Nüüd ta tuli, plaanitud ja oodatud...

Olga Jasnovidova mustritõlgendus haapsalu sallile

 English text below...

... pealkiri kõlab, otsekui tooks ma nüüd beebiuudiseid :-) No mõnes mõttes need ongi beebiuudised, aga mitte siiski päris.

Täna avasime Olgaga uue blogi kõigile pitsikirjadest lugu pidavatele kudujatele! (Olga on tuntud ka internetinimega psiho_de_lika). Teretulemast http://newlace.blogspot.com/ pitsimaailma!

Nagu blogis tutvustavalt ülarealt lugeda võite, on tegemist kohaga, kus vanad mustrid saavad uue tõlgenduse ja sünnivad ka täiesti uued- kõik selleks, et Eesti kudumistraditsioone veelgi laiemalt tutvustada. Projekt on tihedalt seotud ülemaailmse käsitööfoorumiga Ravelry.com, kus meil on oma nurgake (kes veel ei ole liitunud, siis ruttu-ruttu ennast järjekorda panema!).

Minu osaks pidi algul jääma vaid mudelite läbikudumine, kuid nagu ma jaanuari algul juba välje lobisesin, ei saanud ma end tagasi hoitud ja panin kirja mõned Muhu mustritest inspireeritud pitsikirjad. Olete nüüd kõik tervitatud kuduma esimest! Muhu südamed e Hearts of Muhu on saadaval nii Ravelry lehel, kui ka uues blogis.

Kuna tegemist on mu esimese mustriga, siis igasugune tagasiside on väga teretulnud! Ka miinusmärgiga, kui vaja. Tänan juba ette!

Dear knitter, today I have good news for you! We planned few months with Olga   to open a new blog for people, who love lace knitting. Now it is open and you are very welcome to  http://newlace.blogspot.com/

As you can see, aim of our project is to enrich and popularize Estonian lace patterns by creating new pattern and modifying old. Olga is a Russian-speaking girl, my first language is Estonian and we both are trying to make us understood through the patterns and a little text in English :-) Our project takes place in Ravelry too, find us there! 

A month or two ago I found a lot of inspiration from my new book Meite Muhu Mustrid. There are hundreds of patterns, but not much of knitted lace. Haa, this is not necessary- even two-colored pattern seems like a lace for me ;-)) Take a look at my version of stockings pattern- it´s lacy! Hearts of Muhu is available for free in Ravelry and in our new blog too. Enjoy it!

This is my first pattern in public. suggestions and comments are very welcome!

Kuninglik kingitus, Evelin Ilvese FBst

Kuninganna Silviale kingitud Anneli Tammiku valmistatud pross „Salakiri“.

Presidendipaari Rootsi-visiiti jälgis meedia hoolega ja nii hakkas minulegi paar vahvat asja silma. Professionaalne kretinism- valikuline nägemine- sundis mind arvutiekraanilt hoolega uudistama presidendiproua kleiti ja vahvat vildist mantlit ning kübarat. Ja selline ehe, mis Eestipoolse kingina Rootsi viidi, pani i-le täpi.

Ükski omadussõna ei ole piisav, et väljendada seda lumma, nii eriline võib üks asi olla! Mis ma õhkan? See ehe on inspireeritud Haapsalu sallist...

Aeg läheb...

...kalendrisse vaadates on näha, et pool kuud kadus nii, et arugi ei saanud. Kunagi öeldi mulle, et kui sulle tundub, et kuud ja aastad lendavad, siis hakkad vanaks jääma. Viimased paar aastat ma muud ei tunnegi ja kõiges on süüdi käsitöö! Kui ma niisama teleka ees pöidlaid veeretaks, siis poleks ehk kusagile kiiret. Niisiis- käsitöö teeb vanaks, olge ettevaatlikud! ;-))

Suures kiire-kiire-kiire tuhinas olen ma sel aastal otsustanud pisut organiseeritumalt toimetada. Märkmikus on nüüd nädalate kaupa ära jagatud, millise käsitööprojektiga ma parasjagu tegelema peaksin. Natuke naljakas on lehtede servale vertikaalis näiteks "Marguti kamps" või "Olga sall" kirjutada, aga ma tõesti tunnen ennast ja tean, et muidu jäävad asjad viimase tunni viimastele minutitele... Tegelikult ega see märkmiku määrimine sellest päästa, aga ma vähemalt püüan. Kusagil kevadistel märkmikulehtedel peaks tulevikus olema ka kootud pruutkleit ja Käsitööga Tööle 2 lõputöö... Mmmm, suured plaanid!

Eile leidsin vanapaberipahna hulgast 1994. aastal astroloogilt tellitud sünnikaarditõlgenduse. Nii naljakas oli üle pika aja lugeda, aga ka sealt terendas mitmelt lehelt, et kärsitus ja veelkord kärsitus on see, millega ma iseend hulluks ajan. Praeguse perioodi märksõnaks on siis julgus luua mustreid. Korralike ja mõistlike tellimustööde sekka satuvad niimoodi kiirsallid ja öised kellakolmekohvid ruudulise paberi ja hariliku pliiatsi seltsis.

Kas ma juba mainisin, et selle kuu viimased päevad on need, kui oma salajased mustrinokitsemised avalikuks teen? Tulemas on uus blogi koostöös ühe väga ärksa vaimuga kudujaga... Mida sealt leiab? Kolme korda arvamiseks ei ole vaja- pitse, pitse ja veelkord pitse!

Tänaseks pildimaterjaliks valisin 36/2 meriinost kootud piibelehekirjas salli, mille hiljuti valmis sain. Materjal on täiesti suurepärane kudumiseks, aga minu suureks üllatuseks kippus töö käigus vanuma ja ei veninud lõppviimistlusel üldse sellisel määral nagu meriino tavaliselt teeb. Kummaline oli, jah, et salli servad kergelt karvendasid ja kui ma pitsi külge õmblesin, oli raskusi silmustest kiire läbipistmisega. Ometigi on mu käed kududes alati täielikult kuivad ja ma ei nätsuta tööd pikalt, st koon suhteliselt kiiresti. Arvan, et teen uudishimust sellest lõngast varsti veel ühe salli ja proovin pesta külmas vees. Praegu käesoojas lobistades oli samuti vanumist märgata (muidugi ei aidanud ma sellele ei nühkimise, kuumuse ega muu sarnasega kaasa), täiesti eriskummaline materjal! Aga ilus ja siidjas, mitte nii lödilt hoidev nagu Merinos Extra.

Tervise rindelt uudiseid niipalju, et ma täielikult mõistan nüüd titasid, kes püree suust välja ajavad. Kui sul on suus midagi, mis valutab, kõht on hirmus tühi ja sa pead leppima ainult mingi plögaga, siis on ikka kurb küll! Teised vitsutavad pipraga suitsuliha, röstsaia ja tooreid õunu, mina libistan vaikselt keedetud aedviljapüreed... Ainus lohutus on see, et šokolaad läheb hästi sulanuna alla küll;-) Muidu oleksin lõppstressis vist...

Ma olen tagasi, kõik on OK! //Kes kiunumist ei talu, ärgu edasi lugegu...//

... sellise sõnumiga jõudsin üleeile taas maapeale ja andsin sugulastele märku, et kõik on hästi. Mis siis toimus? Toimus see, et vabanesin Tartus oma tervist piinanud kurgumandlitest! Operatsioon läks iseenesest hästi ja kõik sellega kaasnevad aistingud ja valud on talutavad, aga haiglast sain sellise halva kogemuse, et enam ma vabatahtlikult üle haiglaaläve ei astu. Tegelt ka! Kui, siis ainult kiirabiga viies!

Tartu ja  Ülikooli Kõrvakliiniku valisin, kuna seal pidid olema parimad spetsialistid ning mu kardioloog soovitas ka väga tugevalt. Parimate spetsialistide olemasolu, nagu näha, annab aga võimaluse mujalt "kokku hoida". Ka inimlikkuse pealt kohati, teeninduskultuurist rääkimata. Töö käib kui konveieril, oma tohtriga kohtusin hetk enne narkoosipanekut ja järgmisel päeval vaid korra- haiguslehe kätteandmiseks ja haiglast väljakirjutamiseks. Ausalt ka, ma ei valeta!! Narkoosiõde käis enne tere ütlemas ja siis tema hetkeks. Arsti nime sain teada ka alles töövõimetuslehelt lugedes... Ega polekski oluline, et ta vaatab suhu rohkem kui kaks korda, aga ütlen ausalt, et kogu minu info kurgumandlioperatsiooniga kaasneva kohta pärineb seetõttu küll Delfi foorumist, internetist ja apteekri käest, kellelt valuvaigisteid ostsin. Normaalne?! Ei tea, äkki ongi...

Me olime lõikusejärgses palatis kolmekesi ja nagu kuulda, ei olnud teised kaks ka absoluutselt rahul sellega, mis toimus. Ainus vahe oli, et neil olid mehed kaasas, kes vajadusel siis käisid ja rääkisid ja küsisid. Mina suutsin aga konflikti minna ühe (vist?) õega, ma ei teagi, sest nimesilte polnud kellelgi! Muidu viibis ta infolauas, aga kohtusime koridoris.

Pärast narkoosist äramist tabas mind tohutu koduigatsus ja ma oleksin olnud valmis haiglast põgenema (pärast narkoosi olen ma alati nõmedalt üliasjalik...). Ma teadsin, et ainuke asi, mis mind kinni hoiab, ongi väljakirjutamata haigusleht. Panin enda riided selga ja kõndisin mööda koridori ja siis saingi sõna otseses mõttes sõimata. "Miks te oma riietega olete? Miks te siin niimoodi kõnnite praegu?" Nagu kuulipildijast! Ma siis ütlesin, et kuna te mind viisite palatisse, kus üks meesterahvas istub nagu miki tooli peal ja ootab oma kaaslast, siis mina ei kavatse jubedates haigla pidžaamades, tiss ripakil, tema nina all lebada! Palatid on ju nii väikesed, et see vend põhimõtteliselt istus mul põlve peal (väga vastik kogemus). Ja miks ei tohiks ma olla oma riietega, kui protseduurid läbi on? Põhjendus oli, et veritsuseoht. No püha jumal, ma olengi ju sellega arvestanud ja see ei ole kindlasti üks ja ainus kord elus, kus mõni mu hilp võib veriseks saada (otse loomulikult ei saanud!). Ja sain teada, et koridori peal ei tohi kõndida, kuna "Mis siis saaks, kui kõik nii teeks!?!" Ma ei tea, mis siis ikka saaks?... tõenäoliselt oleks koridor rohkem lihtsalt rahvast täis ja ma ei peaks oma narkoosipeatäiest vabanema lääbakil olles, võõras noormees põlvi riivamas! Ühesõnaga, ma tahtsin sellele õele kähvata, et Teie olete siin patsientide pärast, mitte patsiendid Teie pärast, aga ma suutsin selle siiski ütlemata jätta. Oli näha, et ma ei ole kindlasti mitte esimene, kelle ta läbi nahutab ja selles majas vist on tõesti sedapidi, et patsiendid tulevad kohale "nende" pärast... Lahendasin olukorra nii, et küsisin endale hoopis rahustit.

Haiglast lahkudes küsisin ma, kas oleks võimalik saada teenindusjuhi kontakti, sest mul oli kindel plaan teha mõned ettepanekud meilitsi, neid pisikesi nõmedaid asju oli tegelikult veel. Huvitav oli see, et õde/arst (? jälle ei tea, sest nimesilti ega muid eristavaid tunnuseid sellel inimesel polnud) tegi suured silmad ja ütles, et sellist ametikohta ei ole olemas! Ma palusin siis kellegi meili, kes tegeleb sääraste küsimustega. Nüüd ma ei teagi, kas isikliku südamerahu saavutamiseks piisab siin kirumisest või peaksin korrektselt kirjapanduna oma ettepanekud TÜ Kõrvakliiniku poole saatma?

Mind on elus opilaual lõigutud kuus korda, aga see on vaieldamatult minu kõige halvem kogemus, kuigi tegu on minu lõikusi võrreldes kõige lihtsama opiga. Rohkem ma ei lähe, ainult siis, kui viiakse!  Või lähen siis ainult kohalikku külakolkahaiglasse, kus suhtumine on inimlikum...

Jagatud mure on poole väikesem ja nagu eestlasele kombeks- kiruda on vahel päris vabastav kogemus. Aitäh, et lubasite! Sünnipäeva puhul ju vast võib?! :-))))))

Leivarätt, mõeldes palavale suvele...

Minu tänasest postist leiab soovija mustri, mida kududa. Vabandust, salle veel ei saa, nendega tuleb oodata kuu lõpuni ja siis, ma tõesti luban, saab sallimustreid ja rohkem kui ühe!!

Tänane muster on ise lihtne, nagu ka ese, mida õpetuse järgi saab kududa. Tegemist on leivarätiga, millel Kroonprintsi motiiv. Töö käiku kirja panema sundis mind kerge edevus ja üks vahva Isetegija.net liige ning see juhtus suve kõige kuumematel päevadel. Mäletate, nii kuum oli, et tahtis ära tappa!?

Algselt pidi see väike töökirjeldus minema ühte raamatusse, aga nagu vahel selgub, ei õnnestu kõik plaanid ja tegijate poolt jäi raamat välja andmata. Nüüd, kus hanged on sadanud silmini ja viimastel päevadel sulanud taas põlvini, on aeg see väike õpetus välja tuua. Nagu ma ütlesin, tegemist on üsna lihtsa kudumistööga, pelgama ei peaks ka vähemvilunud kudujad!

Eraldi tänan ma selle projekti juures Marvet, kes suveleitsakus võttis vaevaks mulle pildistamiseks leiba küpsetada! Mäletan küll kui palav oli su köök, seda suurem aitäh!

Klõpsates saab allolevat näha suuremalt ja muster on vabalt kasutatav ning prinditav.

Pisike palve: kui saad leivaräti valmis ja seda näiteks oma blogis esitled, siis ole hea, lisa link minu blogile. Tänan ette!

NB! Äärepitsi rida nr 7 parandatud 04.11.2011 (varasema kolme silmuse kokkuvõtmine asendatud tavalise silmusega). Allpool toodud parandatud versioon

Open publication - Free publishing - More estonian

ERMi konkurss ja pisikest põnevust veel...

 Kui sul uue aasta hakul on juhtumisi natuke igav või oled lihtsalt ammu oodanud vahvat käsitööalast väljakustet, siis leidub muuseumil midagi sinu jaoks. Jah, just Eesti Rahva Muuseum on otsustanud käsitöösõbrad kihevile ajada! Algas konkurss Minu lemmik Eesti Rahva muuseumi kogudest. Mina otsustasin pärast pisikest mõtlemist osaleda. Veel ei kahetse :-)

Uuri asja!

Vanade ja väga vanade asjade lummuses internetis liikudes sattusin juhuslikult  põneva kirjutise peale. Pildil on pisike kindaräbal, mis pärineb Eestist ja lausa 13. sajandist. Vaata aga vaata, vahva räbal suudab maailma kuduinimeste tähelepanu võita! Lugege alates leheküljest 4 (klõpsake ajakiri suureks, on väga mugav lugeda).
Kui ma õigesti aru sain, siis kirjutise autor Anneke Lyfflandil on sidemeid ka Eestiga...

Open publication - Free publishing - More yarn

Uuel aastal uue hooga...

Head uut aastat, sõbrad! Täna võib seda veel vist soovida... Ma väga loodan, et uus aasta saab teile olema parem, kui eelmine. Või üle-eelmine. Või mistahes muu aasta.

Kui varsti algab valge kassi aasta, siis loodan, et ka minu elu ja meeleolu paranevad. Ma isegi ju kass mis kass... Seniks püüan vaikselt kulgeda, sest saatus näitab viimasel ajal hambaid. Minu endaga on nüüdseks kõik korras, aga näha, kuidas pereliikmed tervist kaotavad, on jube.

Käsitöises mõttes kulgeb elu aga laineharjal. Pildilt on näha, millega vahepeal olen tegelenud. Need on mustriproovid. Osa  ühe põneva projekti tarvis (praegu saladus, aga varsti räägin ;-)) ja lisaks mu enda tõlgendused Muhu kirjadest. Kui aeg küps, olen valmis ka teistega kokkupandud sallimustreid jagama. Kas on neid, kes  oleks valmis vardaid kõveraks kuduma?

Uusaastalubadused jätan seekord andmata! On unistusi, mille täitumist ma loodan ja on unistusi, mille nimel teen tööd. Eelnev aasta näitab, et ma ei ole käsitööd silmas pidades papist poiss ja mul on hea meel, et saan seda rõõmu jagada teiste käsitööarmastajatega. Teiega siis, kallid blogisõbrad. Head uut aastat veelkord!

Ja ära häbene häält teha, kui sa tahaksid edaspidi uutest mustritest osa saada...

Nutulaul

Advendiaeg on kohe läbi...

Tegelikult on puhkus ka läbi...

Samas tervis on mul ja Jussul täitsa läbi...

Ja raha on absoluutselt läbi, ei taha mitte rääkidagi...

Kuna järjekordne päev on läbi ja ma ikka pole veel voodisse saanud, siis on närvid ka läbi...

Fotokal ja arvutil on kogu aeg akud läbi, sellepärast te siit blogist salle täna ei saa...

Kroonist on kahju, teine ju  kohe läbi...

Ja üks kehvavõitu aasta saab varsti läbi...

Mmm, see viimane on nüüd liiga positiivne noot mu tänases nutujorus.
Lõpetan!



Öelge palun, et ma pole ainus, kes enne jõule end poolsurnuks kududa üritab...

Meite Muhu mustrid...

Täiesti fenomenaalne raamat on ilmunud! Meite Muhu mustrid...

Selle uudisega ma ei üllata vist enam kedagi, aga mu enda emotsioonid on jätkuvalt laes, kuigi raamat seisab riiulis juba mitu nädalat. Iga lehekülg on enamat väärt, kui rahanumber tagakaanel ütleb.

Lk 25, seelikuvärve tutvustava kirjutise juures olev foto

Lk 51, sukkade sektsioonis tikkimispisteid tutvustava teksti juures olev foto

Tegelikult oli selle raamatu ostmisega üks häda ja viletsus. Mardilaadalt ma meelega ei otsinud võimalust seda isegi mitte lehitseda, aga ühel külmal pärastlõunal Pärnus aega parajaks tehes ma siiski raamatupoodi sattusin.

Otse loomulikult pärast läbilappamist olin ma kui hüpnoosis. Kartes halvimat (loe: otsekohe äraostmist) lonkisin tänavale ja püüdsin taas kaineks saada. Helistasin veel mehele ja lootsin, et ta mind mõistusele kutsub, aga kus sa sellega! Torust kostus kurval toonil, et "Oh, kui sa muudmoodi ei saa..." Meie pere keeles tähendab see, et eks sa siis osta, luba antud! Sellega oli pere kuueelarve lõhkiaetud ja mina maruõnnelik...


Selles raamatus on kogu sisu ülivõrdes iseloomustatav. Kõige kirevamad pildid, kõige vahvam teemadena liigendatus ja humoorikad vahepalad, kõige armsamad ülevaated ajaloost ja kõige sümaaptsemad tutvustused nii tänapäeva kui varasema aja meistrite kohta. Seda raamatut naudivad kindlasti nii kudujad, tikkijad kui ka kõlavöötajad ja heegeldajad. Täiuslik kingitus käsitööarmastajale!

Kui Eesti naised on vägevad ja kanged, siis Muhu raamatu loonud naised on seda ruudus. Ei, kuubis hoopis!

Ma lehitsesin raamatut linnas kohvikus ja teel koju bussis ja kodus veel tunde-tunde! Esimeses fluidumis paistis  kinda- ja kampsunimustreid vaadates mulle igast teisest sallimuster. Fluidum on peaaegu hajunud, aga mõni mõte siiski jäänud... Kuidas see võimalik on? Vat just nii nagu allolevalt pildilt näeb. Sukamustri tõlkisin aukude ja nuppude keelde ning kudusin sellest proovilapi...

Aitäh raamatu kokkupanijatele ja meistritele Muhus, kes seda ilu elus hoiavad!

Üks väga õhku täis sall

Mõtlesin, et mis siis saaks, kui kooks ühe väga suure õhksilmuste arvuga salli. Paneks sisse ikka mõned nupud ka.

Tulemus siis selline, nagu ta pildil näha on.

Läks Etsy-poodi müügile, jõulude puhul ilma postiraha nõudmata.



This is probably the thinnest shawl I have ever knit. Some Estonian nupps and so much yarn over.

Available in my Etsy shop and in Christmas time without shipping fees!

Minu Ruby sai valmis!

Nagu näete, valmis ta on. Täna ajasin veel nööbid ette ja homme on ta juba uue perenaise seljas. Pildid said mitte päris õiget tooni punased, aga lambivalguses ei olnud ma kahjuks paremaks suuteline...

Selle kampsuni lugu on iseenesest täis vimkasid. Esiteks juba see, et klient leidis oma soovitud mudeli mitte kümnest Vogue Knittingust, mida talle lehitseda andsin, vaid ühes neist avaldatud imepisikeselt reklaamilt. Sellele vahvale seigale järgnes mudeli kirjelduse tellimine ja materjali otsingud, mis ei olnud sugugi mitte lihtsad. Materjal oli plaanitud osta originaal, mis seal otsida, aga katsu sa seda Euroopast mõistlike hindadega leida!

Kui Monika kurtis, et kudumine ei läinud lihtsalt, siis mina saan jälle  vastupidist väita. Üks neist vähestest kampsidest, mille kudumisel ei olnud mul ühtegi tõrget ja võisin edenemisest vaid rõõmu tunda. Tegelikult kudusin selle valmis kiiresti, isegi nii kiiresti, et kätele hakkas. Pisidetailide kallal nokitsemine ja viimistlemine võtsid põhilise aja. Mulle väga meeldisid need kurvid, mis puusale ja õlale moodustusid! Meeldisid isegi siis juba, kui kampsunitükid nõelte all venituses olid. Kokkuõmmelduna aga veelgi enam.

Nupu vahetasin pärast proovilappi kohe Haapsalu salli nupu vastu. Vaarikamoodi nupp oli küll efektne, aga ma kujutasin ette, kuidas nad kandmise käigus lipendama võivad hakata, sest lõng, millest kamps on, ei anna väga pingul kududa. Jäme on lihtsalt. Küünarnukil või seljal saavad nupud ju omajagu vatti.  Mähitud nupp on selles mõttes igal juhul lollikindlam. See on muidugi vaid minu arvamus, võib-olla ei ole ma vaarikanuppe piisavalt treeninud.

Kui nüüd neist vimkadest rääkida, siis algas see jada juba lõnga tellimisel. Rinnaka uue omanikuga arvestasime, et materjali läheks vaja kõige suurema numbri jagu e siis kilo. Nii igaks juhuks lisasin ma veel ühe sajagrammise toki, sest pole hullemat asja kui tips enne lõppu otsa saav lõng. Asja iva seisab nüüd selles, et materjali kulus sellele suurele suurusele POOL kogusest. Mina ei saa aru, kuidas see võimalik on!? Aga jah, mul on nüüd teise Ruby jagu lõnga taas kapis oma aega ootamas... Kes tahab, vabalt koon, sest minu enda stiil see ei ole.

Jamad ootasid mind ka enne lõppu. Nööpide ja paelte korralik valik, et te teaks, on maainimesele väga suur haruldus ja raske leida! Raplas on ainult üks kobedam käsitöötarvete pood ja seal oli ilusaid musti nööpe valikus küll. Selliseid mõistlikuma suurusega, kui selle kampsi ees. Lausa säravaid ja mustrilisi oli! Ja igas nööbituutus oli 3-5 nööpi...  No mida kurja ma teen kolme nööbiga, kui ma vajan kümmet ühesugust!? Mitmel teie riideesemel on ees kolm kostüüminööpi? Seal leti ees kügeledes jõudsin ma päris närvi kohe minna. Nagu näete, siis midagi ma ikka leidsin, kuigi oleks eelistanud väiksemaid (aga kuna kandja on ka suurem naine, siis ei ole proportsioon kuidagi väga paigast ära).

Ja päris närvi läksin ma siis, kui selgus, et vajaliku laiusega musta atlasspaela ei ole ei Raplas, ega ka Märjamaal üheski lillepoes ega käsitöövidinate poes ega üleüldse mitte kusagil! See, mida pildil näete, on atlasskant. Ilusasti ja hoolega põimituna ei saagi keegi aru, et see pole pael. Ainult omanik teab, et seespool jookseb väike liitekoht. Ja leidsin ma selle kohast, kus kõige vähem oleks oodanud- kaltsukast, kus müüakse ka (uusi) õmblusvahendeid. Peaaegu kogemata, kui olin juba meelt heitmas...

Mõnus kudumine oli! Kiitsin just lähedastele, et esimene kampsun, mille nööbiliistud on ideaalselt väljakukkunud :-))

Haapsalu sall uue, kohendatud mustriga

 English text below...

Kindlasti neil, kes palju koovad, on tekkinud ka selline hetk, kus mustreid riiulis on ootamas kümneid, aga "seda õiget" ei leia ja jääbki kudumata! Tavaliselt on mul pärast salli lõpetamist peas selline tühjus ja samas sõrmedes rahutus, et imelik hakkab. Ja kuna ükski raamatust võetud muster ei tundu olevat piisavalt väljakutsuv, siis vahel käin paar päeva ringi oskamata kuidagi olla.

Selle salli mustri avastasin ma pisut teisel kujul Pitsilistest Koekirjadest. Kuna silm ja mõte jäid sellesse kinni, siis polnud üht salli lõpetades probleemi, et mida järgmiseks ette võtta. Samas, nii nagu ta raamatus oli, tundus ta jälle kuidagi hõre ja lage ent huvitavate motiividega.

Abiks tulid jälle kord öises vahetuses oldud tühjad tunnid. Raamat ette, exceli tabel ka ja tippima. Mis ma siis tegin? Tõstsin motiivid oluliselt üksteisele lähemale, muud midagi (Excelis on hea kordusi copy-pastega paigutada).

Siin ta siis on, Inglismaisest peenvillasest, nuppude ja külgeõmmeldud pitsiga. Päris Haapsalu sall, ühesõnaga. Vardad 2,75, lõng 2/28  ja suurust sallil 200X60cm. Kuna pühad on ukse ees, siis pidasin vajalikuks ka Etsy-poodi üles panna. Oleks ju imeilus kink!

Nupul ja nupul on vahe! Sellest materjalist kududes käis nupu tegemine kiirelt ja läbikudumine mugavalt. Tulemuseks kenad pringid nupud, mis pärast pesu kaunilt ühtlase ilme said. Võib öelda, et olen rahul. Materjal pärit Fibrecrafts.com lehelt.

Kui te nüüd viimast pilti vaatate, siis tabab teid loodetavasti sama mõte, mis mind. Näete, sellisel viisil võiks ühe väga piduliku mantli kududa, kas pole?!

Often I find myself embarrassed- one shawl is finished, but there is no extra good pattern to start a new shawl. 

This time I resolved situation creatively. I have very good estonian pattern book Pitsilised Koekirjad and there was a pattern which seemed to be  interesting enough. But there was too much open space between the motifs. I wrote an Excel spreadsheet with motifs and cut redundant area. The result was excellent as you can see.

This shawl I made using Traub woollen yarn 2/28 and needles 2.75. I think this yarn is best for Estonian nupps- they all looks same way and beautiful. Yarn I bought from Fibrecrafts.com. 

Shawl measures are large, 200X60cm. And edge is sewn on, like the real Haapsalu shawl requires. 

This shawl I made for sale, you can find it in my Etsy-shop.  I think this is really majestic and beautiful Christmas present. By the way, there is no shipping costs in December for this shawl!   




 

Pitsilised sõrmikud lapsepõlvesõbrannale

Elus on nii, et mõned inimesed tulevad ja lähevad, sa ei mäletagi neid mõne aja pärast, teised on püsivalt ja kolmandad võivad "ära käia" aastaid, ilma et tunneksid, et palju on muutunud.

Tänased kindad on minu sõbrannale, kelle võib nimetada sinna kolmandasse osasse. Kui me selle aasta sees taas suhtlema hakkasime (tänan sind, Facebook!), siis sügisel kohtudes oli tunne, et kus see enam kui kümme aastat siis on, mis mööda läinud?! Heli on ikka sama nägu ja naerutujuline. Minu vanuses hakkab naisterahvas juba natuke õelaks muutuma ja hoolsal vaatlusel ei suutnud ma isegi kortse tema silmanurgas tuvastada :-)) Jutu sees muidugi selgus, et mitu lastki juba ilmale toodud, aga tegu oli ikka minu "vana hea Heliga". Nii armas!

Vanasti olid moes sellised vahvad tegelased nagu kirjasõbrad. Aadresse nimede ja hobigeda võis leida nii Tähekesest, Pioneerist kui Meie Meelest (mäletate, olid seoksed vahvad üllitised?). Pole õrna aimugi, kuidas meie teineteisele kirjutama hakkasime, aga seda jätkus ikka aastateks. Ühised hobid olid vist ka määravad- mina kogusin ajalehtedest-ajakirjadest väljalõigatud lauljate pilte ja laulutekste ning arvasin, et olen igavesti kõva tegija. Kui ma Helile külla minnes aga avastasin, et temal õega oli minu paarile kaustikule vastu panna lausa kilode kaupa täiskleebitud ja -kirjutatud kaustikke, siis... no siis polnud midagi muud, kui lihtsalt lehitseda, imetleda ja kadeduseuss alla neelata.

Tegelikult oli see kirjasõpruse-asi puberteetikule põnev küll. Mina elasin Märjamaal, tema Räpinast veel kilomeetreid edasi. Teises Eestimaa otsas, ühesõnaga. Kuna sõpruse juurde kuuluvad ka igasuvised külaskäigud, siis tegelikult oli see natuke nagu iseseisvuse proov, see küllaminek. Sõit algas hommikul kell 7 ja kohale jõudsin vist kolme bussiga ja tont seda teab, mis kell õhtul. Paikselt elava tegelase jaoks ettevõtmine missugune! Mina nägin esimest korda elus kuppelmaastikke, kuulsin Eesti keelt (sealset murret), millest mukitki aru ei saanud ja Heli viisin  tema elus vist esimest korda Tallinnasse. Oli nii, jah? Tunde lõkerdamist ja niisama tšillimist... Isver, kui vahva aeg ikka oli!?! Iga ettevõtmine tundus nii tähtis ja põnev...

Ühel ajahetkel olime me aga juba suured ja kohtusime Tallinnas. Mina käisin koolis ja küllap temagi. Siis tulid Saksamaine lapsehoidmine, poisid ja pere ja kolimine... ja nii me teineteist silmist kaotasime. Kui me FBs lobisesime, siis ei julgenud mina küll kokku arvutada, palju aastaid me näinud pole.

Heli, kanna naid kindaid mõnuga, sest ma kudusin need sulle mõnuga! Südamesoojus saagu sõrmedele soojuseks!

Hoidke oma sõpru ja otsige üles vanu, maailm on ju otsekui kandikul kätte toodud! Küllap on teist paljudki seda mõtet klahve klõbistades mõelnud. Õigus, eksole?!

Söö pitsat, siis tulevad head mõtted!

Pakipitsa on tegelikult üks rämpstoit, eksole, aga vahel väga kiiretel perioodidel õhtu päästja. Tuleb tunnistada, et meie peres vajavad päästmist vähemalt paar õhtut kuus ja nii koguneb paberijäätmete kasti pitsakarpe. Ühel päeval käis taas kõll ja saabus idee...

Pitsapakist lõigatud ringid said katteks vanast kampsunist harutatud lõnga ja kaltsupoenööbi. Nipet-näpet ja siidimaalivärvi lisaks. Abiks tuli veel mikrolaineahi ja ehetetarvikute karp, kus varud on juba kahtlaselt kaua tolmu kogunud.

Tulemus ei ole paha, kandmisetesti on minu enda sõrmus kenasti läbinud. Teda küll sellel pildil pole, aga küllap ta mõnele tulevasele fotole ka jõuab. Ja neid tuleb veel, nagu mulle kombeks on.

Tagused püüdlikult korrektsed...

Why my sqare shawl is not a real Haapsalu Shawl

I´m glad, that some people are so interested about my Haapsalu shawl... And I know- Goolge translator is a funny thing. Estonian is not a easy language and translator does not satisfy the needs of real curious knitter. Greetings to Nordwolke :-))

The question was simple- why is this shawl not a real Haapsalu shawl? The answer is simple too- one of important part is missing. I made this shawl for fun, took a part of pattern, modified it a little  and made it to repeat. I knit only center and edging. The missing part is border.

Usually Haapsalu square shawl has  three pattern- one for center (simple and small), another for border (rich and large) and third for edging. My shawl pattern is big and rich, in original it was a border pattern. Actually I made it as sample, but I loved this pattern and knit it to real big sample :-))  I added edging and... if you please- shawl is ready!

In 2008 I knitted square shawl with three parts. I wear it even today!