Kevadised meriinod

Saabusid täiesti otse kevadele vihjavad meriinod- särav heleroheline ja kahvaturoheline. 

Samas annan teada, et tellimusi lumivalgele ja loodusvalgele Kashmiiri Paile (11eur/100gr) ootan veel homse õhtuni meilile liina.rees@gmail.com

Talv on varsti läbi ja aeg pehmeid õrnu pitse kududa läheneb!

Kaks vana õmblusmasinat

Kuidagi on ikka nii, et mingid mõtted toovad ellu asju. Täna näiteks sain ma kahe vana käsiõmblusmasina omanikuks. Lihtsalt niisama, tütre helistamise peale ja põhimõtteliselt jumalamuidu. Kuna mulle meeldivad rauast käsitööasjad, eriti vanad rauast käsitööasjad, siis pikalt ma ei mõtelnud, kas neid masinaid on vaja või mitte. Muidugi on!

See on väga huvitav ajaline kokkusattumus, sest eelmisel koolisessil kui me proovisime Eesti käsitöötraditsioonist inspireerituna masinaga geomeetrilist tikandit harjutada, olin mina see, kes suure ja vast liiga julgegi suuga käisin välja, et... no ei avalda sügavat muljet! Sorry! Mis nad jaurasid nende maššinatega...

Ja siis hakkaski juhtuma, et raamatuid sirvides jäi silm ikka masinaga tehtud tikandi külge pidama ja näe, täna siis tulid ise kaks vana masinat koju! Tegelikult mulle nende ajalooliste piltide vaatamisel on masintikitud tükid ikka muljet avaldama hakanud küll. Kindlasti ei jää kaks kipakat tööproovi mitte viimasteks, sest koolitööna ootab meid ees veel lausa voodipesukomplekt. Ja et mitte kehvake olla, peaks enne veel treenima. Nüüd, kus ma ühe masina 100% heasse töökorda olen sättinud, teen seda tõenäoliselt  just käsimasinal (kuigi mul on väga hea ja kaasaegne õmblusmasin ka olemas). Aga olgu siis ajaloohõngu ka tegevuses. 

Tööproovid tegin õhukesele villasele, esimese kusntsiidiga ja teise meriinovillase sallilõngaga. Too viimane katsetus oli ülimalt põnev, sest ei osanud arvatagi, kas õnnestub või mitte. Õnnestus. 

Vanal eestipärasel moel masinaga tikkides käib töö nõnda, et muster moodustub poolilt jooksvast materjalist. Nii mõtled ja vaagid ikka omajagu enne, kui tulemusele pilku heita saad. Pilt tuleb ju riide alumisele poolele. 

Meriinolõng käitus tikkimisel väga viisakalt ja kuigi tulemuseks ei ole midagi eriti hiilgavat, olen lootusrikas. Esimesel tööproovil siidiniitidega proovisin ka vabakäega ja ilma tallata tikkimist töö paremal poolel- see suur, kuud meenutav ring on siis nõnda kangale saanud. Ei ole just tavaline, et ma oma esimesi ja kipakaid proove näitan, aga tänase masinapargi täienemise puhul olgu pealegi... Need proovid on tehtud kaasaegse õmblusmasinaga. 

Masinaga tikkimine oli eelmise sajandi esimeses pooles jõukuse ja edulisuse näitaja- vaene ja keskpärane ei saanud enesele masinat lihtsalt lubada! Isegi kui tulemus ei ole põrmugi käsitsi tehtust parem, on see ikkagi masinaga tehtud ja on lausa juttu olnud sellest, et kel masinat polnud, püüdis käsitsi masintikandit maksimaalselt jäljendada. Otsi ja leia ka näiteid näiteks Muhu argitanude juurest ja Mulgi kuubedelt. 

Muhu naise argitanu, SM _ 8139:3 T 73, Saaremaa Muuseum, http://muis.ee/museaalview/303615 

Aga kui tagasi tulla oma uute vanade masinate juurde, siis olen rahul, et eluvaimu sain sisse Veritasele. Varasemast, õigemini küll lausa lapsepõlvest mäletasin väga hästi kõiki käsimasina nippe ja kasutamise reegleid. Sai siis puhastatud ja õlitatud ja tegelikult üsna palju lahtigi võetud. Selliseid masinaid toodeti aastatel 1951-1957 ja tundub, et tööd on temaga tehtud pigem mõõdukalt kui palju. Husqvarna, millele ma eluvaimu sisse ei saanud (aga tean täpselt, kust viga otsida), jääb hetkel lihtsalt nurgakaunistuseks. 

Huvi pärast hakkasin Google abiga otsima oma vanavanaema masina mudelit, millega sain esimesed õmblemiskogemused. Võttis küll silme eest kirjuks, aga nüüd ma tean, et see oli Singer 66. Päris väiksena oli minu ülesandeks oodata, keel põnevusest huulte vahel, millal saab otsa niit poolilt ja siis see pool õnnelikult täis vuristada. Ja siis taas oodata. Kui juba koolilapseks sain, siis algul õmblesin lugematul arvul nukuriideid ja sitsiseelikuid (teate küll- kaks küljeõmblust, all palistus ja trussikukumm värvli asemel), keskkooli jõudmise ajaks aga lausa suurema osa garderoobist ja defitsiidi-ajastule kohaselt ka aluspesu lausa. Kuigi ka varasemalt olen armastanud toimetada egiidi all "silmamõõt on kõige parem mõõt", siis ometigi need tööd õnnestusid. Õmblemise vaimustusele tõmbas kriipsu peale aga poolteist aastat massõmbluses. Nüüd õmblen, kui vaja ja mõtlen, et tegelikult peaks seda ikka palju rohkem tegema. 

Lapsena olin väga palju vanaema juures maal ja masin oli mammal pea ülepäeva kasutuses. Kõik riided said ise selga õmmeldud ja külapeale tellimusi ka. Nende pere oli ses mõttes privilegeeritud, et vanaema postiljoni-amet tõi koju alati värskeid Siluette. Aastast aastasse. Kümnete kilode kaupa. Ma usun, et olin algklassides moealaselt kangesti haritud maitsega... 

Too masin oli tegelikult väga auväärne tegelane- tänu sellele, et Siberisse küüditamisel taipas mamma lisaks kaheksale lapsele selle kompsu siduda, jäädi ellu. Ja mamma ning vanaema käsitöine andekus ning usinus on olnud inspiratsiooniks kogu eluks. Mõtlen neile vahel, et kindlasti nad teavad, millega mina nüüd tegelen ja loodetavasti istuvad nad pilvepiiril, käed prisketel kõhtudel puhkamas, sõrmed risti ning naeratavad lahkesti.

Olgu siis viimane pilt ühest eriti vanast ja ilusast Singerist sewalot.com lehelt.

Haapsalu salli lisakursus Tallinnas

NB! Kohad on hetkeks kõik täis. Aitäh huvilistele! Info jätan selle mõttega veel üles, et kui Su soov on kindel, siis ka sügisperioodil planeerin ma tulla Tallinnasse Haapsalu salli kursusega. Nime ja soovi võid meilile kirja panna, sest küllap ka sügisesed kursused täituvad kiirelt ja hea on teada, kui koht on juba pikalt broneeritud. Kas ajad ja kuupäevad täpselt klapivad, saame juba otse ja meilitsi arutada siis, kui päike taas madalalt käima on hakanud. 

******************************************

Kõik, kes eelmistest nimekirjadest välja jäid või kellele kuupäev ei sobinud- võimalus veel sel kevadperioodil Haapsalu salli kursustel Tallinnas Männikul osaleda on 23.-24.aprillil toimuvatel kursustel. Koht sama, mis eelpool postis mainitet, kohtume samamoodi nädalavahetusel, kummalgi päeval 12.00st.
Osalemissoove ootan liina.rees@gmail.com

Samas küsin, kas keegi oleks pakkumas head, mitte linnasüdamest väga kaugel asuvat kohta Pärnu kursuste jaoks märtsikuus? Pakkujale osalemine tasuta ja pakike head lõnga veel tänutäheks kauba peale. Laua taha peaks mahtuma kümmekond naist ja valgustus võiks olla kudumiseks sobilik. Kirjuta mulle, kui saad aidata!

Tartu usinad sallinaised 2015 detsembris (pilti tegi Ivika Viljasaar)

Kursuste korraldamisega on tulnud ette väga vahvaid ja südantsoojendavaid hetki. Olen käinud huvitavates kohtades, kuhu muidu ei oleks sattunud ja kohanud palju toredaid kudujaid. On neid, kellest on saanud armsad kaasamõtlejad ja sõbrad ka edaspidiseks.

Mõni osaleja või kursus jääb meelde ka millegi muu pärast. Näiteks kahe vahega toimunud kursusepäeva vahel on sündinud üks beebi, kes ka ausalt teisest õppimispäevast osa võttis ja kursustel on kohal olnud ka loomalapsi! Allpool olev tegelane oli meie kudujate naiste kambas Võhmas toimunud Haapsalu salli kursustel. Tervisi sinnakanti!

Pitsikudumise laua taha on mahtunud ka neid, kel minust palju enam käsitöökogemust ja neid, kes kudunud pea sama kaua, kui mina elanud. Eriti püüdlikud on Olustvere kooli tüdrukud, nii praegused kui varasemad. Pildil siis praegused+ üks õpetaja :-)

Haapsalu salli kursused Tallinnas

NB! Kursused on välja müüdud. Kel kindel soov, saab registreeruda aprillikuu kursuste eelnimekirja. Täpsemad kuupäevad selguvad mõne aja jooksul ja annan neist kohe teada. 

 Hea meel on teatada, et veebruari algul on Haapsalu salli kursused plaanis ka Tallinnas kahel nädalavahetuse päeval. Täpsemad juhised, kuidas kohale jõuda saadan registreerunutele meilile ja kaasa ei ole vaja võtta midagi peale hea tuju ja usinate käte! Esimese päeva õhtusse varu endale aega ka kodutööks.

Kursuste nimekiri täitub maksmise järjekorras. Kursuste hind on 32 eurot. Kui kuupäevad ei peaks sobima, kirjuta ikka, plaanin teha ka teise nimekirja, milles olijatele pakun eelisjärjekorda kevade edenemisel toimuvatele kursustele.

Mis toimub? Väga lühidalt:

*Kursused on mõeldud pigem edasijõudnud kudujatele, rõhk praktilisel poolel. Iga osaleja koob endale minimõõtmetes salli järgides traditsioonilise Haapsalu salli reegleid. Materjalid ja vardad soovi korral õpetajalt. Mustrid, mida kasutame, on kahe raskusastmega.
*Loome silmused, koome servad ja lõpetame töö traditsioonilisel moel. Koome ehtsaid nuppe!
*Räägime Haapsalu pitside kujunemisloost, materjalidest, mustritest ja sallide viimistlemisest ning hooldusest. Osaleja saab kirjaliku abimaterjali viidete ja linkidega.
*Arvutame äärepitsiks vajalikke silmuseid mitmel moel. Õmbleme äärepitsi ja viimistleme kootud minisalli.
*Kursuslastele olen tuginaatoriks ka edaspidi, kui vaja :-) Nippe endale ei hoia!

Haapsalu sall Ristimäe kirjaga

Ristimäe kiri on 2013.aasta kevadel ilmunud ajakirjas Käsitöö. Muster intrigeerib oma nupurohkusega ja võib-olla seepärast ei ole paljud seda ka kududa võtnud. Selle mustri põhimotiiv- rist, on küll kasutusel religioosse sümbolina, kuid mitte ainult. Hoiab ja kaitseb, arvasid juba me esivanemad.

Mul oli hea meel, kui nägin suvel, et siiski üks julge on seda mustrit kudunud. Katariina oma Katariina Kudugurmee blogis oli see julge. Ilus sall tuli tal välja, kas pole?

Katariina kootud Ristimäe mustriga sall

Nii nagu Katariinale silma jäi, on muster väga konkreetse geomeetriaga ja kindla taktiga. Üldse ei vaidle vastu, et seda mustrit kududes tuleb arvestada paberile vaatamisega- see ei jää pähe. Minu mustrid ongi enamuses sellised.

Mustri, mida võid lahkesti kududa, kui nupud Sind ei peluta, leiad klõpsates SIIA. Selle kirja inspireeris, vähemasti selle kirja nime kohe kindlasti, Hiiumaal asuv Ristimäe või Ristimägi.

Selle kohaga kaasas käivate legendide hulgast meeldib mulle endale enim lugu ägedast taplusest pulmarongide kohtumisel. Lõppeks olla elama jäänud ühe pruutpaari pruut ja teise peig ning need olla abiellunud ning elanud edasi õnnelikult. Vähesed korrad, mis ma Hiiumaal käinud, olen ikka püüdnud Ristimäelt läbi põigata, sest olgu, mis oli (ja kas üldse oli), on kohal praegu mingi eriline aura minu jaoks. Isegi kui legendi ei loe. Ju need ristikujutised suures koguses tekitavad siis mingi fluidumi. Eriti on meelde jäänud üks suvi, mil Ristimäe lähistele teepervele õitsevate kukeharjade, kollaka samblikuga kaetud kivide ja kruusa vahele oli eriti suur süda pulgaga pinnasesse kraabitud, sees nimed ja siis ka kohustuslik ristikujutis. Olgugi, et kaduv kunst esimese vihmaga, on see minu silme ees siiani. Lihtsalt ilus. Loodetavasti ka see paar elab õnnelikult.

Jõulupühad on selleks korraks möödas. Oli huvitav aeg, sest esimest korda võõrustasin ma lähedasi enda pool. Olen ju vanaema ja miks mitte koguneda vanaema laua taha :-) Kuna oli ka täiskuu, siis ei sa keegi pahaks panna, et selle-aastased jõulukaardid joonistasin ma pisut kreisis võtmes.

Hoidke ja armastage üksteist ja iseennast. Kes viitsib palju nuppe kududa, võib kaitsta end ka Ristimäe salli kirjaga. Head aastalõppu! Järgmises postis peaks vist taas aasta kokku võtma. Aasta oli nagu kiirrong ja mina nagu hiireke tunneli keskel...

Haapsalu sall Victoria kirjaga- soojem osa IndrekBatiste kollektsioonist

Tänase salliuudise eellugu on vanem kui aasta. Tõesti, jah, juba aasta! Seda teadmist, et Victoria sall on olemas ja seda salli on maailma tulemas rohkem, on olnud seni vaja endale pidada. Nüüd võin seda ka jagada.

Selle salli mustri loomiseni ja kudumiseni jõudsin ma tänu toredatele kokkusattumustele. Indrek Kainguga kohtusime me kunagi isegi nagu juhuse tahtel- tema proua oli kord minult lõnga ostnud ja nii ma käsitööinimesena tema orbiidile sattusin.

Eelmise aasta sügisel olid mul kiired ajad ja mõte, mille Indrek välja käis, oli pöörane. Kohe-kohe oli ukse ees Rootsi kroonprintsess Victoria Eesti visiit ja Indreku plaan kinkida talle midagi väga ehedat ja eestimaist, ent samas peent ja kuninglikku, pani mu fantaasia tööle. Olles näinud tulevasi mudeleid IndrekBatiste kollektsioonis, oli mul nii palju mõtteid ja nii pööraselt vähe aega, et otsustada, milline neist on parim. Täiesti tavapärane olukord, et mind käima saada, eksole!

Printsessi salli mustri tegemiseks ja kudumiseks oli mul aega täpselt neli päeva. Kui päris aus olla, siis mind ajendas seda spurti ette võtma justnimelt tahe. Mulle meeldib teha asju tunde pärast! Selle salli kudumine oli just üks neist pöörastest hetkedest, kus mõte ütleb "ei", aga süda "jaa!". Teadmine, et minu tehtud sall saab üle antud nii säravale inimesele, pani isegi käed natuke värisema. Kaheksa esimest rida, ma mäletan, tulid nagu oleksingi taas sallivõistluse laua taga! Ja nii ma kudusin, ise väga häid ja natuke nagu juubeldavaidki mõtteid veeretades. Kui muidu olen kiire kuduja, siis nüüd tuli ka ennast ületada. Mitte iga kuduja ei saa sellist asja ette võtta, ja see mõte meeldis mulle väga. Isegi kui printsess seda salli kunagi karbist välja ei võta, on see hea tunne ikka minuga. Et kudusin. Ja mõtlesin temale.

Selle salli muster tuli kuidagi sujuvalt. Olin just hiljuti näinud saadet kuninglikest juveelidest ning mõeldes Victoria kaunile välimusele joonistusid ritta rikkalikud rombid ja nende vahele nupud nagu kalliskivid. Mustri algne idee oli mul varasemast võtta, kuid see sai oluliselt täiendust. Muster võinuks ju tulla ka hõredam ja klaarim, sest batistkollektsioon, millest mu mõte samuti lähtus, oli hõrk ja õrn, aga printsessi eluterve välimus ja soov natuke soojust batisti õrnusele lisada, lõid just sellise mustripildi nagu Victoria sallile sai. Rikkalik ja lopsakas. Oma tavapärase suht suurte geomeetriatega mustrikäekirja timmisin pigem tihedaks ja kordusterohkeks nagu Haapsalu sallidele kohane.

Eraldi tähtis selle salli mustri juures, ma usun, et kudujatele jääb kohe silma, on äärepits, milles võib palju ära tunda Silvia kirja! See on meelega nõnda kokku pandud ja ma loodan, et Silvia kirja looja ei ole vastu kui kuningannale pühendatud mustrist tuletatud kiri on nüüd kingina saanud kroonprintsessi salli raamima. Nii rikkalik keskosa võinuks küll eeldada lihtsamat äärepitsi, aga nagu ma ütlesin, tihti on tunne see, mis juhib ja mulle näis, et äärepits peaks olema just selline. Paljud imetlevad Silvia kirja ja paljud koovad seda teadmata, et tegelikult ei ole tegemist mitte ajahõlmast tulnud tundmatu, kuid popi mustriga, vaid ka sellel kirjal on olemas autor. Aasa Jõelaid on väärikas Haapsalu sallimeister ning eeskuju paljudele, ka minule. Julgus Silvia kirjas äärepitsile mõelda on tegelikult minu jaoks toetatud mõte. Mulle meeldis lühike, aga tore koostöö mõne aasta eest Olga Jamovidovaga, kui me kirjutasime New Lace Old Traditions blogis. Õigemini tema mõtted said minu kaasabil vormi ja esmakordselt sellist mustrite kasutamist ma nägin just tema töödes. Seega-Victoria sallil, võib öelda, on veel teisigi ristivanemaid. Aitäh, Aasa ja aitäh, Olga, inspireerimast!

Selline on selle salli saamise lugu. Täis rõõmu ja ärevust. Salli edasine elu on Indek Kaingu käes. Victoria on osa rõivakollektsioonist, mis värskelt välja tulnud. Paari päeva sees olen ma googeldades vaadanud kollektsiooni käekäiku ja kui aus olla, siis natukene olen ka üllatunud. Uudisepealkirjad räägivad, kuidas on seksikat ööpesu meiemailt kroonitud peale kingitud ja kudujate ringkonnas on arutletud pigemini salli lõpphinna kui muu üle. See käib asja juurde, arusaadav, aga asja sisu?!?

Nüüd, kus ma olen natuke emotsionaalselt selle salli tulemist taas meenutanud, näete ehk hinnast enamat. See sall on olnud mulle rõõm! Rahvusvahelise, butiikides müüdava brändi puhul ei saa öelda, et salli hind oleks liig. See ei koosne vaid kuduja tasust, mõelge, mis sinna sisse kõik mahtuma peab! Ja kui mõelda ei viitsi, ärge mõelge, minge lihtsalt ja vaadake neid suurepäraseid mudeleid IndrekBatiste lehel! Nende hõrk olemine on muidugi tänu disainile, aga ka kasutatud kangas on väärt eraldi aplausi! Kui paljud meist tänapäeval on kokku puutunud üldse batisti, selle ehtsa batistiga? Selle kollektsiooni juures on tegemist lausa orgaanilisest puuvillast batistiga. Ja kujuta nüüd ette kanga kaalu- kolm kleiti on kokku peaaegu sama raskusega kui üks tahvel šokolaadi! Päriselt. Paari aasta eest otsisin ma tikutulega mööda kangapoode taga beebikleidile siidiga pooleks puuvillabatisti ja väga valus oli. Jah, lõpuks ikkagi leidsin ja olin õnnes. Tänapäeval enam ei ole poes sellised kangaid! Selle kollektsiooni materjal on küll väärtus omaette ja tasub rõhutamist. Seda enam oli mul rõõm kududa rikkaliku mustriga sall kollektsioonile, mis on ajatu ja materjali poolest väärikas, särades ise omas lihtsuses. Kui sulle pakub edaspidi ka huvi, kuidas kollektsioonil läheb, siis ole aga lahke: https://www.facebook.com/IndrekBatiste

Järgnevad fotod on kollekstiooni esmaesitluselt Butterfly Lounges. Detsember 2015. Rõõmsat jõulu teile, kallid sõbrad! Minule on nad Victoria võrra rõõmsamad! :-)

 

Haapsalu salli koolitus Olustveres

Kes tahab sallikudumist õppida inspireerivas kohas, on teretulnud jaanuari lõpul kahel järjestikusel pühapäeval Olustvere käsitöömajja. Ole registreerimisega nobe, sest kohti on kümnele! Ja selle kursuse lõpetanud saavad kena, ametliku tunnistuse ka Olustvere MTK poolt. Kiri ikka mulle postkasti liina.rees@gmail.com

Detsember Olustveres

Huvitav ilm sel aastal jõulukuus. Margareetad õitsesid igatahes isukalt murus, kui koolis käisin. Homse talve alguse puhul tervitused!

Varased jõulukingid

 Jõulude varane saabumine jõudis mulle kohale ja oli loogiline kui enne Mardilaata ilmus Mulgi rahvarõivaste raamat. Ei pidanud ma pikalt piinlema, vaid tegin enesele ise kalli jõulukingi. Otsekohe ja silma pilgutamata. Kui see raamat oleks enne jaanipäeva ilmunud, siis tõenäolikult oleksin selle nimetanud hiliseks jõulukingiks ja ikka ostnud.

Tundub, et kui Meite Muhu Mustreid ostes oli veel mingi mõõdutunne ja südametunnistus säilinud, siis tänaseks on viimasedki riismed sellest lahkunud. Näidake mulle väärt käsitööraamatut ja minuga on korras. Enne raamatu ilmumist oli meil Olustvere koolikaaslastega just väga lahe pärastlõuna Viljandi muuseumis, kus saime vanasid mulgi rätikute peamaale vaadelda ja imetleda. Imetlusväärne aeg ja vaev, mida naised käsitöösse panid!!  Võimalik, et selle raamatu järgi tekitasid isu vihjed ja jutukatked, mida koolis kuulsin. Võimalik, et nii suur, massiivne ja heade piltidega köide oli lihtsalt kõvaks plussiks. Mulle kohe meeldivad suured asjad!

Mulgi punased mustrid on mind enne ka hullutanud. Paari aasta eest kui Käsitööga Tööle 2 koolitusel käisin, olime me päevakese Heimtali muuseumis. Seal sain ma erilise elamuse muidugi peenetest heegel- ja muudest pitsidest, aga eriti jäi meeltesse kripeldama mulgimaiste pearäti maalikirjade tikkimise tihedus, särav punane värv ja kaunid tahulised helmed. Tundus, et punaseid kirju tehes ei olnud neil naistel kiiret. Tänapäevasest käsitööst on teinekord kiire-kiire välja paista. Tuleb tunnistada, et eks ole ka ise neid kiiremat sorti "projekte" tehtud. Aga kokkupuutumine nende peakatetega kõigutas mind tõsiselt.

tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 1173 E 284, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/927321

Minule ei andnud need punased kirjad seejärel üldse rahu! Eesti Tikandi raamatust sirvisin mustrilehti ja Muis.ee lehel käisin vaatamas ja nii ta läks, et ühe Paistu kirja pidin mina kohe pitsisse pandud saama! Nüüd värskelt, kahe Tartu koolituse järel, kui selle salli mustrit küsiti tundub, et sallimustrisse panek on hästi välja tulnud küll. Kui meeldib, ei saa kehv olla. Ma astusin selle salliga Olustvere kooli sisse ja Gildipäevadel käis ta minuga Pärnu õhku nuusutamas ja paaril korral on ka nö selga pandud. Pildile jäi ta ühe kohaliku fotokoolituse käigus, seega antagu andeks, et ei ole mitte paraadfoto.

Kuna Olustveres teeme ja proovime me kõiki olulisemaid tehnikaid, siis otse loomulikult Mulgi pealinikute maalide tikkimise proov ei saa tegemata jääda! Kes kooli käsitööletti külastanud, olgu siis Mardilaadal või kooli käsitöömajas, siis Mulgi tanumaaliga ehete hulk ja mitmekesisus on täiesti head ja olemas. Nüüd sain teada ka, miks. Üheks kooliülesandeks on meil kavandada ehete komplekt või ehted seda peent tikkimistehnikat kasutades ning teiseks ülesandeks on see kavand ka ellu viia. Minule teeb see ülesanne küll vaid suurt rõõmu. Seni olen ma jõudnud esimese nõelaharjutuseni ja mõtteni mida ning kuidas teha. Kavandamine on mu üks nõrgemaid külgi, aga püüdlikkus see-eest arvestatav :-)

Minu esimene tööproov Mulgi tanumaali ainelisele tikandile

Kavand käevõru ja sõrmuse tikkimiseks

Et Mulgi Rahvarõivaste raamatus on palju ihaldatud ja tehtud ja isegi üle ekspluateeritud arhailist tikandit ja ka seda oleme koolis tööproovidena teinud, siis kunagi tahan ma ka neid proove blogis näidata. Selleks korraks pöördun tagasi oma varase jõulukingi manu ja püüan kiirelt jälle tõbise tite kõrval koolitöid teha. Ja minugipoolest võib see Jõul ka tulla kui tahab...

tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 326 E 3, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/920978

Värvilised meriinolõngad

Vaatan, et kuigi juba mitu aega tagasi kohale jõudnud, ei ole ma suurt juttu teinud värvilistest meriinodest. Ise olen ma sellest sordist kudunud loodusvalget ja lõheoranžikat tooni lõnga. Nanokumari sall näiteks on tehtud selle partii meriinolõngast.

Ma olen varasemalt mitte just häid sõnu kostnud meriinolõngast pitsikudumise kohta. Olen ikka öelnud, et meriino muutub villasega võrreldes pitssallina kandes luruks st ei hoia piisavalt hästi vormi kandmisel oma pehmuse tõttu. Kui palju on "piisavalt", see on tõesti väga subjektiivne hinnang. Haapsalu naised, muide, teevad ka vahet villasel ja meriinovillasel. Võimalik, et see on meiemaine traditsioonidest tulenev eripära.

Esimene kogemus pitsi kududes oli mul kunagi ammu BBB meriinoga ja kui ma tagantjärele mõtlen, siis oli see tõeliselt kurb kogemus. Edaspidi olin ma meriinode suhtes väga ettevaatlik lausa mitu aastat, aga nagu aja jooksul selgus- meriino on hinnatud ja armastatud ja kõige levinum pitsikudumise materjal maailmas! Ja meriinost pitsilõngadel on vahe vahel. Olenevalt mitmekordne on peen lõng ning olenevalt kiu säbarusest ja pikkusest ja peenusest võib meriinolõng pitsis käituda erinevalt. Proovitud väide. Nagu hiljuti selgus, siis loeb ka hilisem töötlus tegelikult, nii värvimine kui näiteks vanumiskindlaks töötlemine. Ühesõnaga, peenete pitsilõngade otsingutel lasin ma vabrikutest saata erinevaid näidiseid ja sellest meriinost, millest täna jutt, sellest kududes ei vallanud mind samad emotsioonid nagu kunagi ammu BBB meriinot kasutades. See lõng tundus kuidagi "ümaram" ja täiesti suurepärase korrutusega, minu arvates. Sestap julgen seda ka kudujatele pakkuda. Soe soovitus, kui poodi satute, võtke jupike meriinot sõrmede vahele ja vaadake, palju see vetrub ning kui tihe on korrutus. See katse annab palju infot tulevase kudumi käitumise kohta (olgugi, et pestes ja venitades tuleb alles õige lõnga iseloom välja).

Mõtlesin nüüd et kui on keegi veel, kes tahaks proovida, lihtsalt proovida pisut meriinot, mida ma pakun, siis miks mitte. Saab seda ju saata ka väikeste tokikestena, millest esmaseks tööprooviks ja hinnangu kujundamiseks piisav peaks olema. Või kes usaldab mu maitset, siis miks mitte ka sallijagu lausa või enamgi. Väikese proovi saan saata soodsalt tavapostiga ümbrikus (enne, kui EP jälle oma regulaarseks saanud hinnakergitamist aasta vahetumisel teeb).

Me Olustvere koolis tikime praegu Mulgi tanumaalide tikandit selle lõngaga (ojaa, otsisime koos õpetajaga väga õiget punast tooni ja  rõõm, et leidsime ka) ja tuleb tunnistada, et tikkida on see lõng väga hää. Villane kuluks karvendama iga vähe pikema nõelatäiega, aga see meriino peab  vastu. Ja tikkimislõngade värvimisel olen seda samuti hinnanud- ta ei vanu värvipotis ja võtab tooni palju paremini kui peenvillane lõng (mis tähendab, et on ikkagi töödeldud omajagu).

Pika kiidulaulu peale oleks paslik nüüd tutvustada uusi toone. Olge lahked! (ei jää need tõenäolikult mitte viimasteks seda sorti meriinodeks. Värvikaardil on, mida juurde tellida ja see vabrik ei ole vähemasti siiani hindu kergitanud, kuigi meriinode hinnad on viimase aasta jooksul kõikjal tõusnud). Rohekad ja muud toonid on väljas ka lõngaostulehel mu blogi päises.

Lisaks neile toonidele on pakkuda loodusvalget meriinolõnga. Säravalt valge sai kahjuks just läbi müüdud. Hele piimakohvi beež, mereroheline, akvamariinhelesinine  ja särtskollane on ka valikus.

Et jutt nüüd lauskiiduks käte ei läheks, siis ütlen lõpetuseks ikkagi, et kui kõrvuti on villane ja meriinovillane, valin mina isiklikult esimese. Ainult et... selliseid värve pole väikeste kogustena võimalust tellida.

Kel huvi, võib anda meriinosoovist teada  nagu ikka aadressile liina.rees@gmail.com

Taimekorjaja suvi

Kuidagi juhtusin täna vaatama pilte suvest, mil sai palju taimi kogutud. Mõned pikad päevad looduses ja nüüd on mul kuivatatud ürtide varu veel kevadeni, mida koos lõngaga leotada. Tore aeg oli, Mettega käisime koos nii motokrossirajal, kus mägede vahel nagu kausis oli temperatuur pea 35 kraadi ja samas korjasime jopedesse mässituna mu esimesed madarajuured.

 

 

 Järgmisel pildil on korilane oma tööriistaga- mul on metsas käimiseks käsivarre pikkune pussnuga. Selle noaga sai nalja ka, kui torumees oli meile suve lõpus tööd tegema tulnud ja palus mingitki, no mingitki lauanoast suuremat nuga, millega mässitud torusid lahti kangutada. Ütlesin siis, et oota, ma toon sulle oma isikliku noa ja peale seda kui ma selle "oma noaga" olin rõdult tuppa tulnud, kargasid pisikese vene härra silmad pealaele kokku. Ei osanud ta oodata, et daamidel sellised isiklikud noad varuks on.

Miks ma seda teen? Eks ikka ilu pärast!

 

Haapsalu sall Nandokumarile

Selle aasta esimeses pooles valmis üks minu jaoks eriti põnev muster ja eriti põnev sall. Jaanuaris sain kirja, kus Signe alias Kuduv Koeraomanik oli soovitanud minu kuduvaid käsi ühele Soomes toimetavale, kuid Eesti päritoluga filmitegijale Tiinale. Tiina teeb dokfilme ja parasjagu oli tal plaan lennata taas külla Nepaali. Minu sall pidi saama ühele väärikale vanaprouale, Nandokumarile, kes käimas üheksakümnendaid. Tema kirjelduses oli vanaproua väga terase mõtlemisega soe inimene, kes armastab elu ja loomi. Tiina kui filmitegija puutus temaga kokku filmides loomade julma kohtlemise ebainimlikkust kohalikel ohverdustseremooniatel. Kuigi tol hetkel oli mul kangesti vähe aega, siis Tiina väga kena sallisaaja tutvustust lugedes tekkis kohe soov siiski kududa.

Sall Nandokumarile

Minu mõte oli selle salli mustrit kokku pannes, et kuigi eestimaine pits, peaks seal olema midagi ka kohalikku kultuuri meenutavat. Meilgi tuntud ja armastatud neerumustrimotiiv on sealmail hoopis enam oma, nii sai gromeetria ja nupukus sallis lisaks veel otstesse poordid neerumustriliste detailidega. Seda kujundit ei olnudki nii lihtne kirja panna ja mustrite vahele põimida, kuid mu vaimusilmas oli see hädavajalik. Umbes nagu Eesti tervitus Nepaalile, või nii. Ja värviks ei pidanud mitte saama valge, mis teadupoolest sealmail on pigem leinavärv. Selle salli kudusin virsikukarva meriinost ja tulemus meeldis mulle päris hästi.

Kevadel, kui Kathmandu piirkonnas olid suured maavärinad, oli minu meel ja mõte muret täis. Kuigi ma ju ei tunne salli saajat isiklikult ja ka mitte salli tellijat, siis mitu päeva ma muudkui mõtlesin ja mõtlesin ja lõpuks kirjutasin Tiinale, et küsida kohalike käekäigu järgi. Ei pidanud vastu. Õnneks oli tema ise olnud piirkonnast kaugemal ja õnneks jäi ka vanaproua ja tema lähikondlased õnnetusest puutumata. Mul oli seda ülimalt hea meel kuulda, sest kududes ja mõeldes Tiina antud iseloomustustele tekkis selle kauge sallisaajaga kuidagi omamoodi suhe mu mõtetes.

Foto: Tiina Madisson, Nepaali vanaproua Nandokumari Haapsalu salliga

Kui ma maikuus sain kenad pildid, mis näitasid, et vähemasti korra oli väärikas saaja seda salli kandnud, siis oli see mulle ilus kingitus. Ma loodan, et ta paneb seda õlgadele ikka veel ja veel. Kui Sa oled raskuste kiuste elanud üle 85aastaseks ja Su elukreedoks on kõigest hoolimata "Vali õnn!", siis see kõigutas mind, ajapuuduses rabelevat põhjamaa inimest küll. Kudumise käigus Tiina kirjutas muu seas mulle ka ühe nepaallase sõnad- kuhu ka maailm ei kiirustaks, ta on nagunii hiljaks jäänud! ning selle salli valmimisel ma tõesti ei kiirustanud ega rabistanud. Ja mõttele mõtlesin veel mitu hetke, sest tõsi ta ju on. Viimase aastaga olen ma asju ja protsesse vaatama hakanud paljuski teise pilguga ja ma usun, et selle salli sisse kootud rahu ja head mõtted olid olulised ka mulle endale. Mustri sümboolika mu omades mõtetes tähendab siis pidevat teelolemist, olles turvaliselt ümbritsetud omadest kallitest ja samas ka kõigist teistest. Sirgjoonelised auguread nagu tee ja rombidega ümbritsetud nupugrupid kui inimesed. Samas- niipalju, kui on vaatajaid, võib mustri nägemisel olla ka teisi mõtteid, seega on selle mustri tähendus vaid minu jaoks selline :-) Ei sunni kedagi samamoodi mõtlema.

Tiina ja Nandokumari, mai 2015

Soovin selle salli saajale mõttes kõike head! Ja tänan Tiinat, kes minu mõtted sallina sinna kaugele maale viis! Kindlasti saab see muster kunagi korralikult kirja pandud ja kui on huvilisi, siis miks mitte ka Eestis kootud kui Haapsalu sall, mil pisut aasia hõngu küljes. Ja Signele ka, suur tänu!

Rõude külaseltsi maja ja muuseum

Eile sõitsin ma Läänemaad mööda ja tee viis läbi ka Rõude külast. Kevadel me käisime Raplamaa käsitöötegijatega sealmail külas ja saime väga kireva mulje osalisteks. Kuidagi hästi haakub see meenutus mu eelmise teemaga, kus kangastelgedest juttu. Rõudes näeb ikka selliseid telgedel kootud asju, et oh sa mu meie!

Rõude külamaja on väljast mittemidagi ütlev, aga seest tõeliselt siiruviiruline. Kohaliku kultuuri noppeid on seal meeletult palju. Meestele huvi pakkuvat vana aja tehnikat ja nõuka-aegset kraami sisaldav tuba oli küll põnev, aga minule ehk liiast. Mulle avaldas sügavat muljet tihedalt täis tekstiiliosa. Samas hoones on kohalike kooskäimise koht ja väga lahe suur ruum kangastelgedele. Mulle väga avaldas muljet, et kuigi sissepääs on kõigile tahtjatele olemas, nõutakse selles toas ainult korraliku või ülikorraliku töö tegemist.

Ma tean vähemalt ühte inimest, kes selle pildi peale ahhetama hakkab. Jah, titekäru omas vanas hiilguses!

Rõude muuseumimajas on ruumi vähe, aga asju palju. Mulle jäid otse loomulikult eriliselt silma pitsid. Olgu siis kootud, heegeldatud või ka muul moel tehtud. Lahe on mõelda, et need esemed on kunagi päriselt kellegi kasutuses olnud. Sellise kinda paneksin iga kell ka endale kätte.

Juba põhikoolis rääkis minu käsitööõpetaja, et töö olgu korralikult tehtud. Kui heegeldada, siis peavad heegelnõel ja niit omavahel ikka sobima. Kui ahelsimustest päike läbi paistab, siis on see ikka väga no-no-no! Mulle on see nii meelde jäänud, et kogu edaspidise elu ei saa ma rahulikult vaadata liiga hõredaid heegeldisi, monk minus ärkab otsekohe ja asub naudingut segama. Rõude naiste vanad pitsid olid just sellised kenad ja tihedad ja selle tõttu ka äärmiselt isuäratavad!

Peenele pitsile vastukaaluks on seintel eksponeeritud suured tekid. Peale seal majas käimist ma tean, misasi on patsulapiline tekk. Ja kuna mul nüüd on pisut kangastelgedel töötamisest aimu, siis tean ka, et sellised tekid ei tule mitte niisama, nipsu peale :-) Ja suured ruudukujulised õlarätid samuti mitte.

Meid, Rapla naisi, viis sinnamaile huvi Lihula lilltikandi vastu. Lihula naistelt saime algteadmised ja kiire töötoa ning pärast seda armusin mina küll Läänemaa tikanditesse jäägitult. Korra isegi käis mõte peast läbi, et uurida neid edasi ja miks mitte kooli lõputööks üks kena suur tekk tikkida. Ei tea kas õnneks või kahjuks, aga uued mõtted on mu plaanid muutnud, võlutud olek Läänemaa tikandite vastu aga jääb. See on kindel. Ja mul on nii hea meel, et vahepeal vaikselt varjusurmas olnud Läänemaa tekid järjest enam valguse kätte leitakse ja nende kohta ka kirjandust on.

Muuseumitekid olid kulunud ja see tegi nad minu silma jaoks veelgi väärtuslikumaks! Kulunud ja kasutusel asju oli seal veelgi, mille vaatamisele oleksin tahtnud ikka palju enam aega kulutada. Särgid näiteks. Vanal ajal ei tehtud midagi kiirelt ja lihtsalt. Väga muljetavaldav on näha seda aja- ja töökulu, mis rõivastusse pandi. Olgu see siis ka alusriietuse puhul näiteks. Isegi särgivarruka värvel tundus mulle kui eraldi kunst-töö! Tikandid, natuke kipakas broderiitehnika ja millised materjalid ja millised kurrutused!!

Ja viimasel pildil kohtuvad pätid kangakudumisega.