Päris ootamatu, eksole? Tikin. Tõsisemalt võetav viimane tikkimistöö jäi poole elu taha, keska lõppu. Nüüd on aga minu teele sattunud mitmeid väga inspireerivaid nähtusi ja nagu mu isiklik vanasõna ütleb, et alati on lihtsam järele anda, siis nii ma tegingi.
Esiteks- vasemalt ja paremalt hakkas blogimaailma hiilima salapärane sõnaühend TAST. Mis see siis on? Täht-tähelt Take a Stich Tuesday. See on vahva projekt, mis mõne aasta eest näputöölisi ärgitas ja nüüd taas elus on. Igal nädalal uus nipp ja kõik tikivad, kuis tahavad. Tore, mu´meelest. Kaege ise järele, inspiratsiooni et vähe pole. Isetegija.net pere on samuti TASTist kinni hakanud.
Teiseks nähtuseks, kui nii võib öelda, on mu tore koolikaaslane Mareli Rannap. Tuli klassi ette ja rääkis silmade särades, et võta aga see ja see materjal, lõngad on parimad need ja need ja nii sünnivadki asjad. Imelised asjad, muide. Eks ma püüdsin esimesed kaks tundi oma tikkimisproovi juures olla ka rõõmus ja lennukas, aga pärast seda kui parema käe sõrme otsa tuli suur auk, kahanes mu entusiasm oluliselt. Ja lugupidamine Mareli vastu samas tempos muudkui kasvas. See, mis pildil, on juba teine proovitöö, esimene kuivab vannitoas nööril. Kui neid veel paar oleks, siis jätaksin vist küll pooleli.
Kolmandaks- ikka seesama nett, mida ma vahel ajaraiskajana maapõhja sajatan, aga ilma milleta ei saa, kui tuhande võimaluse maa! Toksi sisse Ottoman embroidery või Indian embroidery ja mitu tundi kallist kudumisaega saab lendu lastud :-)
Ja sellepärast ma siis otsustasin oma mõtteuiule järgi anda ja pisut aega raisata tegemaks kindlaks, kas ma olen äkki oma varjatud tikkimisgeeniust julmalt kalevi all hoidnud. Preaguse seisuga võin öelda, et kahtlused olid alusetud, tikkimisgeeniust ei paista kusagilt, geeniusepoegagi mitte, aga lõbus oli mõned pisted teha ikkagi. Sellest vahvast paberist, millest ma läbi tikkisin ja valmis saanud tööst juba järgmisel korral.
Tuesday, January 31, 2012
Monday, January 30, 2012
Nupurohke Haapsalu rätt ja võõrutusravi
Nädala jagu olen ma kasvatanud iseloomu ja püüdnud veeta vähem aega interneti seltsis. See on raske, sest väga suur osa minu (ärilistest) tegemistest nõuavad netistumist. No ja sõprade tegemiste vaatamine ning inspiratsiooni ammutamine peale selle. Tihti nii juhtuski, et kudumise seltsis veetsin päevast vähem aega kui ekraani taga ning mingi hetkel ei tundunud see enam õige. Tähtajad hakkasid venima ja anda lubadusi, mida ei suuuda pidada, pole minu moodi. Sellised võlad jäävad painama ja ei lase magada... Üks kampsun on muide juba pool aastat hingel, hirmus piinlik on...
Mõeldud-tehtud, kasvatasin iseloomu ja käisin näiteks FBs oluliselt vähem. Ei lugenud päevauudiseid arvutist, vaid kuulasin telekast. Kasutades sotsiaalmeediat ei märkinud, et olen online. Natuke julm oli küll, aga nagu juuresolevalt pildilt näha, on sellest tolku olnud. Kudumishoog on jälle üles saadud.
Sellel pildil on praeguseks valminud veerandik ühest Haapsalu rätist, mis valmib Helene soovil ning rändab teisele poole maakera, kui ta valmis on saanud. Mustrite valimine oli räti saaja enda teha (Nancy Bushi raamat on nii mõnelgi mu välismaisel kliendil olemas) ning neid kokku kirjutades jäin ma korra kahtlema, kas selline rätt liialt rikkalik ei tule. Kahtlused kestsid tegelikult kuni räti laialitõmbamiseni, kudusin üle kümne tunni mõeldes, kas ikka on OK. Praegu pilku peale visates võib öelda, et tegemist on küll tohutult rikkaliku mustriga rätiga, kuid maitsetu ta ei tule. Või kuidas tundub? Äärepitsi valimine ei saa muidugi lihtne olema, sest sellist ansamblit, mis praegu on, pole vist lihtne täiendada. Aga nagu ma armastan öelda, et muretsemine ei too mingit tulu ning kui jama käes, küll siis tegelen... küllap saab valitud ka õige äärepits kui selleks aeg käes.
Raplas kursustel käinutele tervitused! Oli vahva pärastlõuna ning alati, kui ma kursustelt tagasi jõuan, olen heas tujus terve õhtu. Jah, vaatan, et nii mõndagi jäi küll rääkimata, aga ma loodan, et sain natukenegi julgustada- pitsi kudumine ei ole tuumateadus. Põhiline on tahe ja pealehakkamine!
Mõeldud-tehtud, kasvatasin iseloomu ja käisin näiteks FBs oluliselt vähem. Ei lugenud päevauudiseid arvutist, vaid kuulasin telekast. Kasutades sotsiaalmeediat ei märkinud, et olen online. Natuke julm oli küll, aga nagu juuresolevalt pildilt näha, on sellest tolku olnud. Kudumishoog on jälle üles saadud.
Sellel pildil on praeguseks valminud veerandik ühest Haapsalu rätist, mis valmib Helene soovil ning rändab teisele poole maakera, kui ta valmis on saanud. Mustrite valimine oli räti saaja enda teha (Nancy Bushi raamat on nii mõnelgi mu välismaisel kliendil olemas) ning neid kokku kirjutades jäin ma korra kahtlema, kas selline rätt liialt rikkalik ei tule. Kahtlused kestsid tegelikult kuni räti laialitõmbamiseni, kudusin üle kümne tunni mõeldes, kas ikka on OK. Praegu pilku peale visates võib öelda, et tegemist on küll tohutult rikkaliku mustriga rätiga, kuid maitsetu ta ei tule. Või kuidas tundub? Äärepitsi valimine ei saa muidugi lihtne olema, sest sellist ansamblit, mis praegu on, pole vist lihtne täiendada. Aga nagu ma armastan öelda, et muretsemine ei too mingit tulu ning kui jama käes, küll siis tegelen... küllap saab valitud ka õige äärepits kui selleks aeg käes.
Raplas kursustel käinutele tervitused! Oli vahva pärastlõuna ning alati, kui ma kursustelt tagasi jõuan, olen heas tujus terve õhtu. Jah, vaatan, et nii mõndagi jäi küll rääkimata, aga ma loodan, et sain natukenegi julgustada- pitsi kudumine ei ole tuumateadus. Põhiline on tahe ja pealehakkamine!
Wednesday, January 25, 2012
Elas kord printsess...
Tavaliselt algavad selliselt muinasjutud. Sama ilus kui algus, on ka muinasjutu lõpp. Ja kõik see, mis sinna vahepeale jääb on põnev ja kirju...
Eesti juurtega, aga soojal maal on printsess Laura. Pisike ja armas. Ja armastatud. Ema jutu järgi pidulikel puhkudel üsna kombekas noor preili... Üheks väga pidulikuks puhuks- Laura ristseteks- oli võimalus mul kududa uduloorina pehme beebikleidike. Vaadake ise, preili kannab selle viimse nõksuni välja :-)
Tegelikult ei olnud see esimene ristimiskleit minu jaoks sel suvel teha, aga väga eriline küll. Kuna ma ise olen selle aja laps, kus kirikusse mindi vaid salaja ja jõulu ajal ning minu aastakäigule ei olnud kombeks isegi vadereid leida, siis seda suurem oli aukartus ja millegi "erilise" tunnetamine kududes kleiti selliseks puhuks.
Mõned riided ongi inimese elus väga erilised- üks ja ainus (loodetavasti) pruutkleit, esimene beebitekk, esimese koolipäeva lehvid juustes või läikivad kingad... Kleiti ristsetel kantakse vaid mõne tunni jagu, aga eriliseks teeb selle riide asi, et see ese ei saa pärast mitte unustatud või ära visatud, vaid pakitakse kenasti siidpaberisse ja läheb uue beebi ootele. Kas see beebi siis sünnib enam-vähem samasse põlvkonda või on ta juba kleidikandja laps tulevikus, on vaid vanajumala enda kätes. Tunnetades seda erilisust oli mul suur rõõm kokku kududa armastatud pitsimustreid.
Laurale soovin eluteele kordaminekuid ja palju pilvituid päevi! Laura emmele rõõmu silmaterast ning jõudu-jaksu ja palju naeratusi!
Kleit lahkus minu juurest nii kiiresti, et korralikke pilte ma teha ei jõudnud. Ka polnud ühtegi armsat beebit käepärast. Laura ema Astra saatis aga vaadata, kuidas tol tähtsal päeval printsessil läks.
Selle kleidi mustri kujundasin ise nö vanade põhimustrite baasil. Panin kokku Haapsalu sallide juures kasutatud ja armastatud mustrid- vausabakirja, kuusemotiivi ja vähendatud suuruses kaheksakannamotiivi. Vausaba sai mugavalt kleidisabas ka kahe suurema mustrigrupi vahele poetatud, ühendama ja eraldama. Kaheksakanna südamesse ning nende vahele pistsin pisikesed õhksilmuste grupid.
Kootud sai 2/32 meriinost ja tulemus oli udupehmeke. Kleidi rinnale tegin kaheksakanna, mis on tugev kaitsemärk igas kultuuriruumis ja varrukaavad said meelega pea vööni, et printsessi käed ikka mugavalt ja ohutult õigesse kohta saaksid.
Loodan, et kleit peab vastu veel mitmeid printsesse ja printse :-)
Eesti juurtega, aga soojal maal on printsess Laura. Pisike ja armas. Ja armastatud. Ema jutu järgi pidulikel puhkudel üsna kombekas noor preili... Üheks väga pidulikuks puhuks- Laura ristseteks- oli võimalus mul kududa uduloorina pehme beebikleidike. Vaadake ise, preili kannab selle viimse nõksuni välja :-)
Tegelikult ei olnud see esimene ristimiskleit minu jaoks sel suvel teha, aga väga eriline küll. Kuna ma ise olen selle aja laps, kus kirikusse mindi vaid salaja ja jõulu ajal ning minu aastakäigule ei olnud kombeks isegi vadereid leida, siis seda suurem oli aukartus ja millegi "erilise" tunnetamine kududes kleiti selliseks puhuks.
Mõned riided ongi inimese elus väga erilised- üks ja ainus (loodetavasti) pruutkleit, esimene beebitekk, esimese koolipäeva lehvid juustes või läikivad kingad... Kleiti ristsetel kantakse vaid mõne tunni jagu, aga eriliseks teeb selle riide asi, et see ese ei saa pärast mitte unustatud või ära visatud, vaid pakitakse kenasti siidpaberisse ja läheb uue beebi ootele. Kas see beebi siis sünnib enam-vähem samasse põlvkonda või on ta juba kleidikandja laps tulevikus, on vaid vanajumala enda kätes. Tunnetades seda erilisust oli mul suur rõõm kokku kududa armastatud pitsimustreid.
Laurale soovin eluteele kordaminekuid ja palju pilvituid päevi! Laura emmele rõõmu silmaterast ning jõudu-jaksu ja palju naeratusi!
Kleit lahkus minu juurest nii kiiresti, et korralikke pilte ma teha ei jõudnud. Ka polnud ühtegi armsat beebit käepärast. Laura ema Astra saatis aga vaadata, kuidas tol tähtsal päeval printsessil läks.
Selle kleidi mustri kujundasin ise nö vanade põhimustrite baasil. Panin kokku Haapsalu sallide juures kasutatud ja armastatud mustrid- vausabakirja, kuusemotiivi ja vähendatud suuruses kaheksakannamotiivi. Vausaba sai mugavalt kleidisabas ka kahe suurema mustrigrupi vahele poetatud, ühendama ja eraldama. Kaheksakanna südamesse ning nende vahele pistsin pisikesed õhksilmuste grupid.
Kootud sai 2/32 meriinost ja tulemus oli udupehmeke. Kleidi rinnale tegin kaheksakanna, mis on tugev kaitsemärk igas kultuuriruumis ja varrukaavad said meelega pea vööni, et printsessi käed ikka mugavalt ja ohutult õigesse kohta saaksid.
Loodan, et kleit peab vastu veel mitmeid printsesse ja printse :-)
Sildid
haapsalu sall,
Haapsalu Shawl,
kleit,
kootud,
kudumine,
lastele
Monday, January 16, 2012
Kudumiskursused Raplas ja hea uudis Viljandi rahvale!
Talvekaamose vastu parim rohi on käeline tegevus. Ilma kahtluseta, sest retsept on järgi proovitud :-) Julgen soovitada.
Kallis raplakas, tule kuduma! Kallis märjamaakas ja kohilakas ja kaiukas, tule samuti ning ka kõik teised! Väga armas väike õppeklass otse kesklinnas ootab meid ning pühapäeva pärastlõuna on parim aeg pitsikudumistarkuste tudeerimiseks.12eurose osavõtutasu eest saad teadmised, mida aeg ega koi ei riku :-)
Märjamaa suunal võin tagasisõidul ka tasuta transporti pakkuda.
Viljandlastele on mul samuti hea uudis. Pitsikudumiskursus algajatele jõuab Viljandisse 25ndal veebruaril ja Haapsalu salli kursus kohe pärast naistepäeva, 10.-11.märtsil. Kes kindel tulija, soovitan registreeruda kohe. Kohti kummalgi kursusel kümnele. Lähem info kursuste lehel.
Kallis raplakas, tule kuduma! Kallis märjamaakas ja kohilakas ja kaiukas, tule samuti ning ka kõik teised! Väga armas väike õppeklass otse kesklinnas ootab meid ning pühapäeva pärastlõuna on parim aeg pitsikudumistarkuste tudeerimiseks.12eurose osavõtutasu eest saad teadmised, mida aeg ega koi ei riku :-)
Märjamaa suunal võin tagasisõidul ka tasuta transporti pakkuda.
Viljandlastele on mul samuti hea uudis. Pitsikudumiskursus algajatele jõuab Viljandisse 25ndal veebruaril ja Haapsalu salli kursus kohe pärast naistepäeva, 10.-11.märtsil. Kes kindel tulija, soovitan registreeruda kohe. Kohti kummalgi kursusel kümnele. Lähem info kursuste lehel.
Thursday, January 12, 2012
Taaskasutus üllatab
Foto: Fairytea poest Etsys |
Huvitav, kas ma olen maha maganud mõne multika või filmi või muu teema, kust selline asi on popiks saanud? Või on siis tegemist ühe edulise müüja plagieerimisega, kes kunagi essa oli? Ehk on jalgratta leiutanud korraga ja igaüks omaette kolme aasta vältel terve seltskond tublisid õmblejaid? (Sel juhul on huvitav, kuidas küll korraga kargab pähe kõigile säärane kapuuts). Või on siin midagi sarnast nagu eestlasi tabanud "satsisallifenomen"? (Ausalt, pole ühtegi tein´d ja ei tee kah)
Igatahes vahva värvipillerkaar pea neljasaja mantli näol tegi tuju heaks. Olgu, kõiki küll ei viitsinud üle vaadata, pärast viiendat lehekülge oli mul suu kõrvuni ja tekkisidki need küsimused. Sest taevake küll, millised mantlid ja millised kapuutsid!!??
Sunday, January 8, 2012
Retrolaks ja Haapsalu sall 1974nda moodi
Juba paar tundi on minu toas hõljunud eriline, kirev aura ning vägagi maine ja räme kopituselehk. Viimasest hoolimata naudin ma väljakraamitud materjalis tuhlamist. Täna võtsin ette terve suure kotitäie vanu Siluette ja Laste Siluette. Uuema aja inimesed ei pruugigi teada, et kunagi sellised ajakirjad ilmusid ning olid tollase NL alal väga erilised ning nende lugejad lausa privilegeeritud, sest uusi värskeid moetrende pidi tikutulega taga otsima.
Minu vanaema oli lihtne maanaine, tühja tal sest moest, aga ta oli postiljon. See aitas jala selle privilegeeritute-ukse vahele saada ning kuna vana-vanaema oli küla õmbleja, siis ilma nende ajakirjadeta lihtsalt ei saanud eduline olla! Õnneks suur osa tolle aja varandusest on säilinud ning nüüd minu keldris hoiul. Olgugi, et kraam on väärt, ei saa ma seda tuppa hoiule tuua, sest kopituselehk on tõesti vänge. Läbi ekraani ehk ei tule :-)
Teate, mida me õega lastena armastasime maal külas olles teha? Vanaema Siluetid olid ühes suures kapis ning me tõstsime sealt endale sülle suure kuhja. Ikka kohe nii, et istudes põlvedelt nina alla ulatuks. Siis, leht-lehelt pöörates valisime oma lemmikmudeleid ning parimale tuli sõrm peale panna ning hüüda "Mina!". Kuna ilu oli vaat et elu ja surma küsimus, siis leheküljed vupsasid vahel imekiiresti, sõrmed torkasid mudelit veel kiiremini ning hüüdma pidi ju ometigi kõvemini kui teine! Vahel läksid sõrmed isegi kaklema, sest mida kaharam seelik, seda ihaldusväärsem ju ometigi! Ja mida naljakam konnaprill, seda ägedam! Kes ei tea, mis on konnaprill, see vaatab ülejärgmist pilti :-)
1974.aasta Siluett tutvustab Haapsalu salli alljärgneval moel (kirjaosa tegin eraldi suurema pildina. Kes tahab lugeda, klõpsaku suuremaks)
Kuidas vanadelt raamatutelt üldse seda kopituselõhna küljest saaks? Kas see üldse kaobki?
Thursday, January 5, 2012
Pitsikudumiskursus Raplas
Uue aasta esimese kuu koolitused olen ma nüüd koondanud kalendrisse. Kursuste väga lühikese kirjelduse leiab sealt samuti. Lähiajal lisanduvad Tartu ja Viljandi, võimalik et ka Pärnu kursuste ajad ja teemad.
Mõtlesin, et kui siin blogis iga kolmas sissekanne on reklaam, siis võib see ehk koormavaks muutuda. Hoian siis edaspidi teemad lahus ja püüan siia rohkem ka käsitööjuttu kirjutada.
Aga jah, pühapäeval, 29.jaanuaril kella neljast ootan algajaid ja miks mitte ka pisut juba kogenumaid kudujaid Raplas pitsikudumistarkusi kuulama. Esimese tunni ma räägin, teisel teeme kõik koos kiire ja vajaliku proovitöö.
Pärast seda kursust oskad sa ise hinnata nii oma kudumiskäekirja kui lõnga-vardavalikut ja loodetavasti ei ole sul kunagi enam muret pitsi alustamise ja lõpetamisega. Kaasa saad põhjaliku kirjaliku materjali. Töövahendid ootavad sind kohapeal, kaasa osta saab ka kvaliteetset valget Haapsalu salli jaoks sobivat lõnga.
Registreerumine ja küsimused palun meilile liina.rees@gmail.com Kohti on kümnele ja kursus täitub maksmise järjekorras põhimõttel kes ees, see sees.
Mõtlesin, et kui siin blogis iga kolmas sissekanne on reklaam, siis võib see ehk koormavaks muutuda. Hoian siis edaspidi teemad lahus ja püüan siia rohkem ka käsitööjuttu kirjutada.
Aga jah, pühapäeval, 29.jaanuaril kella neljast ootan algajaid ja miks mitte ka pisut juba kogenumaid kudujaid Raplas pitsikudumistarkusi kuulama. Esimese tunni ma räägin, teisel teeme kõik koos kiire ja vajaliku proovitöö.
Pärast seda kursust oskad sa ise hinnata nii oma kudumiskäekirja kui lõnga-vardavalikut ja loodetavasti ei ole sul kunagi enam muret pitsi alustamise ja lõpetamisega. Kaasa saad põhjaliku kirjaliku materjali. Töövahendid ootavad sind kohapeal, kaasa osta saab ka kvaliteetset valget Haapsalu salli jaoks sobivat lõnga.
Registreerumine ja küsimused palun meilile liina.rees@gmail.com Kohti on kümnele ja kursus täitub maksmise järjekorras põhimõttel kes ees, see sees.
Tuesday, January 3, 2012
Milline oli aasta 2011?
Käsitööblogijate aastakokkuvõtteid lugeda on olnud väga põnev. Inimesed on ilusad ja head, tegemised usinad! Kuna see aasta oli minu elus tegelikult üks olulisemaid ja pöördelisemaid, siis otsustasin ka ise pilgu möödunule visata. Abiks blogi ja nüüd juba vana märkmik.
Jaanuar- aasta algas kannatuse proovilepanekuga. Mandliteoperatsioon, mis oli vajalik ja läks imehästi, kuid jäi meelde vaid halva küljega ning usin sõidueksamiks harjutamine meetriste hangede vahel ning libedate teeoludega. Aga hakkama sain! Märkmik on kirju: töövahetused, kool... Käsitöise poole pealt kudusin usinalt proovilappe uue blogi tarvis, mis Olga Jasnovidovaga sai avatud kuu lõpul. www.newlace.blogspot.com, mäletate, eksole :-) Et ootajate aeg pikk poleks, avaldasin ka ühe mustri, mis varasemast tagavaraks oli. Leivarätt, see haapsalumaiguline. Jaanuari jäid ka Muhu Täht ja Muhu Südamed.
Veebruar- teisel katsel sain ARKi eksami sooritatud ja minust sai täieõiguslik roolikeeraja. Saladuskatte all ütlen, et linnasid kardan ma ikka kui tuld. Korra Pärnus olen sõitnud, aga... no ei ole linnad minu jaoks.
Usinalt sai kootud, valmis järjekordne Ruby-kampsun. Koolitööks tegin gobelääni, mida sai viimati proovitud pool elu tagasi. Kes tahab aega kulutada või midagi täielikult unustada, tehke kindlasti gobelääntehnikas midagi. Veebruar oli ka see aeg, kui ma julgesin esimest korda valju häälega välja öelda, et ma jätan palgatöö ja pühendungi käsitööle. Palju mul toetajaid polnud ja jänes oli ka püksis, aga see oli parim otsus aastal 2011!
Märts- taas kimbutasid mind terviseprobleemid. Kui muidu terve inimene satub järsku kiirabisse, siis on see halb märk. Süda tegi muret ning tagantjärele olen ma endale aru andnud, et pinget oli liiga palju. Ma tahtsin tubli olla nii palgatööl kui koolis ja ka käsitöisel rindel.
Hästi tore oli, et kudumiskoolitust puudutavale küsimustikule sain hulga toredaid ja asjalikke vastuseid ning see andis julgust selle mõttega edasi minna. Pille, kes blogimaailmas on ka Sallihulluna tuntud, kudus mu Muhu Tähe ning jällekord mu süda sulas :-) Kuu lõppes ERMi konkursile esitatud salliprojektiga. Posti pealkirjaks panin "1976/1981/2011", kusjuures see esimene number on ka mu enda väljalaskeaasta.
Aprill- oli vahva ja põnev kuu, mille parim osa oli mitmepäevane käsitööreis Saaremaale. Aasta esimese laadana märkisin Vabaõhumuuseumi laada, mis ei olnud ärilises mõttes küll väga väärt, aga kust sain mõned toredad kontaktid.
Kooli lõpuni ja lõpunäituseni oli jäänud vähem kui kuu, kui ma end kätte võtsin ja julgelt kuulutasin, et saab ka üle varju hüpatud, kui vaja. Saab tehtud pitskleit ideest kuni viimase lihvini. Kahekümne päevaga!
Mai- pöörane kuu, pöörane kuu! Alates viiendast maist jätsin jumalaga oma seniste töökaaslastega ja sammusin edasi oma rada. Käsitööga Tööle 2 sai lõpetatud, äriplaan kaitstud ning ka kleit jõudis lõpunäituseks valmis. Terve kuu oligi üks pöörane kihutamine selle nimel, et kaitsta oma kuduja-au, ise ju lugesite ning olite tunnistajaks :-) Kleit sai valmis, on jätkuvalt popp ja läheb ka selle kuu lõpus taas näitusele.
Juuni- sellest kuust alates leiab nii Vabaõhumuuseumi kui ERMi poest minu salle müügist. Minu jaoks on auasi, et saan oma salle sellistes kohtades näidata ja müüa. Kuu keskpaigas sai kohtutud toredate kudujatega, kes Carla ja Hillyga Eestisse reisisid. Ühe inglise härrasmehe käel on sellest ajast ka minu salli järgi tehtud tätoveering (hirmus naljakas mõelda...). Juunis kudusin ka ära oma 50.nda salli, mida pean omaette murdepunktiks. Arvasin, et ega enne seda mul pole teistele küll midagi rääkida, pärast seda numbrit võib öelda, et olen nagu natuke midagi juba teinud ning kogemusi korjanud ning võin ka teistele kudumisest rääkida. Praktiku seisukohalt, sest õpetajaharidust mul pole ja ei tule :-)
Heegeldasin valmis kauni kleidi ja ma olen väga rõõmus, et tänu sellele kleidile kohtusin ühe toredama kliendiga, kes sel aastal on mul olnud.
Juuli- kuu, mis oli kirev kui pühademuna. Sai külastatud vabaõhukontserte, taibatud järsku, et pisitütrest on saanud noor preili ja avardatud oma silmapiiri mitmelgi muul moel. Algas see kuu põrgukuumuse ja Hansapäevadega Pärnus. Oli põnev aeg. Lauraga leidsime tee Pärnus Vuhti Galeriisse, mis on üks äraütlemata põnev koht. Kudusin suure kuuma kiuste valmis peene ristimiskleidi ja alustasin pruudikleidi kudumist Margitile. Kuigi ma ei ole eraldi ära märkinud siin salle, siis need valmisid järjekindlalt ja näiteks Silvia kirja on nüüd kootud juba enam, kui kümne salli jagu. Aga jah, nii peenet kleiti kui oli Tristan-Thori ristimiskleit, pole rohkem teinudki...
August- see kuu on minu jaoks oluline vähemasti viimastel aastatel ühe päeva poolest. Pole kolme korda vaja arvata, et Haapsalu Salli Päevast käib jutt. Seekord, oli see siis saatuse sõrm või tont teab mis, ma Haapsallu ei saanud. Suure palava kiuste sai palju sõidetud ja reisitud ning alustasin kudumiskursustega. Veel meisterdasime usinate naistega pudelililli ja muidugi ma kudusin, kudusin ja kudusin. Lõppkokkuvõttes kudusin ka sel kuul kleidi, isegi kaks. Väike Laura Itaalias sai ristimiskleidi ning Margit abiellus minu kootud kleidis.
September- uus kooliaasta tõi mind taas koolipinki. Käsitööga Tööle2, viimast aastat. Seitse kuud on sobilik aeg, ei jõua ära tüdineda :-) Taas logises mu tervis pisut ning vajas kõpitsemist, aga ei midagi hullu. Kõigest kuduja kaelakangus. Algajate värk, ei oska veel oma keha "lugeda" ja pingutan kohati üle. Kuu märksõnadeks oli veel Etsy-poe kohendamine ja taas käimalükkamine ning taaskasutusehete tegemine. Ja suhtlemine Haapsalu-rahvaga. Üldse oli üks segane ja närviline kuu, tagantjärele oskan süüdistada vaid kehva tähtedeseisu ja liigset südamesse võtmist teemade puhul, mis mulle korda lähevad.
Oktoober- oli reise siia ja sinna, mitmeid koolitusi. Neid kudumise omi. Jäin väga rahule, sest minu kursustele satuvad alati väga motiveeritud ja usinad kudujad. Aitäh, kes te käisite! Haapsalus oli sallitoa hooaja lõpetamine, kus sain rääkida neist asjust, mis interneti-inimesena südamel kannan. Ja muidugi eraldi märk oli Haapsalu räti raamatu ilmumine, väga oluline sündmus minu jaoks. Kuu keskel panin üle oma esimese, päris-ainult-minu näituse. See oli eksprompt pakkumine ja kahepäevase ettevalmistusega ettevõtmine, aga lõppkokkuvõttes väga eduline ja vahva. Külastasin Setomaad, selle parimaid käsitööpaiku ja Lindora laata. See viimane oli ikka päris äge.
November- kui aasta alguses ei julgenud unistada, siis aasta lõpus olin juba julgem ja mõtlesin, et võiks ju olla ka oma käsitööpesa. Koju ei mahu lihtsalt varsti käsitööelu enam ära. Mardilaat, millel osalesin, oli aasta üks olulisemaid sündmusi, kuigi ilma erilise ärieduta. Ma väga ei muretse, et laadal meeletult ei müü, sest kasu tuleb hoopis teisel moel- suhted, kontaktid, enda näitamine. Ka see on vajalik. Laadajärgse eufooria ja rõõmu tõmbas maha üks Maalehe ajakirjanik, kellele ma tema lollust ei suuda siiani andestada. Ma saan aru, et vähese kooliharidusega või vanadusest "ümaralt" mõtlevad inimesed ajavad sellist juttu, aga...ohhhh, vabandust, jälle läksin leili! Ei olnud plaanis. Samasse kuusse jäi ka täpselt vastupidine kogemus ajakirjandusega- kohaliku maakonnalehe ajakirjanik tegi minu käsitöölise teest ja eluvalikutest loo, mis Nädalise terve tagumise lehe hõivas ja oli väga armas. Ikka selle poolest, kuidas oli kirjutatud, persooni armastan ma nagunii :-) Kudusin terve kuu hoolega, jälle kord pidi tulema üks kleit, aga sellele ei olnud määratud valmis saada. Ootab.
Detsember- lõputu lumeootus, aga abi ei miskit. Läbi vihma sai käidud siin ja seal kursuseid pidamas. Taaralinn oli tore, tervitused kudujatele! Ja Paidest sai alguse Haapsalu salli koolituste tuur. Ma olen alanud aasta plaaninud paljuski koolitustele, eks järgmises jaanuaris vaatab, kas oli tore ja kas jätkata. Jõuluaja veetsin plaanitult rahulikult, iga-aastase käsitööliste meeletu jõulupaanikaga sel aastal ei ühinenud. Meelega.
Ja kogu kuu oli käsil üks salajane projekt, millest räägin siis, kui ta sündinud on ja ühe kirjastuse abil ilmavalgust näeb. Ootusaega jäi igatahes viis tokki maavillast ja ligi 70 tundi kudumist (arvestus on küll umbkaudne praegu, aga suurusjärk peaks olema sinnakanti).
Kokkuvõttes ma võin öelda, et oli rikas ja tore aasta. Kirev. Kohati isegi liiga kirev mu aeglase loomuse kohta. Põhiline on aga, et ma kohtasin palju uusi inimesi ja palju tohutult toredaid käsitööinimesi! Maailm avardus, et ragin taga. Ja patsutan endale õlale, et selle julge sammu ette võtsin ning end nüüd käsitööliste ridadesse lugeda võin. Ma ei tea, kas peaks lisama hoiatuse ka, et ärge seda kodus järgi tehke või pigem mitte...?
HEAD UUT AASTAT, KALLID SÕBRAD! TULGU SEE EDUKAS JA SOOVIDE TÄITUMISE AASTA! ÕNNE JA RAHU JA RÕÕMU TEILE!
Jaanuar- aasta algas kannatuse proovilepanekuga. Mandliteoperatsioon, mis oli vajalik ja läks imehästi, kuid jäi meelde vaid halva küljega ning usin sõidueksamiks harjutamine meetriste hangede vahel ning libedate teeoludega. Aga hakkama sain! Märkmik on kirju: töövahetused, kool... Käsitöise poole pealt kudusin usinalt proovilappe uue blogi tarvis, mis Olga Jasnovidovaga sai avatud kuu lõpul. www.newlace.blogspot.com, mäletate, eksole :-) Et ootajate aeg pikk poleks, avaldasin ka ühe mustri, mis varasemast tagavaraks oli. Leivarätt, see haapsalumaiguline. Jaanuari jäid ka Muhu Täht ja Muhu Südamed.
Veebruar- teisel katsel sain ARKi eksami sooritatud ja minust sai täieõiguslik roolikeeraja. Saladuskatte all ütlen, et linnasid kardan ma ikka kui tuld. Korra Pärnus olen sõitnud, aga... no ei ole linnad minu jaoks.
Usinalt sai kootud, valmis järjekordne Ruby-kampsun. Koolitööks tegin gobelääni, mida sai viimati proovitud pool elu tagasi. Kes tahab aega kulutada või midagi täielikult unustada, tehke kindlasti gobelääntehnikas midagi. Veebruar oli ka see aeg, kui ma julgesin esimest korda valju häälega välja öelda, et ma jätan palgatöö ja pühendungi käsitööle. Palju mul toetajaid polnud ja jänes oli ka püksis, aga see oli parim otsus aastal 2011!
Märts- taas kimbutasid mind terviseprobleemid. Kui muidu terve inimene satub järsku kiirabisse, siis on see halb märk. Süda tegi muret ning tagantjärele olen ma endale aru andnud, et pinget oli liiga palju. Ma tahtsin tubli olla nii palgatööl kui koolis ja ka käsitöisel rindel.
Hästi tore oli, et kudumiskoolitust puudutavale küsimustikule sain hulga toredaid ja asjalikke vastuseid ning see andis julgust selle mõttega edasi minna. Pille, kes blogimaailmas on ka Sallihulluna tuntud, kudus mu Muhu Tähe ning jällekord mu süda sulas :-) Kuu lõppes ERMi konkursile esitatud salliprojektiga. Posti pealkirjaks panin "1976/1981/2011", kusjuures see esimene number on ka mu enda väljalaskeaasta.
Aprill- oli vahva ja põnev kuu, mille parim osa oli mitmepäevane käsitööreis Saaremaale. Aasta esimese laadana märkisin Vabaõhumuuseumi laada, mis ei olnud ärilises mõttes küll väga väärt, aga kust sain mõned toredad kontaktid.
Kooli lõpuni ja lõpunäituseni oli jäänud vähem kui kuu, kui ma end kätte võtsin ja julgelt kuulutasin, et saab ka üle varju hüpatud, kui vaja. Saab tehtud pitskleit ideest kuni viimase lihvini. Kahekümne päevaga!
Mai- pöörane kuu, pöörane kuu! Alates viiendast maist jätsin jumalaga oma seniste töökaaslastega ja sammusin edasi oma rada. Käsitööga Tööle 2 sai lõpetatud, äriplaan kaitstud ning ka kleit jõudis lõpunäituseks valmis. Terve kuu oligi üks pöörane kihutamine selle nimel, et kaitsta oma kuduja-au, ise ju lugesite ning olite tunnistajaks :-) Kleit sai valmis, on jätkuvalt popp ja läheb ka selle kuu lõpus taas näitusele.
Juuni- sellest kuust alates leiab nii Vabaõhumuuseumi kui ERMi poest minu salle müügist. Minu jaoks on auasi, et saan oma salle sellistes kohtades näidata ja müüa. Kuu keskpaigas sai kohtutud toredate kudujatega, kes Carla ja Hillyga Eestisse reisisid. Ühe inglise härrasmehe käel on sellest ajast ka minu salli järgi tehtud tätoveering (hirmus naljakas mõelda...). Juunis kudusin ka ära oma 50.nda salli, mida pean omaette murdepunktiks. Arvasin, et ega enne seda mul pole teistele küll midagi rääkida, pärast seda numbrit võib öelda, et olen nagu natuke midagi juba teinud ning kogemusi korjanud ning võin ka teistele kudumisest rääkida. Praktiku seisukohalt, sest õpetajaharidust mul pole ja ei tule :-)
Heegeldasin valmis kauni kleidi ja ma olen väga rõõmus, et tänu sellele kleidile kohtusin ühe toredama kliendiga, kes sel aastal on mul olnud.
Juuli- kuu, mis oli kirev kui pühademuna. Sai külastatud vabaõhukontserte, taibatud järsku, et pisitütrest on saanud noor preili ja avardatud oma silmapiiri mitmelgi muul moel. Algas see kuu põrgukuumuse ja Hansapäevadega Pärnus. Oli põnev aeg. Lauraga leidsime tee Pärnus Vuhti Galeriisse, mis on üks äraütlemata põnev koht. Kudusin suure kuuma kiuste valmis peene ristimiskleidi ja alustasin pruudikleidi kudumist Margitile. Kuigi ma ei ole eraldi ära märkinud siin salle, siis need valmisid järjekindlalt ja näiteks Silvia kirja on nüüd kootud juba enam, kui kümne salli jagu. Aga jah, nii peenet kleiti kui oli Tristan-Thori ristimiskleit, pole rohkem teinudki...
August- see kuu on minu jaoks oluline vähemasti viimastel aastatel ühe päeva poolest. Pole kolme korda vaja arvata, et Haapsalu Salli Päevast käib jutt. Seekord, oli see siis saatuse sõrm või tont teab mis, ma Haapsallu ei saanud. Suure palava kiuste sai palju sõidetud ja reisitud ning alustasin kudumiskursustega. Veel meisterdasime usinate naistega pudelililli ja muidugi ma kudusin, kudusin ja kudusin. Lõppkokkuvõttes kudusin ka sel kuul kleidi, isegi kaks. Väike Laura Itaalias sai ristimiskleidi ning Margit abiellus minu kootud kleidis.
September- uus kooliaasta tõi mind taas koolipinki. Käsitööga Tööle2, viimast aastat. Seitse kuud on sobilik aeg, ei jõua ära tüdineda :-) Taas logises mu tervis pisut ning vajas kõpitsemist, aga ei midagi hullu. Kõigest kuduja kaelakangus. Algajate värk, ei oska veel oma keha "lugeda" ja pingutan kohati üle. Kuu märksõnadeks oli veel Etsy-poe kohendamine ja taas käimalükkamine ning taaskasutusehete tegemine. Ja suhtlemine Haapsalu-rahvaga. Üldse oli üks segane ja närviline kuu, tagantjärele oskan süüdistada vaid kehva tähtedeseisu ja liigset südamesse võtmist teemade puhul, mis mulle korda lähevad.
Oktoober- oli reise siia ja sinna, mitmeid koolitusi. Neid kudumise omi. Jäin väga rahule, sest minu kursustele satuvad alati väga motiveeritud ja usinad kudujad. Aitäh, kes te käisite! Haapsalus oli sallitoa hooaja lõpetamine, kus sain rääkida neist asjust, mis interneti-inimesena südamel kannan. Ja muidugi eraldi märk oli Haapsalu räti raamatu ilmumine, väga oluline sündmus minu jaoks. Kuu keskel panin üle oma esimese, päris-ainult-minu näituse. See oli eksprompt pakkumine ja kahepäevase ettevalmistusega ettevõtmine, aga lõppkokkuvõttes väga eduline ja vahva. Külastasin Setomaad, selle parimaid käsitööpaiku ja Lindora laata. See viimane oli ikka päris äge.
November- kui aasta alguses ei julgenud unistada, siis aasta lõpus olin juba julgem ja mõtlesin, et võiks ju olla ka oma käsitööpesa. Koju ei mahu lihtsalt varsti käsitööelu enam ära. Mardilaat, millel osalesin, oli aasta üks olulisemaid sündmusi, kuigi ilma erilise ärieduta. Ma väga ei muretse, et laadal meeletult ei müü, sest kasu tuleb hoopis teisel moel- suhted, kontaktid, enda näitamine. Ka see on vajalik. Laadajärgse eufooria ja rõõmu tõmbas maha üks Maalehe ajakirjanik, kellele ma tema lollust ei suuda siiani andestada. Ma saan aru, et vähese kooliharidusega või vanadusest "ümaralt" mõtlevad inimesed ajavad sellist juttu, aga...ohhhh, vabandust, jälle läksin leili! Ei olnud plaanis. Samasse kuusse jäi ka täpselt vastupidine kogemus ajakirjandusega- kohaliku maakonnalehe ajakirjanik tegi minu käsitöölise teest ja eluvalikutest loo, mis Nädalise terve tagumise lehe hõivas ja oli väga armas. Ikka selle poolest, kuidas oli kirjutatud, persooni armastan ma nagunii :-) Kudusin terve kuu hoolega, jälle kord pidi tulema üks kleit, aga sellele ei olnud määratud valmis saada. Ootab.
Detsember- lõputu lumeootus, aga abi ei miskit. Läbi vihma sai käidud siin ja seal kursuseid pidamas. Taaralinn oli tore, tervitused kudujatele! Ja Paidest sai alguse Haapsalu salli koolituste tuur. Ma olen alanud aasta plaaninud paljuski koolitustele, eks järgmises jaanuaris vaatab, kas oli tore ja kas jätkata. Jõuluaja veetsin plaanitult rahulikult, iga-aastase käsitööliste meeletu jõulupaanikaga sel aastal ei ühinenud. Meelega.
Ja kogu kuu oli käsil üks salajane projekt, millest räägin siis, kui ta sündinud on ja ühe kirjastuse abil ilmavalgust näeb. Ootusaega jäi igatahes viis tokki maavillast ja ligi 70 tundi kudumist (arvestus on küll umbkaudne praegu, aga suurusjärk peaks olema sinnakanti).
Kokkuvõttes ma võin öelda, et oli rikas ja tore aasta. Kirev. Kohati isegi liiga kirev mu aeglase loomuse kohta. Põhiline on aga, et ma kohtasin palju uusi inimesi ja palju tohutult toredaid käsitööinimesi! Maailm avardus, et ragin taga. Ja patsutan endale õlale, et selle julge sammu ette võtsin ning end nüüd käsitööliste ridadesse lugeda võin. Ma ei tea, kas peaks lisama hoiatuse ka, et ärge seda kodus järgi tehke või pigem mitte...?
HEAD UUT AASTAT, KALLID SÕBRAD! TULGU SEE EDUKAS JA SOOVIDE TÄITUMISE AASTA! ÕNNE JA RAHU JA RÕÕMU TEILE!
Sildid
äri,
blogi,
ERMi konkurss,
Etsy,
haapsalu sall,
Haapsalu Shawl,
Käsitööga Tööle2,
kleit,
koolitus,
kudumine,
kursused,
laadad,
muster,
muuseum,
näitus,
newlace.blogspot.com,
töö,
unistused,
Vuhti maja
Subscribe to:
Posts (Atom)