Rõude külaseltsi maja ja muuseum

Eile sõitsin ma Läänemaad mööda ja tee viis läbi ka Rõude külast. Kevadel me käisime Raplamaa käsitöötegijatega sealmail külas ja saime väga kireva mulje osalisteks. Kuidagi hästi haakub see meenutus mu eelmise teemaga, kus kangastelgedest juttu. Rõudes näeb ikka selliseid telgedel kootud asju, et oh sa mu meie!

Rõude külamaja on väljast mittemidagi ütlev, aga seest tõeliselt siiruviiruline. Kohaliku kultuuri noppeid on seal meeletult palju. Meestele huvi pakkuvat vana aja tehnikat ja nõuka-aegset kraami sisaldav tuba oli küll põnev, aga minule ehk liiast. Mulle avaldas sügavat muljet tihedalt täis tekstiiliosa. Samas hoones on kohalike kooskäimise koht ja väga lahe suur ruum kangastelgedele. Mulle väga avaldas muljet, et kuigi sissepääs on kõigile tahtjatele olemas, nõutakse selles toas ainult korraliku või ülikorraliku töö tegemist.

Ma tean vähemalt ühte inimest, kes selle pildi peale ahhetama hakkab. Jah, titekäru omas vanas hiilguses!

Rõude muuseumimajas on ruumi vähe, aga asju palju. Mulle jäid otse loomulikult eriliselt silma pitsid. Olgu siis kootud, heegeldatud või ka muul moel tehtud. Lahe on mõelda, et need esemed on kunagi päriselt kellegi kasutuses olnud. Sellise kinda paneksin iga kell ka endale kätte.

Juba põhikoolis rääkis minu käsitööõpetaja, et töö olgu korralikult tehtud. Kui heegeldada, siis peavad heegelnõel ja niit omavahel ikka sobima. Kui ahelsimustest päike läbi paistab, siis on see ikka väga no-no-no! Mulle on see nii meelde jäänud, et kogu edaspidise elu ei saa ma rahulikult vaadata liiga hõredaid heegeldisi, monk minus ärkab otsekohe ja asub naudingut segama. Rõude naiste vanad pitsid olid just sellised kenad ja tihedad ja selle tõttu ka äärmiselt isuäratavad!

Peenele pitsile vastukaaluks on seintel eksponeeritud suured tekid. Peale seal majas käimist ma tean, misasi on patsulapiline tekk. Ja kuna mul nüüd on pisut kangastelgedel töötamisest aimu, siis tean ka, et sellised tekid ei tule mitte niisama, nipsu peale :-) Ja suured ruudukujulised õlarätid samuti mitte.

Meid, Rapla naisi, viis sinnamaile huvi Lihula lilltikandi vastu. Lihula naistelt saime algteadmised ja kiire töötoa ning pärast seda armusin mina küll Läänemaa tikanditesse jäägitult. Korra isegi käis mõte peast läbi, et uurida neid edasi ja miks mitte kooli lõputööks üks kena suur tekk tikkida. Ei tea kas õnneks või kahjuks, aga uued mõtted on mu plaanid muutnud, võlutud olek Läänemaa tikandite vastu aga jääb. See on kindel. Ja mul on nii hea meel, et vahepeal vaikselt varjusurmas olnud Läänemaa tekid järjest enam valguse kätte leitakse ja nende kohta ka kirjandust on.

Muuseumitekid olid kulunud ja see tegi nad minu silma jaoks veelgi väärtuslikumaks! Kulunud ja kasutusel asju oli seal veelgi, mille vaatamisele oleksin tahtnud ikka palju enam aega kulutada. Särgid näiteks. Vanal ajal ei tehtud midagi kiirelt ja lihtsalt. Väga muljetavaldav on näha seda aja- ja töökulu, mis rõivastusse pandi. Olgu see siis ka alusriietuse puhul näiteks. Isegi särgivarruka värvel tundus mulle kui eraldi kunst-töö! Tikandid, natuke kipakas broderiitehnika ja millised materjalid ja millised kurrutused!!

Ja viimasel pildil kohtuvad pätid kangakudumisega.

Ma ei karda enam kangastelgesid...

Pealkiri on ehk pisut liiga optimistlik. Kardan ikka, natuke. Tänu koolile olen saanud pisut maitsta telgedel kudujate rõõme ja muresid (viimased, olgem ausad, jäid rohkem meelde). Suurte rõõmudeni ma vist ei jõuagi, sest kuna telgi endal pole ja ma olen ikka kindel, et telgedel kudumises ei ole kohe mitte midagi peent ega glamuurset, siis jäägu need esimesed tööd praegu viimasteks (ütleb siidikäpp pitsikuduja). Kunagi ära ütle "iial!", seda tarkust ma olen muidugi elu jooksul pidanud tunnistama ja seepärast ka selline pisut kahtlev steitment.

Olustvere koolis ei pääse ühestki ülesandest mööda nihverdades. Ja oleks häbi ka seda teha. Inna Raud on õpetajana suurepärane, aga mina vajasin veel eraldi tuge, küünarnukist toetamist ja teadmiste kõvasse pähe kolkimist. Hää koolikaaslane Ulvi oli selles abiks ja tänan teda!

Foto: Ulvi Kalmet

Töö nr üks, kus oli vaja lisaks mõistusele ka ohtralt jõudu, oli kaltsuvaip. Kavandiga  ja täpsete mõõtudega. Käsitsi värvitud pensionil voodilinadest käristatud suurte kudumismaterjalipallidega. Puruks sõrmedega liigeste kohalt. Valutavate randmetega, Käsitsi õmmeldud vaibaotsakantidega pluss kerge huumoriga kirumisvine selle kõige kohal. Kui kududes oli mul veel pats peas, siis esitlemise ajaks olin muutunud siilikaks. Ei, ei kudunud nii kole kaua! Kahe pooliku päevaga sai isegi tehtud.

Kuna koju tuues väike Mette kohe sellele vaibale end külili viskas, siis ei saa paha vaip olla. Ja tagantjärele mõeldes oli töö ikka päris tore küll. Ja natuke uhke olen ka, et sain hakkama!

Foto: Kätrin Hanshmidt, Olustvere

 Pildil on näha kavand, mis esitlemisel sai vaibale pandud. Teadjam silm leiab vaibalt ka vead üles. Käsitsi õmmeldud kandid, kui kogu vaev ja vile oli lõpusirgel, olid tegelikult eriti armsad teha...

Ülesanne nr kaks oli sootuks teiselaadiline. Kuigi me enne vaipa ja enne salli tegime ka erinevatel telgedel erinevaid tööproove, siis salli kudumine oli midagi isegi pisut ootamatult vastupidist vaiba kudumisele. Kududa tuli õrnalt ja tundega. Väga õrnalt ja väga tundega! Ja tulemus meeldib mulle päris hästi. Jälle kord tänan Ulvit, kelle kangakudumistoas ja utsitamisel sai sall tehtud!

 Selle salli kudumine oli lausa pereüritus. Abikaasa Priit ja väike Mette olid linnas kudumistoas kaasas ja ainsa tulikuuma suvepäeva sisse pidid selle töö tunnid ära mahtuma. Sulasime, ja kuidas veel!! Ajapuudus on olnud aasta jooksul pidev kaaslane ja õpetanud teinekord end kokku võtma ka maksimaalsel määral. Õnneks oli ka mu kampaania mõistev.

Tööde esitlemine koolis on alati omaette tore sündmus. Algul oled natuke ebakindel, et milline see tagasiside võiks ka tulla, hiljem (tavaliselt) siiralt rõõmus. Isegi kui töö ei ole alati täieliselt õnnestunud, arutame me läbi ka mitte nii hästi välja tulnud kohad ja see ongi õpetlik. No vaadake, Ulvi, mina ja Lenne- me oleme ikka päris rahulolevate nägudega, eksole. Kootud sai sama lõim, aga erinevate värvidega. Mõte üks, salle kolm :-)

Foto: Kätrin Hanschmidt

Päris lumivalge ja süsimust villane lõng

Nii pikalt olen plaaninud ja nii pikalt olen otsinud head villast lumivalget lõnga. Nüüd leidsin ühelt Jaapani tootjalt ja pakun lahkelt kudujatele ka. Miks ma otsin, kui võiks Austriast vabrikust võtta, kust loodusvalget juba pikalt tellinud? Eks alati on võimalik leida ju midagi veel paremat. Sedapuhku on need villased lõngad mittevanuvad st soojema käega kuduja käes ei tohiks karvendama hakata ja pesemisel vanuda.

 Mõõduks ikka tavapärane 2/28 ehk 1400m/100gr, mis Haapsalu sallide kudumiseks hea. Hinnaks on praegusel saabumisnädalal 5eur/100gr, hiljem 5,5eur/100gr. Kui otsustad osta kilose pooli, on hinnaks 45eur/kg. Ostusoove ootan nagu alati meilile liina.rees@gmail.com

Lisaks lumivalgele ja süsimustale on mõne pooli jagu ka värvilisi lõngu, millest toonidest täpsuse huvides ei teinud tänase pilveilmaga pilti, vaid millesarnaseid värvikaarte otsisin ja millel on seetõttu kangesti peened nimed. Kaardi saab lahti nimele klõpsates. Vermillion on midagi madarapunase kanti, burnt carmine kohta võiks ilma täpsustamata eesti keeles öelda lihtsalt väga tume punakaslilla ja moss green on mahe tumedam roheline. Selliseid toone on siis lisaks valgele ja mustale saadaval tänasest.

Rõõmsat varrast ja rahulikku Hingedeaega!

Moss green

Vermillion

Burnt carmine

100% kašmiir saadaval

Aasta tagasi pakkusin valget, pehmet ja puhast luksust neile, kes tahaksid proovida lõnga, mida jaemüügist tuleb üsna hoolega otsida. Sel aastal tellisin taas kašmiirlõnga ja see on kohal, et soovijatele laiali jagada. Jagamiseks on vaid kilo, seega kes soovib, annab kohe teada, et mitte ilma jääda.

Lõng on valge, mõõdus 2/28 e 1400m/100gr ehk nagu Haapsalu salli lõng ikka. 100 grammi hinnaks on 27 eurot. Kuigi teiste lõngasortide hinnad on aastaga tõusnud, on hea uudis see, et kašmiir, mis niigi kallis, on saadaval sama hinnaga, mis aasta eest.
Lõngasoove ootan meiliaadressile liina.rees@gmail.com

Pitsipäev Haapsalus tulekul, meenutusi eelmisest aastast

Sel pühapäeval seavad suuremad pitsigurmaanid oma pilgud, rattad ja vardad Haapsalu poole taas teele. Pitsipäevale!
Meenutuseks väikesed hetked eelmisest aastast, mil mu külastus oli väga napp ja kiire. Sel aastal tahaksin küll kümme korda enam nautida.

Suur rätt kaheksakandadega Kashmiiri Paist

Väga suursugune rätt, kootud lumivalgest villa-siidi-kashmiirisegusest lõngast sai valmis koolitööde ja suure suve saabumise kiuste.

Alati on hea tunne suurt rätti lõpetada, kuid seekord on rahulolu eriline- ma koon ühe peaaegu samasuguse suure kohe teise järel, erinev tuleb vaid keskosa. Olgu see siis pidulik kudumispaastu lõpetamine :-)

135X135cm ja 2860 nuppu

Janne kleit

Teinekord läheb nii, et kleit, mis mõõdult kõige väiksem, valmib kõige kauem. Ma olen Jannele tänulik kannatliku ootamise eest. Vahepealne pikk kudumispaus oli vajalik, kahtlemata, ja mulle meeldib kududa nii, et tunne oleks hea. Muidu ei saa asjast head asja, eksole.

Selle kleidi tegemise juures oli üks väga hämmastav asjaolu. Kõikides kahandusekohtades, no tõesti peaaegu, et kõikides, jagunesid silmused täpselt. Ei mingeid komakohti numbrites! See tundus isegi natuke nagu müstiline või kosmiline või nimetage, kuidas soovite.

Kunagi võib-olla koon seda kleiti veelkord, sest kuigi kaua võttis tegemine aega, ei olnud selles pitsitükis midagi väga keerukat ja töö tundus rõõmuna. Kandja, oleme ausad, kaunistab seda kleiti igati. Foto: Jana Laigo, pilt võetud Pühavaimu kirikus.

Kootud on kleit 2/28 mõõdus  superwash lumivalgest lõngast. Kuigi vabrik oli kirjutanud, et tegemist on villasega, käitus too peale pesemist nagu meriino. Oli pehme-pehme ja natuke vetruv. Mida see superwash siis õigupoolest tähendab? Eks seda, et lõng on töödeldud selliselt, et ta ei vanuks. Vanasti tehti seda lõngakiude kuumusega töödeldes, tänapäeval keemiat kasutades. Mugavat hooldust silmas pidades on superwashi valik väga mõistlik, eksole. Need nö vanasti tehtud superwashid olid karedad ja "iseloomuga". Ega ise ei ole katsuda saanud, aga targad raamatud teavad pajatada. Selle lõnga kohta, mis aga vastupidi, muutus udupehmeks, saatis vabrik pika selgituse tootekaardil, et oldagu valmis lõnga venimiseks esimeses pesus. Käsikudujal ei ole probleemi- enne töö kallale asumist tehakse ju tööproov ja see pestakse-viimistletakse. Kuna lõng oli aga tööstusele mõeldud, siis küllap see seletuskiri oli vajalik. Mina jõudsin teadmisele, et kui muidu kooksin sellises mõõdus lõnga 2,75 vardaga, siis nüüd tuli võtta 2,5 ja hoida isegi natuke enam pinget, kui muidu. Varem sellest kootud suur rätt üllatas samuti suurest ülisuureks muutumisega (mis saajale muidugi väga meele järele oli).

Kleidi allserva kudusin lopsakad kaheksakannad. Need on vist piibelehemustrite kõrval ühed popimad ja väljendusrikkamad. Igas kultuuriruumis positiivse tähendusega, muide. Olin just kaks päeva Pärnus Gildipäevade laadal oma lauaga väljas (jah, ma siiski teen vahel ka laadalkäimisi) ja väga huvitav oli suhelda näiteks välismaalastega, kes kohe ausalt tunnistasid, et minu enda loodud mustrite lihtne geomeetria ei ole tähelepanu väärt, kui laual leidub Silvia kirja või kaheksakanda. Sedapuhku oli Silvia kiri lõnganäidistena ja suurt kaheksakandadega rätti kudusin käigult.  Oli tõesti huvitav teada saada, et kui välismaalane on kuduja, siis teab ta Eesti kohta kahte asja- Haapsalu pitsi ja Kihnu peeneid, kirevaid kudumeid. Ja sain ka taas teada, et head pitsilõnga peab pigem tikutulega otsima, kui et seda poodides laialt pakutaks. Selge see, peene pitsi kudujaid ei ole samuti massides, see ikka pigem kannatlike inimeste hobi.

Aga toogu need kaheksakannad Jannele õnne ja olgu sel kleidil, mille arvutamisel müstilised hetked sees, pikk ja õnnelik kandmispõlv!

P.S. Leia pildilt mitte-eestipärane kudumistehnoloogiline nipp! Kes õigesti vastab, on tubli, et posti lõpuni viitsis lugeda ja esimesele täpselt ütlejale sallitäis lõnga minu poolt! :-)

Kiire pitsikudumise töötuba Pärnus Gildipäevadel!

Gildipäevade info leiad  MM Gildi lehelt!

Muhu Suvi meistri poolt rätisse kootuna ja eelinfo Haapsalu pitsiliste ürituste kohta augustis

Mulle tegi rõõmu, kui Haapsalu pitsinaiste lehel juba lõpule jõudval näitusel jäi Muhu Suve detail silma kootuna Marge Kiirendi poolt teiste mõnusate mustrite vahele. Fotod Haapsalusall.ee lehelt 

Kel huvi, siis viimaseid päevi on näitus veel Pitsimajas olemas! Fotode põhjal väga kaunis ja suurejooneline! Mul on teinekord nii kahju, et olen väga sunnismaine ja ei saa minna, kuhu tahaks. Aga ma olen väga rõõmus, et Pitsikeskuse rahvas ilu piltidel jagab! See inspireerib palju.

Kudus Marge Kiirend, rätt näituselt Kõik algas rätist, 2015

Kudus Marge Kiirend, rätt näituselt Kõik algas rätist, 2015

Tähelepanu, tähelepanu! Pitsipäevani on jäänud ainult kuu veel! Mina küll ootan, sest energia ja inspiratsioon, mis Haapsalust ühe päevaga ammutatud saab, on väärtuslik ja toidab kaua. Lähemalt taas Haapsalu Pitsikeskuse lehel. Sel aastal tahaksin üritusele minna üksi st ilma pereta, sest nii saab kogu seda headust endasse ahmida kõigest väest.
Uue ja huvitavana on paar päeva enne Pitsipäeva plaanis öökudumine. No sellise luksuse peale ei saa küll keegi öelda, et pole aega või palgatöö segab! Lahked pitsinaised kutsuvad külla lausa hilisõhtul! Ja näituseruumis ringivaatamiseks pole piletit vaja osta.

Villase tikandi valmimine

Et mitte jääda poolikuks, siis siin on too villaste, taimvärvitud lõngadega tehtud tikand valmiskujul. Päris valminuks ei saa seda aga nimetada, sest ma veel ei tea, mida tikandusega peale hakata. Algul oli mõte, et miks mitte tahvlile kotiks vormistada, aga... ei ole vist ikka see. Läheb kappi ideed ootama.

Villane tikand taimvärvitud lõngadega

Ütleme nii, et päris valutult selle valmimine ikkagi ei kulgenud. Kui umbes kolmveerand oli tehtud, jõudis kohale teadmine, et ma pean kindlasti midagi tumedat töö sisse leidma, muidu jääb nii malbe, et kohe liiga malbe. Ainsa keemiliselt värvitud lõngana võtsin siis töösse tolle mustana paistva, kuid tegelikult lillakaspruuni. Ilma selleta oleks ju mittetäielik, eksole.

Täiesti isiklik lemmikkoht sellel tikandusel on väike ja päris nurgas-nurgas, poolikud õied. Pildil just selle teksti kohal praegu. Košenilliroosa ja pruun, natuke indigot lisaks, no absoluutselt isuäratav kombinatsioon minu maitsele. Töö käigus ikka inimene areneb ja kui oleksin selle kombo välja nokkinud tegemise alguses, oleks kogu töö koloriit olnud täiesti teine, sest siis ma oleksin suured õied teinud sellised ja ülejäänu lihtsalt sobitanud nendega. See ülejäänu oleks siis olnud palju tagasihoidlikum, mitte selline pillerkaar.

Alustades ma ei teinud mingeid värviplaane, pistete kavasid ja muud säärast, mida tegijam tikkija kindlasti teeks. Kuna see töö oli mul teraapiline, siis polnud üleüldse oluline, mis välja tuleb. Jumala vabalt oleks võinud ka poolikuna kappi panna... Ainus idee oli, et ma panen kõike südamest, ikka rohkem-rohkem, kui muidu paneks. Mind inspireeris kangas, mis sattus mulle täiesti juhuslikult ühe väikese õmblustööstuse jääkide kastist. Linane ja jube laheda värviga. Hea inimene andis ja neist jääkidest on rõõmu ikka mitme pisema töö jagu kohe. Aga nagu pildilt näha, katsin kangast ikka isuga. Kus küllat juba sai, sinna panin näpuotsaga veel juurdegi. Olgu siis värvi või pistet. Natuke oli hirm ka üle võlli panna, aga suutsin vist ikka enam-vähem maitsekaks jääda. Mul üks lemmikbänd oli mitu aastat vakka ja kui vanad mehed uue albumiga lagedale tulid, siis oli see nagu supp, kus püüdlikult kõik maailma maitseained sisse pandud ja soola ka südamest. Selleks, et meeldida. Tikkides tuli kogu aeg see koledus meelde ja püüdsin siis natuke ennast ikka tagasi hoida. Kasutatud värve oli pisut üle kümne. Jah, kõigest!

Sõlmpistetega ei koonerdanud, need hakkasid töö käigus tõsiselt meeldima. Lisaks siis linnusilma, varspistet, ahelpistet, hääbepistet, madalpistet, ristikpistet, eelpistet, sämppistet ja veel kahte, mille nime ma ei teagi ilma raamatust vaatamata. Aasta tagasi poleks niipaljukestki nimetada osanud, aga nüüd oleme koolis juba midagi selgeks teinud. Kangas linane, lõngad peenikesed villased. Ja ärge nüüd tulge ütlema mulle, et nii ei lähe! Läheb küll. Mine või vaata ERMis käiseid või uuri vanemat inglise värvilist tikandit. Seda enam, et tihedat pesemist ei ole sellele tikandusele plaanitud. Mõõt- täpselt A4, sest nagu eelmisel korral mainisin, pilt pärit täiskasvanute värviraamatust. Tegelikult oli nii mõnus, et vabalt võinuks miskise mantlisuuruse töö teha :-) Kulunud aja koha pealt ma ei oska midagi kosta. Aega kulus palju. Kuna tikkimine on ainus näputöö, mida kodanik kaheaastane mul rahus laseb tema seltsis olles teha, siis võtsime mõlemad mõnuga. Muide, ka tema on mitu pistet sellesse töösse aidanud teha. Mette Mae on uskumatult hea koordinatsiooniga preili.

Aga jah, algas kõik suurtest, natuke magedatoonilistest krapiga värvitud lõngaga õitest. Siis tuli mõtlemine, et kas ma teen ja kuidas ma teen. Ma olen püüdlikult lõngad värvinud nii, et ei oleks laigulisi kohti ja ebaühtlust. Sekka teen vahel potitäisi laigulisi, neolõngu ja muidu imelikku kõhuvalutooni lõngasid ka. Kui katta suuri pindu näiteks ühe tooniga, siis kergelt laiguline olemus annab teinekord väga hea efekti ja ei lase asjal igavana paista. Defektist saab efekt, nagu see käsitöös ikka teinekord kujuneb. Suured krapioranžid õied said lihtsalt särtsu kaselehekollast triipu sisse, sest muu värvitralli taustal, mis tekkis, olid nad ikka pussud mis pussud.

Kellele tikitud mööblit?! Vana sohva ja mulle palk ning ma ei vaata veel pool aastat kudumise poolegi...

Kudumisest puhanud

Teinekord on nii, et head tahtes tuleb hoopis halb välja. Minul oli kudumispaus, mis kestis pea viis kuud, kuna ma põletasin end valusasti läbi aasta lõpuga. Jah, peaks ju juba kogemusega teadma, kui palju on sidrunist võimalik mahla saada, aga ikka mõtled, et ehk saaks rohkem. Kasvõi mõne tilgagi ja kohemaid! Ja nende paari piisa hind on oi, kui kõrge. Natuke liigset ärevust, natuke unehäireid ja sain aru, et sidrun tuleb rahule jätta. Kudumiskirest end ravida.

Kui meie peres klassikuid tsiteeritakse, siis au sees on lause "Inimene ei pea midagi, kui ei taha!" Klassiku au raske koorma võtan enda kanda, aga selliselt elada, ma leian, on väga õige ja saab vaat et õnnelikukski. Kooli kudumistööd, need olid paratamatus ja üldse mitte pitsilised, seega ravi kestis pikalt ja kandis vilja. Nüüd olen uuesti naudinguga ühe suure räti kudunud ja kõik on OK. Mis ma siis vahepeal enese raviks ette võtsin? Tegelesin endas tikkimispisiku kasvatamisega. Eks ma varem ka kudumisest tikkides puhanud ja nüüd tundus tegevusele kohe vägagi õigustus olevat. Tuleb tunnistada, et kuigi algaja suhteliselt, meeldib see tegevus mulle vägagi.

Mis siis käsil? Tegin algust kireva tikkimistööga, mis vajab veel palju lihvi. Muster pärineb täiskasvanutele mõeldud värviraamatu lehelt ja on tore, ma leian. Kõik lõngad, mida kasutan, on endavärvitud ja just taimedega värvitud. Nii võib teinekord südamerahus ka tulevalgel uusi toone töö peale passitada. Päris kindlasti muudab see pilt palju ilmet, sest kihte ja värve tuleb aina juurde. Kunagi, kui lõpetan, ei saa kindlasti eputamata jätta.

Iga uue käsitöise tegevuse ette käib mul tavaliselt pikk proloog. Et otsin infot ja uurin raamatuid ja vaatan, mida teised teinud on. Kuidagi juhtus nii, et silm jäi kinni valgetesse tikanditesse, kuna nõelapitsi ja muu peenema valge kraami vastu on mul ilmselgelt suur nõrkus juba varasemast. Vaatasin natuke hardangerit, vaatasin natuke  reticellat ja klõpsu ei pidanud kaua ootama. Siin on need kaks esimeses proovitöös koos- hardangeri serva tegemise tehnika ja sinna sisse 16.sajandi Itaaliast paar motiivi, millega ma loodan jätkata, sest ausalt, põnev on! Teadjamad leiavad siin kindlasti miljon viga, aga see oli tõesti peamiselt tegemise rõõmu pärast ette võetud ja nagu mainitud, ravieesmärgiline. Proovisin siis seda vanemat tüüpi reticellat, kus pits kujundatakse kangast harutatud raamistikku. Oma 20 tundi kulus sellele väikesele, mõnesentimeetrisele jupile küll, aga need olid väga priimad tunnid, sest süvenedes millessegi uude, on pea korralikult tühi.

Suvi! Muhu Suvi

Muhu Suvi näitusel Eesti Käsitöö majas, 2012

Kuidagi on nii, et jälle juulis jagan ma lahkesti mustreid, mida nobenäpud kududa ehk soovivad. Mul on alati väga soe südamel, kui leian sotsiaalmeediast mõne tuttava näoga salli. Ja ma olen tänulik neile, kes viitsivad näpuga järge ajada, sest kuigi lihtne geomeetria, ei pruugi mu mustrid kohe kuidagi pähe jääda. Ja ei jää ka, vähemasti mulle endale küll kunagi mitte. Ega see polegi eraldi eesmärk olnud.

Kuna käes on suvi ja viimaste päevade puhul võib öelda, et vägagi suvi, siis olge lahked- Muhu Suvi. Muhu Suvi sündis siis, kui ma Meite Muhu Mustrite raamatu koju tõin ja tundide kaupa selle vaatamisest isu täis ei saanud. Ma vist olen seda korra juba kirjeldanud, kuidas ma miskisel külmal aastaajal Pärnus aega bussini parajaks tehes astusin sisse raamatupoodi ja peale selle raamatu lehitsemist olin kui ära tehtud. Vaatasin hinda tagakaanel ja astusin ruttu välja, külma õhtusse, et natukegi pead selgena hoida. Omaenese õnnetuseks helistasin siis abikaasale ja räägin, et isssver, ma nägin niiiii ilusat raamatut praegu poes ja jõuga tirisin end poest välja... ja siis tema kostab, et no kui sa just pead, eks osta siis. Tema, kes on mulk ja meie pere rahakoti südametunnistus! Otse loomulikult ei olnud seda kaks korda vaja korrata ja nii see kõik läks. Pool tundi hiljem istusin juba kohvikulaua taga ja kirevate koekirjade virvarr lõi pea veelgi enam segi. Et tühja sest kulutatud summast, kui aga värvilised mustrid juba pitsikirjadene kangastuma hakkavad, siis... ei ole kohe midagi enam teha. Ja nii see Muhu Suvi tuli. Inspiratsioon kindamustrist. 

Foto: Marek Raidpere, ajakiri Käsitöö kevad 2013

Rõõmsat vardajooksu, kes soovivad! Esmalt avaldati see muster ajakirjas Käsitöö paari aasta eest, aga kes vana asja meelde tuletada ei taha, see läheb oma kahe silmaga ja vaatab mustrit Issuu.com lehelt. Ja kui meeldima hakkab, siis võib lahkesti alla laadida ja kududa.

 

Meite Muhu Mustreid vaatan ma siiamaani suurima mõnuga ja alati õhkan nagu Kolme Apelsini loos, et  "Kui hea raamat!"