Haapsalu salli kursuste loosi võitjad teada!

Loosihiir on üle ekraani jooksnud. Pika sammuga vudis ta piki kommentaariumi üles ja alla. Ausalt, mul olid silmad kinni! Loosihiirele hüüdis "Stop!" minu tütar Ingel-Britt, kes just äsja pikemalt reisilt koju jõudis. Hiire alla jäänud kommentaar sai siis võitjana märgitud. Põnev oli meil kõigil- nii minul kui tütrel, isegi hiirel ;-)

Aeg on teha teatavaks kaks toredat naist, kes saavad Haapsalu salli kursustele  tulla tasu maksmata. Toredat pühadejätku ka teistele ja tänan, et olite abiks kohavaliku tegemisel. Palju õnne Anne ja Annika! (annero@hot.ee, Tartust ja anca17@gmail.com, Tallinnast). Aasta jooksul annan teile teada kõigist kursustest ning saate siis teha endale sobiva valiku.

Blogi päisesse on tekkinud nüüdsest eraldi leht, kus jagan jooksvalt infot kursuste ja teiste võimaluste kohta minu ja mu töödega kohtuda. Täiendust saab see pidevalt ning uusi kuupäevi hakkab lisanduma kohe aasta algusest. Hoidke silm peal! Kuna koolituste grupid hoian meelega väikesed (et igaüks saaks protsessist maksimaalset kasu), siis registreerumisega viivitada ei tasu.

Palju õnne veelkord võitjatele ja palavad tervitused kõigile, kes vastasid ja sellega mind aitasid! Kohtumisteni uuel aastal! Ja häid pühi!

Haapsalu rätt, see kolmnurkne

Haapsalu rätt Greta Garbo mustri ainetel

Ma ei ole väga ammu siia ühegi valmissaanud salli pilti pannud.  Samuti ka muude tööde pilte. Tõenäoliselt varsti enam ei usu keegi, et ma ka koon. Et kuidas see vanasõna oli, kus suuga suure linna tegemisest räägitakse...

Ei, tegelikult ma koon kogu aeg usinalt. Sekka teen ka koolitöid. Näiteks ei olnud ma varem pakutrükki proovida saanud, aga pärast esimest õhtut olin kindel, et "see on see" st midagi õiget ja head minu jaoks. Muidugi ei möödunud õppeprotsess viperusteta, peitliga läks mu vasaku käe pöidlanukk kiiremini, kui karta oskasin. Paranes õnneks ruttu. Kõik suured mõtted pakuga trükkimisest on aga hetkel ootele pandud, sest tegelikult on mul käsil ka üks suurem ja salajasem kudumine. Võin vaid niipalju öelda, et valmiv asi on nii suur, et isegi mina jõuan sellest poole peal ära tüdineda. Ja seda korduvalt.

Kui nüüd rätikute juurde tagasi tulla, siis kudunud ma neid olen, aga pimeda aja tõttu pildile püüdnud mitte. Ei hakka tuju parem rikkumagi kui tean, et pildist asja ei saa... Ma olen meie peres pea ainus, kes lund väga-väga ootab! Ma tahaks, et saaks juba vähe valgemat aega. Natukenegi! Ilm, kus külma on kuni viis kraadi ja päike sillerdab värskel lumel, on mu lemmik ja on alati olnud. Meeldib sada korda rohkem kui kleepuv ja tolmune +32 kraadi nädal aega järjest augustis...  Tegelikult väike Jakob ootab ka külma. Ükspäev just rääkis, et kangesti tahaks sõber Ragnariga jälle purikaid lutsutada. Igaühel omad kasud sees, antagu vaid talve, eksole!

Tänane kudum on mudel uuest rätiraamatust ja praeguseks juba uue omaniku teenistuses. Muster on tuletis Greta Garbo kirjast ja kootud on rätt alustades pikemast servast ning kahandades keskjoonel ja servades kukla taha välja jõutud. Kootud siis nö kõige uuema stiili järgi Haapsalu rätikudumise traditsioonis. Kui päris aus olla, siis mulle väga see meetod ei istunud. Olgu küll, et alustad meeletu silmuste arvuga ning see siis töö käigus järjest väheneb, peaks ju meelepärane olema see teadmine, et töö muutub järjest lihtsamaks. Aga ei meeldinud ikkagi. Maisteasi, eksole. Materjal, millest kudusin, meeldis aga väga. Pildilt on näha, et tegemist on õrna lõngaga. Tegelikult on seal võetud isegi kaks lõnga kõrvuti jooksma, et mitte päris ämblikuvõrku kududa. Kaks lõnga kokku andsid jämedust 2/28se lõnga jagu ja tulemus sai kena. Materjalis 70%meriinot ja 30% siidi. Udupehme!

Kes veel loosimist pole märganud, siis minu jõulukingi leiad eelmisest postitusest! Ülehomme selguvad need kaks, kes tasuta kursused saavad.

Rahulikku ja rõõmsat pühadealgust!

Võida tasuta võimalus osaleda Haapsalu salli kursusel

Kuigi vihm sajab, kuis jaksab, on ikkagi jõuluaeg. Jõulude puhul on tavaks oma armsatele kinke jagada. Nii jagan ka mina. Tuleb tunnistada, et kingitus on magus, aga pisut omakasupüüdlik.

Ma panin oma uue aasta kalendrisse kirja tähtsaid kuupäevi ja järgmiseks otsustasin hakata kokku leppima ja märkima esimese poolaasta (aga miks mitte ka juba teise poolaasta) koolitusi. Olen otsustanud, et tulemas on ka Haapsalu salli koolitusi. Kahepäevaseid ja kokku seitsmel tunnil. Kingiks olen siis mina kahele inimesele seitsmeks tunniks!

Kingi loosin välja nädala pärast, esimese jõulupüha e 25.12 õhtupoolikul. Kuuse alla seda panna ei saa, aga kui oled kudumishuviline, siis võiks see olla ju tore üllatus!

Et kinki saada, märgi palun kommentaarides ära enda kontakt ja nimi ning kirjuta, kus linnas või suuremas asustatud punktis võiks Haapsalu salli kursus aset leida. Kui oskad pakkuda lausa asutust või ettevõtet, kelle ruumes, nimeta ka see, olen tänulik! Ainus tingimus kingi saamiseks on, et sa peaksid  oskama kududa.

P.S. Võid uudist lahkesti jagada ka oma sõpradele.

Inspiratsiooniks: Karen Bit Vejle

Mind tavaliselt väga lihtsalt ei paelu. Eriti kui on kiired ajad. Praegugi peaksin ette valmistama homset Haapsalu salli kudumise seltskondlikku üritust, aga olen selle asemel hoopistükkis lummatud ühest Taani naisest ja tema kääridest. Täiesti juhuslikult sattusin infole tema näitusest ja nüüd olen ma juba ei tea kui kaua lapanud pilte, imestanud ja imetlenud, vaadanud ta töid jne jne.

Tahtmine sellisel moel luua meie põrgukiiruse ajastul... mm, imetlusväärne! Allolev pilt on näiteks temapoolne tõlgendus Tšaikovski helitööst, mis loodud 1923. aastal. Kasutatud on 5X1,2m paberit ja kahte inimkätt.

Photo: http://www.flickr.com/photos/49376725@N08/sets/72157623949410242/

Karen Bit Vejle Flickri konto
Tema koduleht

Huvitav, milliseid taieseid mina sel moel looksin? Olen täna vaid Aerosmithi kuulanud. Paar tundi ja volüüminupp  põhjas :-))

Nautige valgeid pilte, sest lund ja valget pilti aknast loota oleks vist palju...

Sõbralt sõbrale

Foto: Tiina Tasa, kursused Tartus. 

Käsitööinimesed on selline lahe klann, ma leian. Mõne aastaga olen kohtunud paljude tõsiselt toredate inimestega ja on olnud ka juhuseid, kus näiteks bussis kududes keegi midagi küsib ning juttu jätkub kauemaks. Kasvõi terveks reisiks ja nii põnevalt, et kudumine- see, mille pärast vestlus algas, ununeb sootuks.

Omaette maailm on internetikäsitöölised. Mõne tegemistel oled tema blogi lugedes silma peal pidanud aastaid ja aastaid, täitsa nagu tunneksid inimest kohe. Ja siis "päriselus" kokku saades ei ole vaja mitmeid kohtumisi ja tunde tutvumiseks, et aru saada, kellega tegemist. See on tegelikult nii lahe! Long live the internet! Käsitööblogides nuumad silma, saad julgustust ja häid mõtteid. Kunagi ma kirjutan oma netisõpradest kohe eraldi.

Sellepärast ma mõtlengi kõigist käsitööinimestest kui sõpradest. Ja sellepärast on hiljuti tekkinud pisike segadus mu mõtetes, kui mulle öeldakse näiteks õpetaja...  Tõsi, kursuseid ma vean, aga selle nimega ei harju vist küll kunagi :-) Ikka sõbralt sõbrale käib see asi.

Laupäeval ja pühapäeval käisin ma Tartu-mail pitsikudumisest rääkimas. Kahe päeva sisse mahtus nii palju positiivset laengut, et meelest läksid nii kokku seitse tundi bussisõitu kui vile tuul Emajõe ääres (mütsi ja vihmavarju unustasin ma muidugi staapi kohvrisse...). Toredad inimesed, kellel silm kudumise peale säramas on parim seltskond, kellega aega veeta. Aitäh, et tulite!  Tinstik nii armsasti kajastas meie väikest koosistumist, lugege ise siit.

Ah jaa, mis Tartus veel lahe oli- turul leidus putka, millest juba aastaid tagasi räägiti kui väärt raamatupesast. Teate, seal müüakse ikka veel heegeldamisajakirju Duplet! Olin rõõmus, kui selle leti leidsin, need ajakirjad on väärt iga senti, mis välja käisin. Ja vene keelt sai müüjaga praktiseerida veel pealekauba.

Homme hommikul sean suuna Paidesse ja kui torm sel juhtuda laseb, siis on hommik mu jaoks ajalooline. Ses mõttes, et homme alustan elu esimeste Haapsalu salli kursustega. Plaanid on läbi mõeldud, materjalid koostatud, vaim valmis!

Ja kes tahab veel selle aasta sees saada pitsikudumise kursust, siis viimane võimalus on esmaspäeval Tallinnas Käsitööjaamas, pidavat veel kohti olema. Registreerumine läbi Õppevaguni.

Püsige soojas ja kallistage lähedasi! Ja ärge laske pühadepaanikal oma hingerahu häirida! Elu on lill...

Lõng kui inspiratsiooniallikas

Aade Lõng OÜ, Raasiku 2011

Mõne aja eest sai käidud Raasikul lõngavarusid täiendamas. Nüüd on olnud aega rahulikult vaadata, mis ma siis kokku krahmasin ning olen pisut sellest kümnest kilost ka juba matti võtnud. Pildil ma topin usinasti vihte kotti ning on näha, et käsi käib hästi ;-)

Tegelikult ostsin ma sealt kaasa päris suure koguse ka valget lõnga, millest plaanisin enamuse ära värvida. Eelmisel nädalal võtsin valge lõnga kasti lahti ja hakkas kuidagi kahju. Valge ju nii kaunis värv, kuda sa seda "rikud"? Loobusin plaanist ja asusin kahekordset hoopis kuduma. Enne olin teinud veel tublid viis tundi tööd ning teisandanud Meite Muhu Mustrite raamatust ühe mustri pitsiliseks koekirjaks. Kuna tegemist on ühe salaplaaniga, siis saan vaid niipalju öelda, et sall see ei ole, aga varrastel on üle 200 silma ning kudumiseks aega varutud aasta lõpuni. Vahepeale tulevad veel mitu muud tööd, aga aasta lõpuks peab see salaplaan olema realiseeritud.

Muhu raamatut jäin muidugi kauemaks imetlema ja ei saanud kuidagi isu täis. Olid ikka vägevad naised, need vana aja naised! Tänapäeval on kõik kiire- kiirsöögid ja kiirsuhted ja kiirmood... vanasti võeti ikka mõnuga ja hoolega asju ette. Ja tulemus on väärt esitleda ka saja aasta pärast. Või siis kahesaja või mistahes ...-saja aasta päras. 

Ühekordse värvilise lõnga vastu mul halastust ei olnud ning seda värvisin kohe peale Raasikult saabumist. Ülemine helesinine rull on praeguseks juba rätikuks kootud, aga ootab aega, mil päikest rohkem et pildistada.Pildil rätilõngad siis keras ja stardivalmis (kes vee ei tea, siis ma värvin lõnga nii, et kera üks ots on ühte värvi, vahepeal sujuv üleminek ning kera teine ots jääb teist värvi).

Reesi käsitsivärvitud lõng

Minu töövahendid

Haapsalu sall raamil

Sama tähtis kui head vardad ja lõng kuduja jaoks, on valmis saanud töö viimistlemine. Ilusat salli on ilus vaadata, kas pole? Pildil on näha viis, kuidas mina seda oma sallide puhul teen. Kõrvuti on auväärne pensionieelik paremal ja verivärske noor salliraam vasemal. Juhtus lihtsalt nii, et korraga pidin üles tõmbama kaks salli ja oli hea, et just värskelt teise raami omanikuks olin saanud.

Tegelikult oli mul mõte rääkida raamimisest juba mõnda aega. Hiljuti just öeldi, et võiksin julgemaltki kuulutada, et pesen ja raamin kõigile soovijatele. Tõesti, seda ma teen. Kes ise kardab sallipesuga hätta jääda või kel kohe kuidagi pole aega, ruumi või viitsimist, siis kirjutage ja arutame asja. Kui ma algajana salli pesu ja raamile paigutamise peale pidin arvestama vähemalt tunni, siis nüüd läheb see imekiiresti. Ja uskuge või mitte- see meeldib mulle! Vahva on näha, kuidas pisikesest krimpsikust saab pikk sirge ja ilus sall.

Eriliselt kiiresti läheb raamimine edaspidi aga suuresti tänu Ahtile. Tema on puutöömees siit kaugel Eesti lõunaosariikides ja kõige muu hea hulgas pakub ta salliraame müügiks. Kui ma oma vana ja tema käest saadud uut raami võrdlen, siis võin kirjutada ikka kaunis pika nimekirja punkte uue raami kasuks.

Tegemist on sileda ja mõnusalt kokkukäiva raamiga, mille iga pii on korralikult lihvi saanud. Profi töö :-). Sall ei takerdu ja sellepärast võingi öelda, et seiske või stopperiga kõrval, töö läheb nobedalt. Raami kokku pannes jandasin vana puhul puuvillariide ribadega nurkades siduda, aga uuel pistan lihtsalt lopsti! pulga auku ja asi mutt. Kuna pulgad on pikad, siis isegi igaks juhuks nurki siduma ei ole vaevunud.

Positiivset võib välja tuua veel pisiasjadeni palju, aga põhiline on see, et raam funkab hästi, piide vahed on ideaalse mõõduga ja raami on mugav kasutada. Kui sul on pisike korter, siis võib küll raskusi tulla, aga püha eesmärgi nimel leiab selle seinapinna pooleks päevaks ehk ikka. Ja salli püstiasetsevale raamile paigutama õppida ei ole keeruline, vaja vaid harjutada. Sujuri OÜ-d ja Ahtit julgen käsitööinimesele soovitada, sest raam pole mitte ainus vidin, mis mul tema käest pärit on ja mis töötab hindele 5+. Ahtile saab kirjutada sujur@sujur.ee

Raamid töös, Sujuri oma vasemal, nagu arvata võite...

Sallidest, mis raamil, juttu teinekord.

Lugu sellest, kuidas Kai Simson pange pani...

Ma ootasin tegelikult juba mõnda aega, et suudaksin Maalehes avaldatud artiklile vähemate emotsioonidega reageerida ja võtta vaevaks kirjutada siin blogis profikäsitöölise kibemagusast leivast. Kuna ma ikkagi ei oska küündimatute ajakirjanike peale adekvaatselt ja emotsioonitamata reageerida, siis ei hakka pärast lahingut enam rusikatega vehkima. Las olla...

Olen hoopis 100% nõus ja pakun teilegi lugeda Okkalise  reageeringut. Naine, kel pea lõikab kui nuga ja sulg jookseb, et vähe pole, kujutan ette, et võiks käigult ära teha poole Maalehe toimetuse töö. Ja ajakirjandusliku eksperimendi mõttes võiks proua Simson seks ajaks kusagile käsitöölise juurde ellujäämis- ja kindakudumislaagrisse minna, õppida  mingitki väärtus looma.
Tänan, Helen, et sa suudad särinal põleda! Minu lugupidamine ka Maalehe esimese artikli juurde kommentaare kirjutanud käsitöölistele!

Tõestuseks, et ma oskan ka kirja kududa ja tean, milline aeg kulub... aastatetagune troi :-)

Taaskasutuslaupäevak Pärnus

Ma arvan, et enne jõulusagina algust on paras korraks aega maha võtta ja pisut mängida. Mängida... miks mitte ka omakasu silmas pidades. Võluda kasututest kangajuppidest kauneid lilli ja paberipahnast käevõrusid. Ja nendega end siis ehtida või neid kingina jõuluvana kotti poetada.

See mõistukõne tähendab nüüd seda, et laupäeval 26.11 kell 14.00 olen ma Pärnus Lõngastuudio poes (Akadeemia 9) ja räägin ära kõik kasulikud nipid, mida pean silmas kangast lillede ja paberijääkidest käevõrude tegemisel. Tulla võivad kõik, olenemata vanusest ja soost, täpsema info ja koha lauataga kinnitab Lõngastuudio perenaine. Registreeri end telefonil 56563248 või longastuudio@gmail.com. Kui tahad, võid võtta kaasa lemmikkangast, aga võid tulla ka kaks kätt taskus. Kohapeal on kõik vajalik olemas! Kui tahad, meisterda kaasa, kui ei, no siis veereta niisama pöidlaid ;-)

Allpooltoodud pildid on näiteks teemadele, millest räägime. Lisaks sellele näitan ma vähemalt kolmel eri moel kangast õite tegemist ja ükski neist ei ole nö tavaline organza kärsatamine! Neilt kursustelt saad ikka midagi enamat.

 

Korteriinimese loomaarmastus

Olgu, mul on tegelikult kass ka, aga vahel võib mängida arvuti ja mõtetega... Minu esimene lemmikute nimekiri Etsys.

Poodi ennast luban täita ja täiendada nüüd tihemini. Eestlastele kehtivad sõbrahinnad st ära asja ostukorvi pane, kirjuta enne mulle ;-) Jõul pole kaugel, mine loe kalendrist päevad ära, kui ei usu.

Loomad minu elus...

Mõned muljed Mardilaadalt

Vahva üritus see Mardilaat, ega teda asjata Käsitööliste Laulupeoks nimetata. Kohal olid parimad ja parimatest parimad. Sekka ka mõned keskpärased tegijad, aga suures melus ei saa öelda, et nad esinduslikku üldmuljet lahjendanud oleks. Täna ei tule minu poolt ühtegi kriitikanoolt, luban!

Foto: Ene Põllupüü

Tuleb tunnistada, et elevust isiklikus plaanis jätkus neisse päevadesse kuhjaga. Kui ma eelmisel aastal ei julgenud veel unistadagi, et juba sel aastal enda väljapanekuga esinen, siis... uskumatu küll, aga ka viimase hetke unistused võivad tõeks saada!

Aga ega ma siis üksi! Seltsis ikka segasem ja selle pildil ongi meie Käsitööga Tööle2 vahva seltskond, kes me need kolm päeva boksi jagasime näidates kui kõva tase võib ühel lühiprojektil olla. Julgen arvata, et üheksa kuud projekti tuge meid selliseks ongi voolinud, nagu me seal olime.

Kui ettevalmistuste käigus oli murenoot kerge tekkima, et kuidas sa kuus tublit käsitööinimest ikka 2X3m pinnale mahutad, siis rõõm oli, et kohapeal toimus kõik sõbralikult ja keegi ei jäänud tahaplaanile.  Eraldi tuleb tänada Margitit, kes tõmbas oma mehegi püha ürituse nimel käima, et stendid muretseda.

Kes siin pildil siis naeratavad? Margit oli kohal täiesti värske ja ainulaadse tootega- tema teeb helkurkätiseid. Laura on korsetimeister. Lola sõrmede vahelt tulevad peenelt heegeldatud mänguasjad ja suveniirid. Kai armastab keraamikat. Ja Ene, kelle kaamerasilma läbi me siia jõudsime, punub korve ning pakub seentega värvitud kindaid-sokke. Liina... nojah, kui sa juba siia sattusid, siis küllap tead, mille järgi teda tunneb :-) Sellel pildil me oleme nii naerusuised, sest mina potsatasin kohe istuma kui tuli jutuks pildistamine (rahvariideseelikus näeb üks kohev tütarlaps teadupoolest veelgi kohevam välja...). Naerame siis, et näe kus, Liina oma viie usina tütrega...

Kõik need, kes lootsid minuga kohtuda, aga kel see ei õnnestunud, võite julgesti kirjutada! Kuna meid oli kuus, siis ei oleks kohe kuidagi kogu aeg kõikseemees letis olla saanud.

Ja kõiki, kes lahkusid mu visiitkaardiga, tervitan samuti! Loodan, et saan kasulik olla :-) Soojad sõnad, mis paluti edasi öelda, sain tüdrukute abiga ka kätte! Eriti uhke tunne oli, kui kuulsin, et võrreldes Haapsalu prouade letiga, oli minu väljapanekul ka olulisi plusse... Aitäh märkamast!

Minu ekstratänud Monikale, kes oskab rohkem vastata kui sada lolli küsida (kontrollitud, muide!). Ja tänud ka Maele, kes eelviimasel tunnil võttis vaevaks mu nimekaarte kujundada. Aitäh!

Kohtumiseni Mardilaadal!

Viimased pakkimised, viimased triikimised. Homme hommikul sean suuna Tallinna ja näeme Mardilaadal! Otsige üles Käsitööga Tööle2 boks, kui mind ennast ka seal pole, siis on toredad kompanjonid minu sallide ja kleidiga. Ah jaa, sõrmuseid saab ka :-)

Laupäeval ja pühapäeval on toimumas ka väärt üritus, millest ilma ei taha jääda. Põnevad päevad, ühesõnag. Küllap varsti saate muljeid luged.

P.S. Tartu kudumiskursustele on veel vaba vaid neli kohta, pühapäevaks. Kel plaan kindel, ärgu registreerimisega viivitagu!

Õnnestumised ja ebaõnnestumised

Eks need pealkirjas nimetatud asjad käivad ikka käesikäes. Muidu poleks elu ju põnev. Või mis?

Viimase poole aasta suurimaks õnnestumiseks on see, et ma osutusin valituks Mardilaadale. Käsitööga Tööle2 eelmise aasta lõpetanute seast sai igast rühmast üks osaline selle võimaluse ja kui ausalt öelda, siis eelmisel aastal samal ajal poleks ma mitte unistadagi osanud. Nüüd on see käes- kohtate mind Mardilaadal!

Samas jälle Mardilaadale saamisega käib kaasas ka suurim pettumine endas. Mina, kes ma alles hiljuti hõiskasin, et 25nda tunni inimese elul pole häda miskit, söön nüüd sõnu. Ega häda polegi, aga seekord ma ei suutnud omaenese varjust üle hüpata. Kudusin laada tarvis uut kleiti ning arvestasin umbkaudu kolme nädalaga. Turbokudumine, teate ju küll. Lõige ja arvutuskäigud samad, mis augustikuisel kleidil. Aga ma, rumaluke, ei arvestanud sellega, et muster võtab palju enam aega kui lehepaanid tollel suvisel kleidil!! Ja et vahele tulevad paar kiiremat muud tööd ning reis... Nii ma siis eelmise nädala lõpus veel ausalt ja püüdlikult pingutasin, kuid eilseks oli selge- see kleit ei pea mitte Mardilaadaks valmis saama. Nii kahju, kui ka pole. Või kui, siis higi, pisarate ja magamata ööde hinnaga. No need viimased võivad ju kõrge kunsti juurde käia, aga seekord ma tõesti loobusin :-) Las jääb. Kootud sai rinde alla välja ja küll ma ta rahulikus tempos siis lõpetan, kui suur kiire möödas. Mardilaadale tuleb kaasa mu kevadine kleit.

Tänane sallipilt on uuest Haapsalu räti raamatust pärit mustriga sallist, mis juba kodunt lahkunud. Oli juhuste kokkulangevus, et kiiresti tahtsin teha eriliselt šefi mustriga salli ja raamat, mida nii väga ootasin, ilmus. Raamatuesitlusel olid mul vardad kotis. Ausõna! Järgmisel päeval Seto-ringreisile sõites ootasin bussis kannatamatult, millal juba valgeks läheb, et saaks kuduma hakata. Mööda Lõuna-Eesti teid kolades valmis kolmandik sallist ja koju jõudes läks ülejäänu juba imekiiresti. Lihtsalt nii mõnus muster oli! Jupike sallist sai kootud ka sünnipäevalauas- nii et positiivseid emotsioone selles sallis on kuhjaga. Lihtne kududa ja ilus vaadata, eksole. Loodetavasti ka väärikas Eesti pitsikudumistraditsiooni esindama jõululaadal sääl kaugel, Portugalis.

Kudumiskursused jõuavad Tartusse!

Hea uudis lõunaosariiklastele- nüüd on see kindel, et tulen ka Tartusse ning ajame koos vardaid sõlme! Vali, kumb päev sulle sobib, ning anna meilile oma osalemissoovist teada.

Mis kursustel toimub?
*Tutvustan erinevaid materjale ja töövahendeid, kootud pitsi iseloomu, viimistlemist ja hooldamist.
*Alustame koekirjade tundmaõppimise ja lahtirääkimisega ning paar sõna erinevatest pitsitraditsioonidest.
*Jutuks tuleb pitskudumi kavandamine, sallide erinevad liigid ja nende kudumise erinevad võimalused.
*Millega võib pitsi kudumise juures ebaõnnestuda? Miks tulemusega ei olda rahul? Analüüsime, mis võib  minna valesti.
*Praktilise harjutusena õpime erinevaid silmuste ülesloomise ja mahakudumise viise ning olen abiks proovitöö kudumisel valitud mustri järgi.

Kellele, millal?
*Kui sinu kogemused ei ole suured, küll aga on suur soov kududa, siis on see just sulle! Põhilised kudumisvõtted võiksid eelnevalt tuttavad olla.

Mis veel?
*Kaasa võiksid võtta enda puuvardad ja lõnga, kuid harjutamiseks saab neid ka minult. Lõng vali siis pitsiliseks koeks sobiva jämedusega ja vardad sellele vastava numbriga.
*Kursuselt saad kaasa kirjaliku materjali, mis sisaldab räägitud teemasid ja lisaks kasulikke viiteid ning pildimaterjali. Kohapeal on võimalus osta sallilõnga (sularahas).

Tasumine, grupi suurus ning muud olulist?
*Et saaksid kurususest võimalikult palju kasu, on grupi suuruseks plaanitud maksimaalselt 10 inimest.
*Nimekiri täitub maksmise järjekorras.
* Kursuse maksumus on 15 eurot.
*Registreerumiseks saada soov oma nime ja perekonnanimega meilile liina.rees@gmail.com  Vastu saadan arve vajalike rekvisiitidega. Kui vastus ei ole 24 tunni jooksul saabunud, kirjuta siia blogiposti juurde kommentaaridesse oma meiliaadress ning soov.
*Kui sa hindad aga hoopistükkis mugavust ning suudad koguda kokku seltskonna kudumishuvilisi, siis olen valmis tulema kursustega sulle sobivasse kohta. Kirjuta meilile liina.rees@gmail.com
*Samasse on teretulnud ka kõik tekkinud küsimused!

Oma töökoda

Foto: Monika Plaser, pildil ajaloolised esemed Ulve Kangro stuudiosRäpinas

Viimastel päevadel kummitab mul peas üks mõte, mis kuidagi olla ei lase. Mõte oma töökojast. Sellisest, mis oleks minu nägu ja tegu.

Tegelikult on töökoja järgi lausa vajadus, sest poolikud käsitööd ja kaubavarud kahetoalises korteris võtavad omajagu ruumi ning on tülikad. Olgu, see on praktiline pool, aga helesinine unistus on veel peale selle.

Viimase aasta jooksul olen ma näinud nii palju šeffe stuudioid ja müügikohti, et tahad või mitte, aga fantaasia hakkab perutama. Viimatise elamuse sain muidugi Setode juures ja Mooste taastatud kompleksis, aga enne seda oli üheks eredamaks kogemuseks Kalamajas Cocode salongi külastus. Tegijad end vist ei reklaami, aga kes teab, see teab :-) Ja Emma Leppermann ning Meistrite Hoov kogu oma hiilguses või siis jällegi et lihtsuses... mmm, lahe!

Kui taas maa peale tulla, siis tegelikult olen ma siin oma väikeses alevikeses selle pilguga ringi vaadanud küll, et kuhu pesa teha. Tuleb tunnistada, et valikut pole. Korralikud, remonditud ja vuntsitud pinnad on kas kallid või liig suured ja sellise armsa, olgu või remontimata ubriku leidmine, kus end sisse seada lõpeb ikka jälle sellega, et ubrik on peatänavast kaugel ja seal teadupoolest ei liigu kedagi. Kui mõelda aga, et see armas ubrik oleks kas Tallinnas või Pärnus, siis sõidukulud ja sõidu peale minev aeg tõmbavad ideele kolinal vee peale.

Kuidas küll lõpetada unistamine? Kas üldse lõpetada?
Imeline oleks homme hommikul tõusta ja minna oma stuudiosse, kus valgetel seintel ripuvad tumedale kangale kinnitatud kootud sallid, nurgas tervitab pooleliolevas kleidis mannekeen ja laual oleks ootel töö, mis enne just nõnda laokile jäi. Kilode viisi lõnga ja käsitööraamatuid riiulites, paberhelmeid ja värvitopse... Ei kassi, kes vägivallatseb mu peenvillaste keradega, ei lapsi, kes kääride ja viltpliiatsitega ringi kimavad... Keedaks tassi kohvi, istuks oma suurde tugitooli, hakkaks kuduma ja ootaks külastajaid läbi astuma.

No nii raske on mitte edasi unistada :-) Tundke mulle kaasa!

Plastlilled Pärnus!

Registreeru Lõngastuudios! 
56563248 
Kohtume laupäeval kell kaks :-) Akadeemia 9, Pärnu linn

Reis Setomaale

Eelmise nädala lõpp oli imeline-kolmapäevane uue Haapsalu räti raamatu esitlus nauditud, seadsin rattad linna poole ning järgmisel hommikul tervitas mind Setomaa. Elamused olid ergud ning kolme päeva jooksul imasin uusi teadmisi, inspiratsiooni ja vaateid kui käsn. Seda sõnades edasi anda oleks ületamatult keeruline, seega säästan teid kahekilomeetrise kirjandi lugemisest. Mõelge ise- mitmed muuseumid, Lindora laat, õigeusukirikud, kohalik söök ja hansa ning värvilised tekstiilid!

Ainsa mälestusena panen siia Seto Art Gallerys rippuva vanale uksele maalitud vana naise pildi. Jah, just nii võis maja seinalt, kus toimetavad Kauksi Ülle ja Evar Riitsaar lugeda- Seto Art Gallery. Maja, kuhu tuleb igal sajal juhul tagasi minna.

Foto: H.Vaher

Pilt oli nii elav, et tõi mu silmad vett täis. Kahjuks olin ma elamustest nii pungil, et autori nime meelde ei suutnud jätta. Tunne, mis seda pilti kohates tekkis, jääb meelde aastateks.

Oli tore nädalavahetus. Nüüd tuleb aga alanud hambapõletiku kiuste täielikult tööle pühenduda, sest Mardilaadani on jäänud vaid kaks nädalat.

Eile Käsitööjaamas...

Eile möödus mu pärastlõuna Tallinnas. Käsitööjaama kogunesid nobenäpud ja mul oli rõõm, et kahe tunni jooksul sain rääkida sellest, mis mulle meeldib- pitsi kudumisest. Alustuseks näitasin ühte "tavalist" Haapsalu salli, et osavõtjate motivatsiooni ergutada

Foto: H.Vaher

Kuna mu avaliku esinemise vilumus ei ole veel sama särav, kui pitsitegemise oskus, siis julgustuseks oli kaasas Helen, kellega oli kokku lepitud, et mina talle-tema mulle st tarkuseivade eest sain väärt tagasisidet. Ja minu rõõmuks, nagu näha, ka väärt pildid käisid sellega kaasas. Helen on tegelikult koerafotograaf, kes ka inimeste pildistamisega suurepäraselt toime saab. Olen talle tänulik, et viitsis tulla ja viitsis klõpsata. Kuigi jah, mis suurt tarkuseiva selle-aastane Haapsalu salli kudumise võistluse võitja enda jaoks noppis... eks ta ise tea.

Foto: H.Vaher

Mida aeg edasi, seda kiiremini ma rääkisin ning koolituse teises tunnis, kui hakkasime proovitööd tegema, tegin ma hea tulemuse nimel ka juba kükke, nagu näha :-) Ikka selleks, et osalejatest keegi ei jääks ilma neist nippidest, mis vardaotsad teevad.

Foto: H.Vaher

Tundub, et koolitamine on päris minulik tegevus. Ainult kodus diivanil istuda ja vardaga lõngakera taga ajada või siis vastupidi, poleks vist lõbus. Eilsest jäi aga positiivne emotsioon ja teadmine, et ma olen saanud kellegi jaoks kasulik olla. Ma vist kojusõites ka naeratasin, sest venekeelsed noormehed trammis vaatasid kuidagi imelikult ja sosistasid. Vaevalt, et nad kotijooksu teha plaanisid, mu kohver oli ju hiiglasuur...

Foto: H.Vaher

Ütleb ju laulusalmgi, et inimesed on ilusad ja head ning eilsel õhtul ma täpselt nii mõtlesingi. Aitäh kursuslastele ja ajage siis vardad kuumaks!

Avasin poe DaWandas

Jala võib ju ukse vahele saada, aga kuidas äri minema hakkab, seda näitab aeg. Kuna DaWanda on suunatud enam Euroopale, siis proovima peab. Valik poes suureneb ajaga, praegu lihtsalt algus tehtud.

Eestlastele soovitan jätkuvalt mitte asju ostukorvi panna, vaid mulle kirjutada. Saab sõbrahinnaga, kas teate :-)

DaWanda - Products with Love

Ehteaasta tähtsaim päev

Homme, 22.oktoobril on tänavuse Ehteaasta tähtsaim päev, sest koos meisterdatakse üle Eesti. Tohutult mõnus on mõelda, et usinaid inimesi on igas keskuses ja külakeses ilu loomas, suurtest linnadest rääkimata.
Minuni on muude üleskutsete hulgas jõudnud info Raplas toimuva kohta ja tuleb tunnistada, vist saab põnev olema, kuigi osa võtta ma ei saa. Mõelda, värske leiva tegemine ja parima leiva valimine ning ehted.... Mmmm!
Minge teie kohale, mina küll viilin, aga tegin juba ette mõne ehte...

Taaskasutuskangast kõrvarõngad /Earrings from recycled textiles

Ajalehega kaetud käevõrud/ Bracelets from old newspapers

Kaltsukanööbiga sõrmus/ Ring with vintage button

 

 

 

Lõngajahile!

Haapsalu sall Vausabakirjaga

Kas saab olla kuduja jaoks veel suuremat meelitamist, kui et mees pakub välja end autojuhiks ja lubab osta lõnga nii umbes kümmekond kilo... Ei, ei näinud unes! Päriselt lähen täna Raasiku villavabrikusse, kuhu ma veel varem sattunud ei olegi.

Kui ma sain katsuda Rioni Raasiku lõngast tehtud kleidikest, mis oli üllatavalt pehme, siis veenis see mind lõplikult, et peaks ikka ära käima. Tulemas on pime ning kole aeg, potis lõnga värvides tuju tõsta pole  paha mõte, eksole.

Tänase posti pilt on vausabakirjaga sallist, mis jõudis just uue omanikuni. Õigemini jõudis vaheetapina ühe kena naisterahva kätte, kes selle jõuludeks tellis. Jah, täiesti mõistlik on juba jõulukinkidele mõtlema hakata! Kuna ma ka kingimajanduses olen see "25nda tunni inimene", siis päris tõsiselt pean lugu neist, kes suudavad stressivabamalt oma lähedaste rõõmustamisele mõelda.

Mis uudist veel? Pühapäeval olen  Tallinna tulemas. Kudumiskursused pitsihuvilistele on taas sinna jõudnud. Eelmisel laupäeval Pärnus kokku saanud väike, kuid usin seltskond tegi südame soojaks. See annab palju jõudu, kui näed, et inimestel on su mõtteteradest kasu.

Kes veel ei tea, siis kursustel räägin ma ära ka kõik oma "ämbrid" et säästa teisi samadesse astumast. Jah, nii julge olengi :-) Ja nende kõrvale muud kasulikku pitsitegemisejuttu ka ning koos kootud proovitöö on selleks, mis näitab ära, millised on su kudutalendi lihvimist vajavad küljed. Et saaksid särada!15-leheküljelise kokkuvõtliku materjali saab ka iga osaline kaasa.

Tallinna kursuste korraldaja, registreerija ja toimumiskoht: Käsitööjaam. Kohtumiseni seal!