagu polegi, siis tegelikult rahvas oli kõik piltniku st minu selja taga. Palju ilusaid ja usinaid sai nähtud, mõned kenad tuttavad ka tervitatud.

Eelsoojendab põlledega võistkond

Laadatänav tagantpoolt vaadates

Ilusat pillilugu ka sekka

Kiired registreerimised veel...

Ja vajalikud mehiselt õrna töö hetked

Tegelikult meestevõistkond oli eriti vapper. Oli neid, kes neljast jutu järgi kudumist seni vaid kaugelt näinud, aga auga veeti võistlus lõpuni. Nagu riietest võib aimata, oli tegemist seppadega. Väga lahe, kas pole! Oma kuduvate meeste galeriisse sain toreda kaadri nende ankrumehest, kel kudumine nii meeldima hakkas, et ei raatsinud distantsi lõpetadagi. Meie ühe põrsakese kisakoori saatel poole võistlusmaa peal võttis ta kõike mõnuga. (Käsi)töö kaunistab inimest :-) Ja põrsake sai hiljem preemiaks temalt karastatud sepisnaela, mida saab nüüd kurgunibuna tarvitada, kui kisakooris vaja

Pildil punases jakis Pille, meie julge esimene vahetus

Seitsmekesi jõudsime me tagasi koolitundi ja need rõõmsad hetkes jäid ajalooks. Järgmisel aastal võiks taas koolisess samale ajale sattuda. Oli ju nii lõbus. Oleksin siis ise taustajõud, sest kus see kõlbab, kui uuesti võistelda, endal diplooma taskus. Ja olles suhkrust, ei sulanudki sel aastal ära. Vat kus üllatus!